Britt-Mari on viieteistkümneaastane neiu, kes kirjutab kirju oma Stockholmis elavale- õppivale sõbrannale Kajsa Hultinile, pihtides talle oma tütarlapsesaladusi ja esimese armastusega seotud hingevärelusi, aga ta räägib ka kõigest muust enda ümber. Iga kiri on kui omaette väike lugu -- tõsine, lüüriline, lustlik, teravameelne, irooniline, mõtisklev. Britt-Mari tahab edaspidi saada ajakirjanikuks ja ta loeb palju; teiseks tahab ta kord elada oma majas ja kantseldada suurt hulka väikesi armsaid lapsi. Britt-Mari suhtub, nagu temaealised ikka, natuke irooniliselt oma vanematesse ja õdedesse- vendadesse, kuid armastab neid kõiki väga; ka koolielus näeb ta puudusi ning vigu ja tal on kõige kohta oma arvamus, mis sest kui see läheb teinekord vastakuti kogu klassi arvamusega.
perenaisega suhteid luua.Selle asemel valis ta turvalisema variandi Eevi, kellega neil ka sohilaps oli. Naine oli igati valmis mehe eest hoolitsema, kuna ta armastas teda ning Villu oleks sellega täiesti nõus olnud, kui Anna ei oleks teda Kõrbojale peremeheks kutsunud. Kui Anna oli oma ettepaneku teinud, läks Villu koju Katkule ning lasi end aidas jahipüssiga maha, kuna oli liige uhke, et Kõrbojale Annale jalgu minna ning Eevil lasta end kantseldada kui santi, kes ei ole võimeline enda eest hoolitsema.Kui hommikul avastati, et Villu on enesetapu sooritanud, leidis tema isa, et see oli ainus mehetegu, millega Villu oma elus hakkama on saanud.Tänu Villu teole said Eevi ja tema poeg omale korraliku kodu ning Villu pojast kasvas Kõrbojale peremees, keda hädasti vaja oli. Villu oli elus põrunud mees, kellel oli mingi kummaline tõmme naiste suhtes olenemata sellest, et ta sant oli
Kui meespere magama läks, siis jäi perenaine veel üles, et kedrata, kuni ta voki taha magama jäi. Naise töö võib tunduda mehe omast kergem, kuid tegelikult on see palju rutiinsem ja puudub nähtav tulemus iga päev peab kõike ikka uuesti ja uuesti tegema. Selle tõttu vananesid talunaised tihti enneaegu. Ka Tammsaare enda ema suri noorena, samas kui isa elas palju kauem. Maril oli mõnes osas veelgi raskem lisaks perenaisekohustusele oli tal seitse last, keda kantseldada. Kui tüdrukuna oli Maril laul pidevalt huulil, siis perenaisena ta enam ei laulnud mured võtsid kogu ta aja. Töö ei olnud ainus, mis naiste elu raskeks tegi. Tihti oli nende raske saatuse põhjuseks nende oma abikaasa. Põhjuseid, miks see nii oli, on mitmeid mees võis olla vägivaldne, kuid ta võis olla hoopis hoolimatu, mis oli veelgi halvem. Vägivald oli näha Pearu ja tema naise puhul joobes peaga peksis ta naist
TIINA: "Nõme on ju niisama kodus istuda, kui vaba päev on. Siis peab ikka kuhugi sõitma. Tavalisel päeval ju ei jõua kuhugi, ma saan tavaliselt alles kell üksteist koju. ANDRES: Nii pikad tööpäevad?" TIINA: "Ei, nii pikad nad õnneks ka ei ole, aga ma käin peale tööd veel trennis ja ujumas ja õpin prantsuse keelt - seda läheb viimasel ajal kogu aeg vaja, pidevalt käivad meil siin mingid prantslased, keda tuleb kantseldada. See võtab ka jubedalt aega, ma pean nendega mööda linna ringi kolama ja restoranis istuma. Kui ma koju tulen, siis olen nagu laip, kukun voodisse ja unistan ainult laupäevast." Üheks tegelaseks tooksin välja Karla. Mulle tundub, et tema roll siin etenduses on nimelt see, et alati on suguvõsas keegi üksik ja kurvake, kellel südame sügavikus on saladused ning hingevalud. Karla üritab joomisega ennast paremini tunda.
linnades moodustatakse paralleelklassid, kus üleviimine mitu korda aastast on võimalik. (Eisner 1985: 18) Lasteaedades, kus on mitu rühma samas vanusevahemikes, võiks olla võimalik selekteerida tublimaid ning püüdlikumaid nendest, kes endale aega võtavad. Minu enda lapse rühmas on näha, kuidas ühed kolmeaastased räägivad ladusalt ning on juba ise emmed valmis ning aitavad õpetajatel teisi kantseldada kui mõni ei oska veel sukapüksegi jalga panna ning ega ta ei taha ka. Sellisel juhul olekski hea eraldada need täiesti erineval tasemel olevad lapsed ning koondada nad oma arengu järgi gruppidesse. See annab tublimatele võimaluse omas tempos minna, samuti ka nõrgematel. 1924.aastal paneb Käis ,,Kasvatuses" ilmunud töös ,,Üldõpetus algkoolis" aluse ühele oma 1920.aastate põhilisemale seisukohale- õppetöö organiseerimine algõpetuse algul üldõpetusena,
Lisaks põllutööle olid kahekaupa köögis abiks. Samuti käisid meiereis hobusega piima viimas. Meierei oli kolme- nelja kilomeetri kaugusel Esnas. Neil oli alati puhas ja rasvarikas piim. Suur töö oli neil ka heinategu, mis oli väga raske. Heinateo järel hakkas vilja koristus. Ka see töö ei olnud neil kerge. Pärast seda hakkas kartulivõtmine. Sügisel oli palju vihma ja oli porine. Kartulikorv oli neil raske. Nende ülesanne oli ka loomi toita ja kantseldada. Virve õppis lüpsmise ära, kui oli kuue aastane. Kui kõik tööd tehtud, siis oli aeg alles õppimiseks. Kirikus käidi ka. Kirik asus viie kilomeetri kaugusel Peetris. Kodu oli neil suur. Neil oli suur sisehoov, kus lapsed mängisid. Aias oli ligi sada õuna- ja ploomipuud. Palju kirsipuid. Marjapõõsad, mis olid marju täis. Sigala ja laut olid ehitatud täispuidust ja suurte akendega. Isa ja ema olid väga töökad. Kool asus kodunt neljasada meetrit eemal ning oli kolmeklassiline
Ei olnudki vist Maiesse teab mis väga armunud. 11. Kingu Priidu - tasane mees, eelistas pilli mängimist rammukatsumisele. Oli Liisi pulmas pillimeheks. 12. Eespere tüdruk Mai - Matsakamaid naisi. Talle meeldis perenaine, kuid südamevalu Kaarli pärast oli liiga suur. Lahkus. 13. Uus tüdruk Mari / hilisem Vargamäe Eespere perenaine valged hambad. Töökas, teeb Jussilegi silmad ette. Nobe ja kärmas. Arvestas perenaisega ja sellega, et tollel ka last vaja kantseldada. Tagasihoidlik. Vaeslaps isa polnud, ema surnud. Pruunid silmad. Üha enam hakkas Juss meeldima. Rõõmus, lõbus, kädistab nagu harakas aiateibas. Krõõt usaldas teda väga. Lõpuks kuulatigi Mari, nagu ta oleks uus perenaine. Võõrdus kirikust Jussi matuste pärast. Sest ajast peale, kui Krõõt teda oma järeltulijaks soovis, tõusis tal endalgi see tahtmine ning hakkas kahetsemagi, et Jussiga sauna elama oli läinud
kasvatajate kompetentsust ning paremaid ja usalduslikke suhteid lastega. Autor ise on viibinud lastekodus mõnda aega ja kasvatajad olid väga erinevad üksteisest. Põhiliselt täitsid nad vaid korrapidaja rolli, mis tähendas seda, et lapsed omavahel ei kakleks ega riidleks. Kasvatajad olid ükskõiksed ja usaldust ei tekkinud kellegi vastu, sest ega kasvatajatel ei olnud mahti kuulata, sest oli vaja pisemaid lapsi kantseldada. Suuremad lapsed kasvasid nii öelda oma pead. Põhilised reeglid olid, et söögikordadeks ollakse kohal, õigel ajal tõustaks üles ja mindaks magama, et oleks õpitud (seda kontrolliti ainult algkoolis käivatel lastel) ja üks kord nädalas tuli oma tuba koristada. See, mida laps tegi vabal ajal väljas või kus parasjagu viibis ei olnud kellegile oluline. Sellistes tingimustes ei saa lapsel tekkida ka õigeid väärtushinnaguid ega õiget arusaama elust.
Eesti Ajakirjanikkude Liit nimetas Eduard Vilde oma auliikmeks seoses kirjaniku 60. juubelisünnipäevaga aastal 1925. Tartu Ülikool tunnustas Vildet 1929 tema nimetamisega filosoofia audoktoriks üldkultuuriliste teenete eest. Vilde tuli ajakirjandusse venestamise alguses! Kokkuvõtteks 1880. aastate lõpu venestamisreformidega seoses ilmnesid Eestis mitmedki vastuolud: Eesti ajakirjandusel oli kõrge enesehinnang, samas arvasid võimukandjad vajaliku olevat Eesti pressi pidevalt kantseldada. Tsensuur pidi keelama pigem rohkem (n.ö igaks juhuks, kahtluse korral pigem keelama). Liivimaa kuberner Zinovjev rõhutas venestamise alguses, et võrdselt on ohtlikud nii eestlaste rahvuslikud püüded kui ka baltisaksa separatism. Eestimaa kuberner vürst Sahhovskoi oli suurim eesti trükisõna vastane, kui välja arvata Jakob Kõrvi Valgus. Tegelikult sai Trükiasjade Peavalitsus Eestist vastuolulist infot. Peale ülemuste pidid
annaabi.ee 
