1754, marmor. Skulptuur kujutab hetke, mil Kroton tahtis oma jõuga veidi eputada ja läks lõhenenud tammepuud laiali kangutama. Paraku jäi ta parem käsi avasse kinni. Kroton muutus loomadele kergeks saagiks http://www.koolielu.edu.ee/klassitsism/klassika/falcomil.html E.M.Falconet "Supleja" 1757, marmor Kuigi teose nimi on "Supleja", kujutab see ilu- ja armastusjumalanna Aphroditet
lämmatada nagu kassi, mispeale tüdruk ehmus ja eemale kargas, andes kogemata jalaga poisile hoobi - poiss hakkas röökima ja vanaema riidles tüdrukuga, mispeale temagi nutma hakkas, nad lahkusid, tüdruk jooksis ära lauda lakka - tuli korralik tali ja palju lund ning oli külm, pliiti pidi mitu korda päevas kütma, ema ja tütar ootasid isa koju - küttepuud said otsa ja ema ja minategelane läksid kelguga metsa uusi tooma, teel lollitati ja tüdrukul oli lõbus, ema hakkas halge lahti kangutama ja neid kelgule laduma, püüdis neid kinni siduda ja palus tütrel tagant tõugata, sest kelk oli niigi raske, kuid köis muutus aine lõdvemaks ja halud hakkasid kukkuma - ema puhkes nutma ja sumas kiirelt kodu poole ilma kelguta, tütar talle järele ei jõudnud, kodus ulgus ema edasi, lõpuks läksid nad koos vanaemaga kelgule järgi ja minategelane jäi koeraga koju - külla saabus Ilves, kes andis tüdrukule ajakirja, söödi suhkrut, mõne aja pärast Ilves lahkus
tõi teadvusse moodsa tehnika hävitava mõjujõu. Järgnevatel aastatel valitses hirm tuumasõja ees, sest erinevate ideoloogiatega superriigid USA ja NSVL seisid lepitamatute vaenlastena vastamisi. Maailm oli muutunud ja sellega koos ka kunsti mõiste ja senikehtinud väärtushinnangud. Keegi ei uskunud enam, et pintsliga võib maailma muuta. Oli vaja leida uusi vahendeid enda väljendamiseks. Juba 20. saj alguse kunstivoolud hakkasid maalikunsti alustalasid kangutama. Dadaistid naeruvääristasid vanu traditsioone ja loobusid maalist kui igandist, hakates kasutama täiesti väärtusetuid materjale ebatavaliste teoste loomiseks. Abstraktsed ekspressionistid hülgasid nn.iganenud maalitehnikad, minimalistide teosed jäid taotluslikult lihtsaks. Popkunstnikud kasutasid oma kunstis igapäevaelu tuntud ja tuttavaid elemente. Optiline kunst soovis eksitada vaataja taju luues liikumise illusiooni, kineetilised teosed aga liikusid reaalselt.
kus tema kas üsna peidus puhkab ehk ainult mõne õnnetuselapse silma puutub. Selsamal nimetatud vanal ajal tuli temal ka kena mõte pähe üle viis versta laia Laiküla soo kindlat raudkivisilda ehitada. Silla kivid pidivad enam kui kümme versta kaugelt Tuudi mäelt toodud saama. Tee oli pitk ja töö raske, sellepärast arvas Vanapagan mõnusaks va teistpoolt appi võtta. Sammusid siis mõlemad keskööl Tuudi mäele ja hakkasid kiva lahti kangutama. Nagu õige haritud mees, aitas Vanapagan abikaasa põlle kiva täis noppida ja saatis tema teele, kuna ta iseenesele koormat hakkas korjama. Naene jõudis õnnelikult kuni Kasari külani ja oleks ehk ka koormaga kohale saanud, kui mitte Anni pere kukk loodud sunnil oma häält ei oleks tõstnud. Põllepael rebenes, nii et kivid hirmsa kolina ja mürinaga maha langesivad. Hirmsa vihaga kahmas kivikandjanna paraja heinasau suurse kivi maast, millega
Tasapisi hakkasid nad läbi saama. Ajapikku unustas Popi oma peremehe näo, üritas teda meelde tuletada kuid asjatult. Ta harjus Huhuuga niivõrd, et hakkas teda oma peremeheks pidama. Popi ja Huhuu hakkasid viina jooma, mille Huhuu oli köögikapiides sorides leidnud. See tegi nende oleku mõnusaks ja see meeldis neile. Nii möödus mitu päeva. Kui viina enam polnud siis otsis Huhuu meeleheitlikult kõik kohad läbi ning leidis kasti. Ta arvas, et kastis on viin ning hakkas seda lahti kangutama. Kahjuks oli aga see pomm ning pikema pingutamise järel pomm plahvatas ning mõlemad tegelased said surma. ,,Hingemaa''- ,,Inimese vari''- Peategelane on ema Maret, kes ootab oma sõjas olevat poega koju. Ta on ülimalt õnnetu ning piinleb iga öö, nähes poega unes. Tal on naabriks metsavaht ja tema naine, kellega ta riius on. Ühel päeval toob võõras mees talle poja poolt nahkkukkru, mille sees on nii oma maa raha kui ka kullast välismaa raha
arvulist vähesust. Kolmest lasust tabasid kaks, kuid see ei aeglustanud püstijäänute sammu. Kaksteist või viisteist meest jõudsid siiski bastioni alla. Pealetungijaid võttis vastu veel Viimane lask, kuid ei suutnud neid peatada: nad hüppasid kraavi ja valmistusid müüriavast üle ronima. «Noh, sõbrad, lõpetame nüüd ühe hoobiga: müürile, müürile!» hüüdis Athos. Ja neli sõpra, keda abistas Grimaud, hakkasid püssipäradega kangutama suurt müürilahmakat, mis kaldus nagu tuulehoost tõugatuna ja pääsedes lahti aluse küljest, langes hirmsa mürinaga kraavi. Kajas kohutav kisa, tolmupilv tõusis taeva poole ja kõik oli möödas. 488 «Kas me lömastasime nad viimseni?» küsis Athos. «Jumala eest, näib küll nii,» vastas d'Atagnan. «Ei,» ütles Porthos, «näete, kaks-kolm vigastada saanut põgeneb.» 489 Tõepoolest, kolm-neli neist pori ja verega kaetud õnne-tuist põgenesid mööda
annaabi.ee 
