Atüüpi isiksused Neil on alati kiire, nad kõnnivad ja söövad kiiresti. Nad püüavad teha kahte või enamat asja korraga ning päeva jooksul üha rohkem korda saata, sellepärast planeerivad nad ootamatuteks sündmusteks liiga vähe aega. See võib aga päeva rütmi segi paisata. Tunnetavad pidevalt ajasurvet. Olles istunud mõne tunni ilma midagi tegemata, võivad nad end süüdlasena tunda. Nad ilmutavad sageli teiste suhtes kannatamatust. Kipuvad lõpetama teiste inimeste lauseid. Neile ei meeldi, et asjad kulgevad aeglaselt. Neil on raske hoiduda rääkimast neid isiklikult huvitavatest asjadest. Kui teised räägivad millestki muust, siis üritavad nad juttu oma teemale pöörata. Kui see ei õnnestu. Siis kuulavad teisi moepärast, tegelikult aga on hõivatud oma mõtetega. Teise inimese jutu ajal millelegi muule mõtlemine on nende üldisemaid tunnuseid. Neile on omane seesmine ärevus ja endas kahtlemine
kammerorkestrile nr. 2 op. 63. Peale vaheaega olid laval korraga trompet, klaver, keelpilliorkester ning lõpetuseks kõlas sümfoonia nr. 3 op. 10. Kogu kava oli ühes ajastus ning vastas minu arvates neoklassitsistliku suuna iseloomulikele joontele. Teoseid läbis püsiv stiil, kus lüürilisemad lõigud vaheldusid kaootilisemate ja isegi veidi närviliste lõikudega. Räätsa teostes on tunda palju rahutust, edasipürgimist, kannatamatust. Ootamatus ja kontrastsus on samuti Räätsa loomingule iseloomulikud omadused. Tema muusika keskmeks on aktiivne rütmipulss. Ma ei ole kuigi tugev klassikalise muusika asjatundja, aga mulle tundus, et kõik esinejad olid kõrgel tasemel ning esitatu oli veatu. Isegi kui esitatus ilmnes vigu, siis minu ebaprofessionaalsed kõrvad ei suutnud neid eristada. Eraldi tahaksin tuua välja klaveritrio nr. 7 op. 125. Minu arvates esitasid noored muusikud selle teose väga kõlavalt ja asjatundlikult
imet korda saata, siis tembeldasid nad mehe mõtlematuks ja rumalaks. Viha ja kadedus paneb ju inimesed kõvasti rääkima ja sehkendama. Maailmas on raske teistest silma paista ning kaaslastest parem olla, kuid miks ei lase me teistel eluliha maitsta, kui meil endil hambaid pole? Villut pilgati ja alandati, kuni ta lihtsalt enam ei suutnud ja enesetapu sooritas, mis oli küll vale tegu, kuid päästis vaese mehe sellest maapealsest põrgust ja kannatamatust piinast. Isegi üks Lääne-Aafrika vanasõna ütleb, et pole olemas kahte täpselt ühesugust asja. Olen alati teadnud, et kunagi ei saa inimeste vahele võrdumismärki panna, sest meis kõikides ei voola sama veri. Kui heidan pilgu korraks enda sisse, näen vaid mõnda organit koos lisavarustustega ja segaduses südant. See süda sarnaneb Nipernaadi omaga, kelle imelisest teekonnast on kirjutanud Goethe oma teoses ,,Nipernaadi``. Ausõna, vahest on mul endalgi selline tunne, et
tööstuse sulase rolli. Ning mõistagi leidub teine koolkond, kelle meelest see sugusi nii polnud Napoleoni isikuomadustest rõhutaks keisri meeletut töökust. Vajadusel võis ta ööpäevas vaid 2-3 tundi magada. Ta suutis tegeleda korraga mitme asjaga, nt. mõne väejuhi ettekannet kuulata ja samaaegselt päevakäsku dikteerida. Samas võib see just näidata ühtlasi nõrka strateegilist keskendumisvõimet, kannatamatust. Napoleon oli terava mõistuse ja väga hea mäluga, seetõttu suutis ta vastaseid lahingus üllatada ja keerulisi olukordi kiirelt lahendada, samuti teadis ta peast paljude oma sõdurite nimesid, millest viimased vaimustuses olid. Viidates tema hoolimatusele ja sageli julmusele suhtumises sõjasündmustele või poliitikale jalgu jäänud inimestesse peab möönama, et lähikondlaste (iseäranis perekonnaliikmete) suhtes oli ta liiga heatahtlik, järeleandlik ja vähenõudlik. Sellega
A-tüüpi isikud neil on alati kiire, nad kõnnivad ja söövad kiiresti nad püüavad teha kahte või enamat asja korraga ning päeva jooksul üha rohkem korda saata, sellepärast planeerivad nad ootamatuteks sündmusteks liiga vähe aega. See võib aga päeva rütmi segi paisata. Tunnetavad pidevat ajasurvet Olles istunud mõne tunni ilma midagi tegemata, võivad nad end süüdlasena tunda Nad ilmutavad sageli teiste suhtes kannatamatust. Kipuvad lõpetama teiste inimeste lauseid. Neile ei meeldi, et asjad kulgevad aeglaselt. Neil on raske hoiduda rääkimast neil isiklikult huvitavatest asjadest. Kui teised räägivad millestki muust, siis üritavad nad juttu oma teemale pöörata. Kui see ei õnnestu, siis kuulavad teisi moepärast, tegelikult on hõivatud aga oma mõtetega, teise inimese jutu ajal millelegi muule mõtlemine on nende üldisemaid tunnuseid.
Kuid, nagu juba öeldud, ei omistanud d'Artagnan mingit tähelepanu vaese Ketty püsivusele. II LÕUNA ADVOKAADI JUURES. Porthos oli etendanud duellil hiilgavat osa, kuid sellegipoolest ei unustanud ta lõunat advokaadiemanda juures, Järgmisel päeval kella ühe paiku tõmbas Mousqueton viimast korda harjaga üle ta rõivaste ning Porthos seadis sammud Ours'i tänava suunas mehe ilmega, kellel igati veab. Ta süda kloppis, kuid mitte nagu d'Artagnanil nooruslikust ja kannatamatust armastusest. Ei, tema verd piitsutas märksa materiaalsem huvi: lõpuks ometi astub ta üle selle salapärase läve, ronib üles mööda tundmatut 354 treppi, kust ükshaaval olid üles roninud isand Coquenard'i vanad eküüd. Ta näeb tegelikkuses teatud kirstu, mille kujutust ta akskümmend korda oli näinud unes: piklikku ja sügavat, tabaluku ja riividega suletud ja põranda külge kinnitatud kirstu,