ja nastikuid, kelle pärast peavad seenelised valvel olema. Uurisin inetrnetist rästiku elupaiga kohta. Rästik eelistab rohuseid, paraja niiskusega mitmekesise kooslusega elupaiku, kus on võimalus end soojendada ja jahti pidada. Harvemini kohtab teda ka veekogude kallastel. Talvituma suunduvad rästikud septembri teisel poolel või oktoobri alguses, elab muttide urgus, puude-põõsaste juurte sees olevates käigudes, heina- või kivikuhja all, turbasoodes, mis ei valgu vett täis, ja kaljupragudes Nastikud Nastik elab peamiselt niisketel aladel: jõgede, järvede ja tiikide kallastel, niisketes metsades ja lamminiitudel. Oktoobrist märtsi- aprillini talvituvad nastikud talveunes näriliste urgudes või kändude all, kompostihunnikutes, külmumata pinnases või lehekuhjades. Arvan, et usse ei kohta enam metsades enam. Neil hakkab tulema talvitumise aeg ning väljas on jahe temeperatuur. (arvan)
Kollane meri sai oma nime selle järgi, et jõed kannavad hõljumina peeneteralist setet, lössi, merre. Sete koosneb tavaliselt peenest liivas või saviosakestest ning on helekollast värvi. See värvibki mere kollakaks. Kollase mere idarannikul on väga tugevad looded, suurim kõrgus on 8 meetrit. Ida- Hiina meres on Kuroshio hoovus, mis on maailmas suuruselt teine soe hoovus. See mõjutab ka Kollast merd. Kollase mere põhjas roomavad kühmulised meripurad ning kaljupragudes on ka merisiilikud. Uuringud näitavad, et piirkonnas kõige olulisem koht rändlindudele on kogu Ida-Aasia, kus on vähemalt 35 erinevat liiki esindavat lindu. 16.juulil 2010 toimus suur naftareostus, kui gaasijuhe plahvatas sadamas Dalian. See tekitas laiaulatusliku tule. Umbes 1500 tonni levis üle merepinna mille pindala oli 430 km. Kalapüük peatati augustini. 800 kalapaati ja 40 spetsialiseeritud laeva olid kohustatud leevendada kahju keskkonnale.
Enamus ämblikke püüavad saaki võrku punudes, huntämblik ajab saaki aga taga, sealt on ka ta nimi pärit. Huntämbliklased on väga osavad jahimehed, kes esinevad erinevates elukeskkondades. Harilikult esinevad nad siiski kuivades ja hõredavõitu paikades, eriti sellistel aladel nagu Ameerika preeriad. Mõned liigid on suutelised igal pool elama, teised aga on väga valivad oma elukeskkonna suhtes. Arvukalt väikesi huntämbliklase liike esineb taimestikus, kaljupragudes või kivide all. Suuremad liigi esindajad vajavad aga suuremaid alasid ja ehitavad endale tavaliselt urud, kus nad püsivalt elavad. Osad liigi esindajad armastavad soojust ja on aktiivsed päeval, teised aga harrastavad öist eluviisi. Huntämbliklased on toiduhankimisel väga aktiivsed, nende toidu moodustavad peamiselt väikesed putukad ning teised ämblikuliigid. Ta varitseb saaki liikumatult, sobivamail hetkel ründab ja võtab saagi oma kahe tugeva esijala vahele
Elupaik Nende värvus ei ole silmapaistev ja neid esineb kogu maailmas: kõrbetes, parasvöötmes, tundras, troopilistes vihmametsades, märgaladel ja mägedes kuni taimkatte ülapiirini. Harilikult esineb neid kuivades ja hõredavõitu paikades. Mitmed arvukaimad liigid on suutelised elama peaaegu igal pool, teistel on erikohastumused ning nad asustavad mäetippe, jõekaldaid, järvi või märgalasid. Osa tillukeste huntämbliklaste liike varjab end taimestikus, kaljupragudes või kivide all. Suured huntämbliklased vajavad suuremaid varjupaiku ning ehitavad tavaliselt sügavaid urge, kus nad püsivalt elavad. Osa huntämbliklastest armastab soojust ja on aktiivne päeval teised liigid harrastavad aga öist eluviisi. Mõned liigid armastavad päikesepaistel peesitavad ja neid võib neid näha kuumenenud kividel või puutüvedel. Paljunemine Innaaeg on parasvöötmekliimas suvel ja troopilistel liikidel aastaringselt. Huntämbliklaste
pilliroole ja veealustele taimedele, inkubatsiooniaeg 7-14 päeva (Mohr , 1957) Noored sägad toituvad koorikloomadest, ussidest, tigudest, putukatest. Säga sööb ka oma liigi kaaslasi. Kala on vastupidav, talub mõnda aega ka veeta transporti. Talve veedab talveunes. Internet: Säga või kohata Lääne-Euroopa jõgedes ja järvedes, Lõuna-Soomes ning Euroopa lõunaosas. Elupaigaks valib säga mudase põhjaga jõe või järve sügavamad paigad, kus ta puurontide vahel, kaljupragudes või tammide lähedal konutab ning saaki varitseb. Kui meelepärane suutäis silmapiirile ilmub, imeb säga ohvri koos veega suhu. Kui saakkala juhtub olema suurem ja tugevam, rabeleb ta veel hulk aega säga maos, nii et läbi kõhunaha on seda näha. Nad kasvavad üsna kiiresti, olles 1-aastaselt 25 cm ja 3-aastaselt juba 75 cm pikkused. Siis saab säga ka suguküpseks. (http://bio.edu.ee/loomad/Kalad/SILGLA2.htm) Eestis on liik väljasuremisohus
3 3. NIIDUTÜÜBID 3.1 ALVARID 3.2 Iseloomustus Alvareid on kõige lihtsam iseloomustada kui õhukesemullalisi lubjarikkaid niite, milledel puud ja põõsad praktiliselt puuduvad. Alvaritel võib mullakihi tüsedus ulatuda kahekümne sentimeetrini kuid kohati võib see ka täielikult puududa ning taimkatet leidub sellistel juhtudel vaid kaljupragudes ja väiksemates lohkudes. Sademete vähesuse korral on alvaritele iseloomulik see, et nad kuivavad aluspõhjani läbi. Sellele aitavad kaasa õhuke mullakiht, hõre taimkate ja tuultele avatud maastik. Alvareid saab jaotada mitmesse rühma vastavalt kasvukohatingimustele ja sellest sõltuvale liigilisele koosseisule. Mulla niiskustingimuste alusel saab eristada niiskeid alvareid, kuivi õhukese mullaga alvareid ja keskmise niiskusega alvareid tüsedamal mullal. 3.3 Inimmõju
Värvulised on monogaamsed pesahoidjad linnud. Nende pojad kooruvad munadest abitutena, pimedatena ja paljastena või üksnes hõredate udusulgedega kaetult. Vähemalt 10 päeva, kuni sulgkatte tekkimiseni viibivad nad pesas, kuhu vanemad viivad neile toitu. Poegade toitmine kestab veel mõnda aega peale pesast lahkumist. Värvulistele on iseloomulikud hästi tehtud pesad. Kohad kus pesad paiknevad on mitmekesised. Paljud liigid pesitsevad maapinnal , teised urgudes, kividel ja kaljupragudes, paljud värvulised pesitsevad puude otsas või põõsastes, mõned liigid ka ehitistes. Pesitsuskoha valitseb tavaliselt isalind, kes tavaliselt sattub pesapaika veidi varem, kui emane. (Ling, R. 1980) Pesitsemine Suguküpsus saabub tavaliselt ühe aasta vanuselt .Munad on värvulistel väiksed, harilikult kireva värvusega, kuid mõnikord ühetoonilised. Kurnas on tavaliselt 4-6 muna , mõnel tihaseliigil on neid 15-16, aga Austraalias leidun näiteks liike, kellel on kurnas vaid 1 muna
Joonis 4. Harilik sarvsõnajalg potis ja puutüvel (PlantingMan, Black Jungle ...21.01.2020). Sarvsõnajalg talub ka mõne aja hommiku- või õhtupäikest. Talvel tahab ta võimalikult valget kohta, sest valgusepuudus võib mõjuda hukutavalt. Vajab kastmist vähem ja ümberistutamist harvem, kui teised sõnajalad. 4.4. Juusadiantum Adiantum capillus-veneris Juusadiantum on levinud troopikas, kuid kasvab ka Lõuna- ja Lääne-Euroopas, enamasti poolvarjus maapinnal ning kivide vahel ja kaljupragudes. Juusadiantum kasvab toatingimustes kuni 30 cm kõrguseks. Tema helerohelised lehed on pitsilised, graatsilised ja õrnad. See taim on ka õrna iseloomuga ega talu suuri temperatuurimuutusi, samuti vajab ta teistest sõnajalgadest rohkem valgust. Niiskemad ruumid, nagu vannituba, on juusadiantumile ideaalseks kasvukohaks. Kastmise suhtes on taim keskmisest nõudlikum. 13 Joonis 5. Juusadiantum ( Medivetus ... 21.01.2020).
sajandi keskelt on lunni levila tugevasti vähenenud otsese inimtegevuse tõttu. Lunni üldpikkus 2629 cm, kaal 440590 g. Nokal on mitu ristivagu. Sulestik on pealt must, alt valge, peaküljed ja kurgualune hallid. Jalad on oranzid. Lunn on vaikne lind. Ainult harva teeb ta kähisevat häält. Lunn asustab pesitsusajal kaljust mererannikut, kus pesitseb kolooniatena. Eriti meeldivad talle pehme turbapinnasega saared, kus on lihtne pesaurge kraapida. Ainult harva pesitsevad nad sügavates kaljupragudes. Linnulaatadel hõivavad lunnid harilikult kõige ülemise vööndi, sest seal on pinnas pehmem. Pesauru kraabib lunn jalgade ja võib-olla noka abil. See on tavaliselt kaarjas, harvem sirge, 12 m, heades tingimustes 3 m sügavune. Vanad, korduvalt kasutatud urud muutuvad mitme kambriga labürintideks. Pesavooderdis on kasin, koosneb rohukulust ja sulgedest ning vahel vetikatest. Lunn toitub peamiselt kaladest näiteks heeringas, moiva,
Puisniidud – lamminiitude ja rannaniitude levikuala vahepeal Looniidud – rannikualadel Soostunud niidud ja pärisaruniidud – üle Eesti Soontaimede liigirikkus: Puisniit – kokku 600, neist kaitsealused 56 Loopealne – 270 , neist 30 Lamminiit – 350, neist 22 Rannaniit – 390, neist 34 Looniidud e. alvarid Alvarid – õhukese-mullalised lubjarikkad niidud Mullakihi tüsedus kuni 20cm, kohati võib see ka täielikult puududa ning taimkatet leidub sellistel juhtudel vaid kaljupragudes ja väiksemates lohkudes. Sademete vähesuse korral kuivavad nad aluspõhjani läbi. Sellele aitavad kaasa õhuke mullakiht, hõre taimkate ja tuultele avatud maastik. Esineb põuakahjustusi. Vihma korral võib kujuneda ajutisi tiike, kuna paepõhi takistab vee ära valgumist. Talvel võivad tuuled alvarid lumest puhtaks pühkida ja külma mõjul võivad tekkida mullakerked. Levik: -Läänemere saartel (Gotlandil ja Ölandil Rootsis, Saaremaal, Hiiumaal, Muhus ja väiksematel
annaabi.ee 
