õigus seda kasutada vaid külakonna liikmena. Külakogukond reguleeris maakasutust. Nõupidavaks ja täidesaatvaks organiks oli küla peremeeste täiskogu. 13. saj. Kodifitseeritud Liivi talurahvaõigus üksikksautuses olevaid peenardega eraldatud põlde, põlispõlde ja alepõlde. Saraskonda kuuluv talu kasutas küla põllumaad vastavalt talu suurusele adramaades. Neid jaosmaid nim. ,,Aru, arve". Külasaras hõlmas kõik kõlvikud: põllud, heinamaad, karjamaad, metsad, kalaveed. Põllud olid talude vahel jaotatud, kuid põllud ei moodustanud ühtset krunti. Külaväljad(tavaliselt 3) olid jagatud tükkideks või ribadeks, mis paiknesid läbisegi. Selle paiknemise põhjus oli ühtlustamispüüd, sest külaväljad ei olnud ühesuguse viljakusega ning püüti anda ühele talule erineva viljakusega maad. Vanema ajaloo uurimisel on eristatud lapi-ehk sargväljastikku(väli jaotatud piklikeks korrapäratuteks lappideks, taluhooned ja õued paiknesid
Aluses sai feodaal talu kogukonnalt ära võtta vaid pärijate puudumisel. Ajapikku see praktika muutus. * Poolemaamehed – kui ühte talu majandas kaks peret, kes kandsid ühiselt talule määratud koormisi. Osalt pere jagunemisel * Saras – küla kasutuses olnud põllumajanduslikult kasutatavad maad. * Saraskond- maad ühiselt kasutav kogukond. Sarase maad võis kasutada üksnes kogukonna liige. Sarase moodustasid kõik kasutatavad kõlvikud- põllud, metsamaad, heinamaad, karjamaad, kalaveed, metsad. * Mitme küla ühist maakasutust nimetatakse suursaraseks * Pikkade ribadena jaotatud põllumaid kustutakse nöörimaadeks. * Sageli olid põllud jaotatud ka suuremateks tõstanditeks, mis omakorda jagunesid pikkadeks ribadeks või harvem väiksemateks lappideks. Need ribad või lapid kuulusid taludele. Sellega kaasnes väljasundus, s.o talude kohustus teha põllutöid üheaegselt. * Põlispõldudel kasutati kolmeväljasüsteemi
Sõna mesi ulatub soomeugri aega, kuid millal hakati mesilasi pidama, pole kindlalt võimalik määratleda. Igatahes 13. sajandi dokumentides on sageli märkusi mesipuude ja meekarjamaade kohta. Küttimine on koriluse kõrval inimkonna iidseim elatusala. Jahindus püsis tähtsaima elatusalana kuni esimese aastatuhandeni e. Kr. Eesti sisevete kalastus on niisama vana kui siinne inimasustuski. Merekalastusest saab rääkida alates 13. sajandist. Kalaveed kuulusid üksikutele küladele. Püüdmas käidi hooaegadel, peamiselt kevadel, ja ühiselt, kui põllutöödest aega üle jäi. Käsitöö oli Eesti külas kuni 19. sajandi viimase veerandini valdav viis töö- ja tarberiistade, argi- ja pidurõivaste ning kõigi muude eluks vajalike asjade muretsemiseks. Käsitöö tegemisel valitses kindel rütm ja tööjaotus. Nii oli kangakudumine ja kõik selle eeltööd, rõivaste valmistamine ja
5 Asustuse põhivormiks oli küla, milleks loeti vähemalt kolme talu kooslust. Küla kujutas suhteliselt kompaktset asulat, mille majapidamised olid seotud maade ühisusega. Hooned olid grupi või reana küla keskuseks, põllud, heinamaad ja muud kõlvikud asusid nende ümbruses. Küla kasutuses olnud maad moodustasid külasarase, mis kuulus kogu külakogukonnale. Külasaras hõlmas kõik kõlvikud- põllud, heinamaad, karjamaad, metsad, kalaveed jm. Küla põllumaa, mis jagunes kolmeks väljaks, oli talude vahel püsivalt ära jagatud, kuid talu põllumaa ei moodustanud kompaktset krunti, vaid koosnes paljudest tükkidest, mis asusid vaheldumisi teiste talude põllutükkidega. Ühele talule kuuluvate põllutükkide arv ulatus kümnetesse, mõnikord sadadesse. Selle põhjuseks oli ühtlusamispüüd, õigluse arvestamine. Küla põllumaad polnud ühtlase kvaliteediga, seepärast jagati külaväljad maa
Vanimad andmed pärinevad VIII a.t. e.m.a. Sindi lähedalt, kus elasid inimesed, kelle olulisem elatusala oli kalapüük. Avameri oli neile elanikele veel liiga tugev vastane. Maaviljeluse arenguga eemaldusid asulad veekogude äärest, toimus kiire põllutööriistade areng. Kalastus jäi püsima kõrvaltegevusena, mistõttu kalapüügivahendid säilisid oma algsel kujul kohati kuni 20. sajandi alguseni. Merekalastusest saab rääkida alates 13. sajandist. Kalaveed kuulusid üksikutele küladele. Püüdmas käidi hooaegadel, peamiselt kevadel, ja ühiselt, kui põllutöödest aega üle jäi. Pidev rannaäärne asustus veel puudus. Esimese teadaoleva kalurikülana mainitakse allikates 1295. aastal Pärispea küla Kuusalu lähedal, kuid sealne elanikkond oli rootsikeelne. Peale Eesti territooriumi alistamist 13. sajandil kuulusid kalaveed mõisatele ja kalastusõiguse eest tuli kümnist maksta. Ka 1865. a
Muinasajal eestlased kasutasid hobust kui ratsalooma. Aiandus- Lisaks viljapõldudele olid taludel väiksemad aia- ja põllulapid. "Köögiviljaaia" sünonüümiks on "kapsaaed." Köögiviljaaias kasvatati kaalikat, ube, herneid, lääts. Puuviljaaedu keskaegses Eestis ei leidunud, kuid üksikuid võis esineda. Taani hindamisraamatus on üks küla nimega "Aunapo", mis võib viidata metsaõunapuudele. 16. sajandil kasvatati Liivimaal õuna-, pirni, kirsi- ja ploomipuid. Kalapüük- Kalaveed olid jagatud külade ja saraskondade (kogukond, mis kasutab ühist valdust nagu mets, järv, tiik) vahel. Mererannikul käidi hooajapüügil, selleks olid randa ehitatid ajutised peavarjud. Üks hooajaline püügikoht asus Kalamaja piirkonnas. Pärast vallutust maahärrad hakkasid kalapüüki pidama oma eesõiguseks. Läänistatud alal oli kalapüügiõgus ainult lääni valdajal, talupojad said kalapüüda seal vaid lisakoormiste eest
annaabi.ee 
