konflikte. Üliõpilasaastail peateemaks noortevahelised suhted, võitlus moraalinormidega, elutüdimus (Pikad sammud, Üle piiri). Autor sai suure kriitika osaliseks. Kaukaasias kirjutas ,,Varjundid"-traagiline armastuslugu, väga ergas maailmataju. Loomingu kõrgperiood 1921-1940: algas näidendist ,,Juudit", pingeline isikudraama, Piibli müüdi tõlgendus. Aga Tammsaare Juudit on isekas, ihkab armastust ja võimu. Tapab Olovernese mitte kangelaslikkusest, vaid alandusest, kuna too ta tagasi lükkab. Järgmine ,,Kõrboja peremees", Katku Villu ja Kõrboja Anna traagilise armastuse lugu. Talupojaromaan, oluline peremeheküsimus: kes saab Kõrboja peremeheks, ehk Anna meheks. Nukker lõpplahendus-Villu enesetapp. Viimased romaanid: 1934, ,,Ma armastasin sakslast"-järjekordne traagiline armastuslugu, mõistus hävitab armastuse. Ühiskonnaelu arvustav ,,Põrgupõhja uus vanapagan" (1939)-esmakordselt seguneb müüt reaalsusega
lahingust, oma isandat hätta jättes. Samas tegid tolleaegsed rüütlis ka tegusid, mis tänapäeva rüütellikkusega kokku ei lähe : vallutatud alade paljaks röövimine, linnade ja külade mahapõletamine ning ka inimsuhetes oldi julmad. Näiteks hukati terve võidetud garnison, kui see oli linna piirajatele ,,liiga kaua" vastu puigelnud ning sõjas tohtis kasutada kõiki vahendeid. Ristisõdade ajal ehk 13. sajandist hakati looma romantilisi luuletusi rüütlite kangelaslikkusest oma südamedaami auks. Poeemides ülistasid rüütlid kõrgest soost daame, keda nad ei suutnud tegeliult kunagi endale naiseks võtta. Seega pidi tõeline rüütel olema ustav, vapper, heade kommetega ning alati olema valmis kaitsma endast nõrgemaid ja ohverdama kasvõi oma elu senjööri, kuniga või südamedaami nimel. Kõrgeim väärtus rüütlile oli tema au, mida tuli hoida rohkem kui oma elu. Au haavamist sai maha pesta vaid verega.
MarieAntoinette 2010 MarieAntoinette kauneim teos tahtmatust kangelaslikkusest Marie-Antoinette oli erakordne naine. Ta oli kõikumatu ja enesekindel tema iseloom püsis surmani väärikas, hoolimata prantslaste suhtumisest oma kuningannasse. Marie-Antoinette ei saatnud korda poliitikas suuri tegusid ega
autor drastiliste aktide, tapmise, reetmise, kangelaslikkuse taga hoopis midagi muud. Siin peitub ka üks põhjus, miks Vetemaa lühiromaanides on nii palju deheroiseerimist, «pühaduse rüvetamist», skeptilis iroonilist suhtumist argiteadvuse poolt heaks ja ilusaks peetusse. «Kalevipoja mälestused» on üldiselt kantud tavapärase jõukangelase müüdi pilamise vaimust ning ka «Reekviemi» lõpp kummutab käibekujutlusi kangelaslikkusest. Romantilised paisutused emmakumma, kas pahelisuse või kangelaslikkust suunas ei ole Vetemaa väikeste romaanide maailmale tüüpilised. Mõneti erandlik on selles mõttes Kalevipojaromaan. Vetemaa skeptilise, väärtusi ja positiivsust mittepakkuva, pigem mahakiskuva maailma taustal tõuseb just Kalevipojaromaan esile oma positiivse programmi poolest. Kui «Pillimehes» viis sügav hingeline kriis tegelase moraalselt alla, siis «Kalevipoja
vastu130. Tema teine jutustus ,,Balla-mulla", 1940, on jumalakartlikust sepast, ent ülbest sepast, keda keda tuleb õpetada ja õpetataksegi131; Nurmurat Sarõhanovi (1906-1944) novellitsükkel ,,Viimane kibitka"132]. Rahvatraditsioonide kujutamise poolest paistab teiste teoste hulgast silma H. Sarõhanovi (1906- 1944) jutustus muusikant ,,Sukure Bahsist" (1940-41)133. Sõja aastail olid suurimate teoste hulgas olid B. Kerbabajevi nõukogude sõduri kangelaslikkusest rääkiv jutustus ,,Kurban Durda" (1942), A. Kausutovi (1903-1953) tagalakangelaslikkuse teemaline,,Jahimees Kandõmi pere"134 (1944), Hadzi Ismailovi (1913-48) sõduri ja tema armasttu suhteid analüüsiv jutustus ,,Vastased"135 (1944). Ettehaaravalt olgu öeldud, et sõja ajal kirjutati sõjaga seoses kangelaslikkusest, 50. 60. aastatel aga kangelase saatusest. õemees Berli oli hoiatanud ja viivad vägivaldsed kosilased kaasa. Autori pandud pealkirja tähendust tuleb mõista
murdsid sündmused. Alles nüüd saabki tõeliselt hinnata meie armee omadusi; alles nüüd, peale kahte, kolme aastat, mille jooksul armee läks ühest lahingust teise, võideldes kogu aeg vastase ülekaalukate jõudude vastu, kannatades nälga ja kõikvõimalikke puudusi, alles nüüd me nägime, millised hindamatud omadused on sel, omamoodi ainsal, armeel. Mööduvad sajandid ja aastatuhanded ja inimkond, mälestades suurimaid näiteid kangelaslikkusest, ei või kuidagi mööda minna Saksa armee kangelaslikkusest Maailmasõjas. Mida kaugemale minevikku jäävad need ajad, seda eredamalt säravad meile meie surematute sõjameeste eeskujud, mis on kartmatuse eeskujuks. Kuni meie maal saavad elama sakslased, meenutavad nad uhkusega, et need võitlejad olid meie rahva pojad. Ma olin sel ajal sõdur ja ei soovinud tegeleda poliitikaga. Jah, see aeg ei olnud poliitika jaoks.
annaabi.ee 
