Rahvuslased omakorda võtsid 1917. aasta lõpus suuna iseseisva Eesti riigi väljakuulutamisele, sest enamliku Venemaa koosseisu ei soovitud jääda. Otsustati, et iseseisvus kuulutatakse välja esimesel soodsal võimalusel, millena nähti eelkõige Saksa vägede pealetungi, mis enamlased Eestist lahkuma sunniks. 1. veebruaril 1918 mindi kogu Venemaal üle vanalt Juliuse kalendrilt Gregoriuse kalendrile (kalendrireform), mis kehtis kõikjal mujal Euroopas. Nii järgnes kohalikus kalendris 1. veebruarile kohe 14. veebruar. Saksa pealetung idarindel algaski uue kalendri järgi 18. veebruaril ning järgmisel päeval andis Maanõukogu vanematekogu oma volitused üle kolmeliikmelisele Eesti Päästekomiteele. Viimane kuulutas 24. veebruaril 1918 iseseisvusmanifestiga välja Eesti Vabariigi loomise,
O.Strandman) 1918 21. jaanuar Tartus 1918 25. veebruar moodustatakse asutatakse kunstiühing Eesti esimene Ajutine Valitsus "Pallas" koosseisus: ministrite nõukogu esimees, kaubandus- ja siseminister K.Päts, ministrite 1918 1/14. veebruar nõukogu abiesimees ja üleminek vanalt kalendrilt kohtuminister J.Vilms, uuele: 1. veebruar loetakse välisminister J.Poska, raha- ja 14. veebruariks riigivarandusteminister J.Kukk, põllutöö- ja toitlusminister 1918 23. veebruar Pärnu J.Raamot, sõjaminister A.Larka, töö- ja hoolekandeminister teatri rõdult loetakse V.Maasik, teedeminister avalikult ette Eesti Vabariigi F
Uus, Juliuse kalender hakkas kehtima 45 eKr ning seda aastat otsustati alustada 1. jaanuarist. Kuigi uus kalender oli palju lihtsam kui endine, said pontifeksideks nimetatavad preestrid, kelle ülesandeks oli kalendri rakendamine, nähtavasti reeglitest valesti aru. Nad lisasid liigaasta iga kolme aasta tagant. Et tekkinud mittevastavusest lahti saada, jättis keiser Augustus pärast 36 aastat kestnud ekslikku ajaarvestust mõned liigpäevad ära. Üleminekul vanarooma kalendrilt uuele, Juliuse kalendrile jäid muutmata noonide ja iidide kuupäevad. See annab alust arvata, et nendes kuudes on Juliuse kalendris alati olnud 31 päeva. Juliuse kalender oli Euroopas üldkasutatav Vana-Rooma impeeriumi ajast kuni 1582. aastani, mil paavst Gregorius XIII kuulutas välja Gregoriuse kalendri, mille varsti võttis kasutusele enamik katoliiklikke riike. Õigeusu kirikud jätkasid Juliuse kalendri kasutamist kuni 1923. aastani, mil
Meritsi on ohutum, kuid maitsi ei pea arvestama mere oludega. (tuul jne). Riiast sai laevaga iga päev minema, kuid Tallinnas pidi ootama. Hollandlased peamised laevnikud Ajamõõtmise täpsuse olulisus navigatsiooni arengus- Laeva asukoha kindlaks määramisel oli oluline aja teadmine. Harrison'i kronomeeter võis eksida ööpäevas ühe sekundiga, 18. sajandi keskpaigaks, võimaldas pikkuskraade merel mõõta. - Üleminek Juliuse kalendrilt Gregoriuse kalendrile, selle eripära Rootsis Paavst Gregorius XIII parandab olukorra (1582). Enamus protestante saadavad paavsti kuradile. Kalendritriiviga seotakse Juliuse ja Gregoriuse kalendrid. Kalendritriivi kohaselt: 17. Saj 10 päeva, 18. saj 11 päeva, 19. saj 12 päeva, 2021. saj 13 päeva, 22. saj 14 päeva. Rootsis 1753. aastal minnakse üle Gregoriuse kalnedrile, kuid lähevad järkjärgult
Postiteenuse loomine, keskmine kiirus 6km/h. Enamus in. ei reisinud kunagi. Aadlikud reis. õukondade vahel. Kaupmehed, käsitöölised, (üliõpilased) , palgasõdurid pidi rändama- maksti kinni. 18.saj huvireisid. Suurlinnadest eelistati Pariisi, muu hulgas ka sealsete bordellide pärast, Itaalias käidi tervisevetel ning tutvumas antiikkultuuri pärandiga, Šveits paelus rändajaid maalilise loodusega, Inglismaal uudistati moodsat tehnikat. Üleminek juuliuse kalendrilt gregooriuse kalendrile. Gregoriuse kalender (varasemas õigekirjas gregooriuse kalender) ehk uus kalender on paavst Gregorius XIII poolt 1582. aastal kehtestatud täpsustatud ajaarvamissüsteem. N 4.10.1582 -> R 15.10.1582, 10 päeva, mis oli kalendris maha jäänud pandi juurde (sajandis on vaja ära võtta ¾ päeva). 400 aastaga vaja ära järra 3 lisapäeva. Üleminek aeglane, ka kat maades. Prot ei tunnistanud, alles 18.saj hakkavad. Ülemineku eripära Rootsis
Enamlased alustasid rahvuslike poliitikute ja sõjaväelaste represseerimist. Rahvuslased omakorda võtsid 1917. aasta lõpus suuna iseseisva Eesti riigi väljakuulutamisele, sest enamliku Venemaa koosseisu ei soovitud jääda. Otsustati, et iseseisvus kuulutatakse välja esimesel soodsal võimalusel, millena nähti eelkõige Saksa vägede pealetungi, mis enamlased Eestist lahkuma sunniks. 1. veebruaril 1918 mindi kogu Venemaal üle vanalt Juliuse kalendrilt Gregoriuse kalendrile (kalendrireform), mis kehtis kõikjal mujal Euroopas. Nii järgnes kohalikus kalendris 1. veebruarile kohe 14. veebruar. Saksa pealetung idarindel algaski uue kalendri järgi 18. veebruaril ning järgmisel päeval andis Maanõukogu vanematekogu oma volitused üle kolmeliikmelisele Eesti Päästekomiteele. Viimane kuulutas 24. veebruaril 1918 iseseisvusmanifestiga välja Eesti Vabariigi loomise,
annaabi.ee 
