Lisasin lahusele K2CrO4 ja soojendasin. Tsentrifuugisin BaCrO4 sademe. Tsentirfugaat oli kollakas, mis tulenes CrO42- - ioonide liiast. Liia kõrvaldamiseks lisasin tsentrifugaadile umbes 15 tilka Na2CO3 lahust ja keetsin veevannis. Pesin tekkinud sadet CaCO3 destilleeritud veega ja lahustasin äädikhappes. Ca2+- ioonide tõestamine a) Osale lahusele lisasin NH3H2O leeliselise reaktsioonini. Soojendasin lahust keemiseni ja lisasin 3 tilka ammooniumoksalaadi lahust. Tekkis valge kaltsiumoksalaadi sade. Ca2++ (COO)22- Ca(COO)2 b) 4 tilgale lahusele lisasin 3 tilka NH4Cl lahust, leelistasin seda NH3H2O lahusega ja soojendasin keemiseni. Lisasin 3 tilka K4[Fe(CN)6] lahust. Tekkis valge sade. Ca2++ 2 NH4+ + [Fe(CN)6]4- Ca(NH4)2[Fe(CN)6] P4.3 Viienda rühma katioonide (Mg2+, NH4+) analüüs Ba2+ ja Ca2+- ioonide jälgede kõrvaldamine Kui analüüsitavas lahuse sisalduvad ka Ba2+ ja Ca2+- ioonid, siis pole nende sadestumine
Saadud värvitust lahusest tõestatakse Ca2+ -ioonid. Ba2+ + K2CrO4 BaCrO4 + 2K+ Ca2+ + Na2CO3 CaCO3 + 2Na+ CaCO3 + 2CH3COOH (COO)2Ca + H2O + CO2 Kasutasin a) tõestust ning tekkis hästi vähe kollast sadet, kuid sellega tõestus Ba 2+ -ioonide olemasolu. Ca2+- ioonide tõestamine a) Osale lahusele lisatakse NH3· H2O leelisese reaktsioonini. Soojendatakse keemiseni ja lisatakse 2...3 tilka ammooniumoksalaadi (COONH 4)2 lahust. Ca2+ -ioonide olemasolul tekib valge kristalliline kaltsiumoksalaadi Ca(COO)2 sade: Ca2+ + (COO)22 Ca(COO)2 Ca(COO)2 lahustub mineraalhapetes, ei lahustu äädikhappes. b) 3...4 tilgale lahusele lisatakse 2...3 tilka NH4Cl lahust, leelistatakse NH3 · H2O lahusega ja soojendatakse keemiseni. Seejärel lisatakse 2...3 tilka K 4[Fe(CN)6] lahust. Kui tekib valge sade, siis on analüüsitavas lahuses Ca2+ -ioonid: Ca2+ + 2NH4+ + [Fe(CN)6]4 Ca(NH4)2[Fe(CN)6]
tsentrifugaadile 10...15 tilka Na2CO3 lahust ja keedetakse vesivannis. Tekkinud CaCO3 sade pestakse destilleeritud veega ja lahustatakse äädikhappes. Saadud värvitust lahusest tõestatakse Ca2+ -ioonid. Ca2+- ioonide tõestamine a) Osale lahusele lisatakse NH3*H2O leelisese reaktsioonini. Soojendatakse keemiseni ja lisatakse 2...3 tilka ammooniumoksalaadi (COONH4)2 lahust. Ca2+ -ioonide olemasolul tekib valge kristalliline kaltsiumoksalaadi Ca(COO)2 sade: Ca2+ + (COO)22 Ca(COO)2 Tulemus: soojale lahusele anoomiumoksalaadi lisamisel tekkis valge sade, mis tõestas, et lahuses on Ca2+ ioonid. Ca(COO)2 lahustub mineraalhapetes, ei lahustu äädikhappes. b) 3...4 tilgale lahusele lisatakse 2...3 tilka NH4Cl lahust, leelistatakse NH3*H2O lahusega ja soojendatakse keemiseni. Seejärel lisatakse 2...3 tilka K4[Fe(CN)6] lahust. Kui tekib valge sade, siis on analüüsitavas lahuses Ca2+ -ioonid:
Lipiidseteks varuaineteks on rasvad ja õlid. Rasvad on tavalistel temperatuuridel tahked, õlid aga vedelad. Tahkeid rasvu esineb taimedes harva, õlitilgad on seevastu väga levinud. Õlipalmi (Elaeis) seemnete endospermis on leitud ka niitjaid rasvakristalle. Ainevahetuse lõpp-produktidena eritatakse vakuoolidesse mitmesuguseid orgaanilisi happeid, millest üks tavalisemaid on oblikhape. See on rakkude ainevahetuse toksiline produkt, mis neutraliseeritakse Ca2+ ioonide abil -- moodustuvad kaltsiumoksalaadi (CaC2O4) kristallid. Kaltsiumoksalaat ladestub peamiselt vanades rakkudes druuside (liitoktaeedrid) või rafiididena (nõeljate kristallidena) (joonis). Druusid on iseloomulikud kaheidulehelistele, rafiidid aga üheidulehelistele taimedele, kuid esineb ka erandeid. Raku ainevahetuses vajalikud ensüümid, substraadid, kofaktorid jne. peavad olema kättesaadavad tsütoplasma erinevates osades. Väikestes rakkudes liiguvad need ained ühest kohast teise difusiooni teel
Epidermirakud on enamasti lamedad, paksenenud väliskestaga. Kiiresti kasvavate taimeorganite epidermirakud on pikad ja kitsad, mõnedel muutlikes niiskustingimustes elavatel liikidel aga sopilised. Enamasti jäävad epidermirakkude kestad tselluloosseteks ja rakud ise läbipaistvateks, kuid näiteks kõrrelistel (Poaceae), lõikheinalistel (Cyperaceae) ja osjadel (Equisetum) võivad rakukestad ränistuda. Välimisse rakukesta võib koguneda kaltsiumoksalaadi kristalle (draakonipuu -- Dracaena draco). Mõne sugukonna taimedel tekivad epidermirakkudes kaltsiumkarbonaadist kobarjad moodustised -- tsüstoliidid, mida peetakse kaitsekohastumuseks infektsiooni vastu. Kloroplastid esinevad sõnajalgtaimede ja mõnede varjuliste kasvukohtade õistaimede epidermis ning enamusel taimedest õhulõhede sulgrakkudes. Viimastes võib leida ka värvituid ümaraid leukoplaste.
Epidermi all on põhikoest koosnev esikoor, mida kloroplastide esinemisel nimetatakse klorenhüümiks, suurte rakuvaheruumide korral ka aerenhüümiks. Esikoore põhikude võib talitleda säilituskoena. Vahel esineb siin kivisrakke ning kaltsiumoksalaadi kristalle. Esikoore välises, vahetult epidermi all asetsevas kihis paikneb sageli kollenhüüm. Enamasti ei moodusta kollenhüüm lausalist rõngast, vaid esineb ribadena varre kantidel. Kõrrelistel ja mõnedel okaspuudel, harvem teistel taimedel, on esikoores esinevaks tugikoeks sklerenhüüm. Esikoore sisemine rakkude kiht erineb ülejäänud
ja tekivad juurekarvad (ainete imamine); 1-4cm, Jagunemisvööde külgjuurtega, Juurekübar. Ehitus: Epibleem e. risoterm juurte katte-/imikude; erinevused epidermist: imeb, ei ole ôhulôhesid, ei ole kutiikulaid. Esikoor- Epidermi all on põhikoest koosnev esikoor, mida kloroplastide esinemisel nimetatakse klorenhüümiks, suurte rakuvaheruumide korral ka aerenhüümiks. Esikoore põhikude võib talitleda säilituskoena. Vahel esineb siin kivisrakke ning kaltsiumoksalaadi kristalle. Esikoore välises, vahetult epidermi all asetsevas kihis paikneb sageli kollenhüüm. Kesksilinder- Püsimeristeemi ja algsäsi derivaate nimetatakse kesksilindriks ehk steeliks. Steelitüüpe eristatakse floeemi ja ksüleemi paigutuse järgi, nende evolutsioonist annab ülevaate joonis. Juhtkimp- Peritsüklist seespool asub radiaalne juhtkimp, kus ksüleem ja floeem on asetunud vaheldumisi, ribadena. Juurestik- taime maa-alune osa. Juure muudendid -tekke poolest juured, kuid
(ainete imamine); 1-4cm, Jagunemisvööde külgjuurtega, Juurekübar. Ehitus: Epibleem e. risoterm juurte katte-/imikude; erinevused epidermist: imeb, ei ole ôhulôhesid, ei ole kutiikulaid. Esikoor- Epidermi all on põhikoest koosnev esikoor, mida kloroplastide esinemisel nimetatakse klorenhüümiks, suurte rakuvaheruumide korral ka aerenhüümiks. Esikoore põhikude võib talitleda säilituskoena. Vahel esineb siin kivisrakke ning kaltsiumoksalaadi kristalle. Esikoore välises, vahetult epidermi all asetsevas kihis paikneb sageli kollenhüüm. Kesksilinder- Püsimeristeemi ja algsäsi derivaate nimetatakse kesksilindriks ehk steeliks. Steelitüüpe eristatakse floeemi ja ksüleemi paigutuse järgi, nende evolutsioonist annab ülevaate joonis. Juhtkimp- Peritsüklist seespool asub radiaalne juhtkimp, kus ksüleem ja floeem on asetunud vaheldumisi, ribadena. Juurestik- taime maa- alune osa
kristallikimpudena. Ühele tilgale uuritavale lahusele klaasplaadil lisa üks tilk 1M H2SO4 lahust. Oota,kuni tilga serv hakkab plaadil kuivama ja vaatle siis kristalle mikroskoobiga.Nõeljate kristallikimpude esinemine tõestab Ca+2-ioonide olemasolu.Segavad Ba+2 ja Sr+2-ioonid, mis tuleb eelnevalt kõrvaldada (vt. analüüsi käik). Ca+2 + SO4-2 CaSO4 2. Ammooniumoksalaat (NH4)2C2O4 moodustab etanaatpuhvri keskkonnas (pH=4-5) valge kristalse kaltsiumoksalaadi sademe.Uuritavale lahusele lisa etanaatpuhver, kontrolli pH ja lisa reaktiiv.Valge kristalse sademe teke tõestab Ca+2-ioonide olemasolu.Segavad Sr+2-ioonid. Ca+2 + C2O4-2 CaC2O4 II rühma katioonide analüüsi käik. Toodud reaktsioonide abil on II rühma katioonide määramine süstemaatiline analüüs. 1. K2CrO4 abil tõesta Ba+2. 2. Ba+2-ioonide olemasolu korral tuleb nad kõrvaldada uuritavast lahusest sadestamisel K2CrO4 abil
sinigriin), mitte aga tiotsüanaadid, on mutageensed Amesi testis. oksalaadid Sellised taimed nagu spinat, rabarber, peedilehed, tee ja kakao sisaldavad palju (0,2-2,0% märgkaalust) oblik- e. oksaalhapet HOOCCOOH. Verre sattudes seob (kelateerib) oblikhape kaltsiumi, mille tulemusena tekivad hüpokalkeemia, koagulatsioonihäired ning tetaania (kangestus-kramplikkus). Kaltsiumoksalaadi ladestumise tulemusena võivad kujuneda neerude ja veresoonte degenereerumine ning nekroos. Oksalaadid mõjustavad ka kaltsiumi, raua, magneesiumi ja vase imendumist ning inhibeerivad suktsinaadi dehüdrogenaasi ja süsivesikute ainevahetust. Oksalaatide letaalse doosi saavutamiseks on vaja ära süüa kas 5 kg rabarberi-, 2,5 kg tomati- või 0,5 kg spinatilehti.
kujunemiseks. Tuleks vältida trans-rasvhapete hulkade tarbimist, s.t. piirata eeskätt margariinide kestvat liigtarbimist. Oksalaadid: Sellised taimed nagu spinat, rabarber, peedilehed, tee ja kakao sisaldavad palju (0,2- 2,0% märgkaalust) oblik- e. oksaalhapet HOOCCOOH. Verre sattudes seob (kelateerib) oblikhape kaltsiumi, mille tulemusena tekivad hüpokalkeemia, koagulatsioonihäired ning tetaania (kangestus-kramplikkus). Kaltsiumoksalaadi ladestumise tulemusena võivad kujuneda neerude ja veresoonte degenereerumine ning nekroos. Oksalaadid mõjustavad ka kaltsiumi, raua, magneesiumi ja vase imendumist ning inhibeerivad suktsinaadi dehüdrogenaasi ja süsivesikute ainevahetust. Oksalaatide letaalse doosi saavutamiseks on vaja ära süüa kas 5 kg rabarberi-, 2,5 kg tomati- või 0,5 kg spinatilehti. Oksalaadimürgistustega on enamasti tegemist siiski loomade korral.
annaabi.ee 
