Peamised lihaloomad olid ikka sead, lambad ja kodulinnud(kanad, kabunatid, haned). Keskaja komme hobuse liha toiduks tarvitada taandus ning sel polnud enam mingit arvestatavat osa. Kala oli keskajal igapäevase toidu väga oluline osa, see oli rahva silmis hinnatud toit. Siseveekogudest püüti latikat, ahvenat, särge, haugi, peipsi tinti, rääbist jm, samuti vähki. Narva jõest püüti silmu, angerjat ja lõhet, kuid need läksid enamjaolt ekspordiks. Mere kalasaagis oli eskohal räim, lest, kilu, tursk, koha, haug ja angerjas. Enamasti kalu kas kuivatati või soolati, suitsutamine oli alles hilisema aja nähtus. Oma osa toidulaua mitmekesistajana oli keskajal jahisaagil. Kütiti põtru, jäneseid, hirvi ja igasugu metslinde. Metsast korjati ka metsmaasikaid, vaarikaid, mustikaid, murakaid, sinikaid, jõhvikaid, pähkleid ning seeni. Keskajal imporditi ka sisse paljuid tooteid. Nõutuim maitseaine sool oli ühtlasi üks tähtsaim impordiartikkel
Kuid uue süsteemi käivitamine pole probleemideta ja seepärast on praegu kala kasvanduses vähem. Vee temperatuuri hoitakse 25 kraadi juures. Puurits söödab angerjat alul tursamarjaga, hiljem lisatakse ka graanulsööta ja minnakse lõpuks täielikult üle Dana Feedsi angerjasöödale. Puuritsa kalakasvandusest Võrtsjärve lastavad ettekasvatatud angerjad peaksid aitama kiiresti täita vahepealsest vähesest klaasangerjate impordist tekkiva tühiku Võrtsjärve kalasaagis. Ühtlasi on siis Eesti väikejärvede majandajatel ja tiigiomanikel võimalik saada suurt angerja asustusmaterjali. Angerjakasvanduse rajamiseks kulus 2,5 miljonit krooni isiklikku ja vanematelt ning sõpradelt laenatud raha. Võrtsjärve kalurite raha eest osteti 2000. aastal 1,2 miljonit klaasangerjat. Inglise firma UK Glasseel tõi kalakastid lennukiga otse Ülenurme lennuväljale. Sel aastal olid maksid maimud 5000 krooni kilo. Praegu kasvanduses elavad kalad on võrdlemisi
Peamised lihaloomad olid ikka sead, lambad ja kodulinnud(kanad, kabunatid, haned). Keskaja komme hobuse liha toiduks tarvitada taandus ning sel polnud enam mingit arvestatavat osa. Kala oli keskajal igapäevase toidu väga oluline osa, see oli rahva silmis hinnatud toit. Siseveekogudest püüti latikat, ahvenat, särge, haugi, peipsi tinti, rääbist jm, samuti vähki. Narva jõest püüti silmu, angerjat ja lõhet, kuid need läksid enamjaolt ekspordiks. Mere kalasaagis oli esikohal räim, lest, kilu, tursk, koha, haug ja angerjas. Enamasti kalu kas kuivatati või soolati, suitsutamine oli alles hilisema aja nähtus. Oma osa toidulaua mitmekesistajana oli keskajal jahisaagil. Kütiti põtru, jäneseid, hirvi ja igasugu metslinde. Metsast korjati ka metsmaasikaid, vaarikaid, mustikaid, murakaid, sinikaid, jõhvikaid, pähkleid ning seeni. Keskajal imporditi ka sisse palju tooteid. Nõutuim maitseaine sool oli ühtlasi üks tähtsaim impordiartikkel
Eesti alal tarvitati kala küll ohtrasti, ent rahva silmis ei olnud see eriti hinnatud toit. Kala toiduks valmistamise viisid varieerusid vähe: kala kas kuivatati või soolati, suitsutamine on alles hilisema aja nähtus. (1) 9 Siseveekogudest püüti latikat, ahvenat, särge, haugi, peipsi tinti, rääbist jm, samuti vähki. Narva jõest püüti vääriskalu- silmu, angerjat, lõhet-, mis läksid ekspordiks. Läänemere kalasaagis oli esikohal räim. Eesti talurahva peamine leivakõrvane oli silk ehk soolatud räim. Teised püütavamad merekalad oli lest, kilu, tursk, koha, haug ja angerjas. Mainida tuleb ka hülgepüüki, sest värsket hülgepekki tarvitati toiduks. (1) 10 3. Joogid ja joogikultuur Jookide valik oli keskaja Euroopas vaeste ja jõukate jaoks üsna ühesugune, isiku sotsiaalset
lomi. Taludes pidi loomakasvatuse osatähtsus olema suhteliselt suur. -Kalapüük Looduslikud tingimused kalapüügiks keskajal soodsamad kui hiljem. Kala osatähtsus leivakõrvases arvatavasti suur. Katoliku kiriku pikkadel paastuaegadel pidi kala asendama liha. Pärast vallutust hakkasid maahärrad kalapüüki käsitama oma regaalina. Läänil olevast veekogust oli kalasamisõigus ainult lääniomanikul. Maa uued peremehed hakkasid kalasaagilt kümnist võtma. Kalasaagis esikohal räim. Teised püütavad merekalad olid lest, kilu, tursk, koha, angerjas, haug. -Maakäsitöö Saksa-Taani vallutuse järgselt kujunes Eestis välja profesionaalne linnakäsitöö. Esialgu oli selle mõju maakäsitööle väga tagasihoidlik. Maakäsitöö rajanes endiselt eestlaste käsitööoskustel ja rahuldas maaharija tööriistade ja tarbevara vajadused. Taluperet kui talumajapidamisel rajanevat leibkonda ei tohi pidada samaseks
Liha on rasvarikas (kuni 22%) ja sisaldab vähe luid. Sugukonda kuuluvad heeringas (jaguneb omakorda püügipiirkondade järgi atlandi, vaikse ookeani, valge mere jne. heeringaks), sardiin, sardinella, sardinops, räim ja kilu. Kasutatakse soolatult, suitsutatult ja konservide valmistamiseks. Ansoovislased elutsevad peamiselt troopika ja lähistroopika rannavetes. Väliselt sarnanevad räimega, kuid on väiksemad ja suure suuga. On maailma kalasaagis esikohal, kuid suur osa neist langeb röövkalade saagiks. Tähtsamad esindajad on hamsa (euroopa ansoovis) ning peruu ja jaapani ansoovis. Kasutatakse soolatult ja konservide valmistamiseks. Lõhelaste keha on kaetud tihedalt liibuvate soomustega ning neil on küljejoon. Seljauim asub selja keskosas, sabauime lähedal on rasvauim. Lihas on vähe luid, liha on mahlane ja rasvane (kuni 24%), mis soolamisel omandab suurepärase maitse. Liha värvus võib olla roosakaspunane või valge
annaabi.ee 
