piima, soola ja jahu. Kuna mari kerkis ise siis eraldi selleks ei kasutatud midagi. Valmis koogid oli pruunid, kohevad ja hästi maitsvad. Mõnelpool klopiti mari niisama jahuga segamini ja tehti supi sisse klimpe. Vanad eestlased sõid ka kala maksa. Enamasti lutsumaksa, sest teiste kalade maks olevat liiga väike ja haugi oma kibe. Kõige maitsvam oli eestlaste arvates kalamaks kartuli lisandina. Kokkuhoidlikumates peredes läks isegi niisk toiduks. Seda lisati supi sisse nagu ka kalapead, mis keedeti koos maksa, tangu ja pekitükkidega pehmeks, lisati maitseks sibulat ja soola. Sellest sai hea täidise rukkileivataignast pirukale. Kaladest saadi rasva, mida koguti sügisel. Kalad pandi, kas päikse kätte või siis ahju sulama. Kalarasva koguti ka soolikaid kuumutades Kõige rohkem saadi rasva latikast, haugist ja ahvenast. Rasva kasutati roogades kuika põletati lampides, sellega praeti kartuleid ning sobis ka hästi seenepirukasse
Poiss arvas, et nüüdsest võiks hakata koos kalal käima, kuid vanamees ei tahtnud, sest väitis, et õnn on teda maha jätnud. Poiss ütles aga, et põrgusse õnnega, toon selle endaga kaasa. Kolme päeva jooksul, kui suur tuul pidid olema, lubas poiss noa muretseda ja vedrulehe ära teritada. Ta ütles, et vanamees peab kiiresti terveks saama, sest tal oli veel palju õppida. Poiss läks söögi ja ajalehtede järele, kui vanamees meenutas Pedricole lubatud kalapead. Sel pärastlõunal viibis Terassil seltskond turiste. Üks naine märkas valget selgroogu ja küsis kelnerilt, et mis asi see on. Kelner vastas, et hai. Naine lausus, et ta ei teadnuki, et haidel nii ilusad ja kaunilt vormitud sabad võivad olla, sellega nõustus ka tema meeskaaslane. Oma hurtsikus oli vanataat jälle uinunud. Ta magas ikka veel kõhuli ja poiss istus tema juures ning silmitses teda. Vanamees nägi unes lõvisid.
Algselt oli tegemist vaid pidude puhul pakutava hõrgutisega. Nii nagu linnasaksadki aastasadade eest, nii sõid ka talupojad kalli kraami jäägitumalt nahka. Just sellest ajast pärineb omalaadne lausung, kuidas heeringas kurdab: "Jumal hoidku mind liiga rikka ja ülearu vaese kätte saamast: vaene sööb silmad pääst, rikas nülib naha selläst!" Tegelikkuses koguti heeringapead kokku, hoiti leivateoni alles ja pandi kalapiruka sisse. Heeringat sai suhteliselt harva ja kalapead olid nii suured maiuspalad, et jumal hoidku nende äraviskamise eest, nagu rahvasuu väitis. Alles XIX sajandi lõpul muutus soolaheeringas taludes suhteliselt tavaliseks toiduaineks, mida pakuti lausa iga päev nii oma rahvale kui ka palgatud töötegijatele. Tõsi, ka siis polnud heeringas kõigile taskukohane. Vaesem rahvas pidi ikka silguga piirduma. Selline seisusevahe sünnitas uusi kõnekäände. Näiteks andis rahvasuu
Kuna mari kerkis ise siis eraldi selleks ei kasutatud midagi. Valmis koogid oli pruunid, kohevad ja hästi maitsvad. Mõnelpool klopiti mari niisama jahuga segamini ja tehti supi sisse klimpe. Vanad eestlased sõid ka kala maksa. Enamasti lutsumaksa, sest teiste kalade maks olevat liiga väike ja haugi oma kibe. Kõige maitsvam oli eestlaste arvates kalamaks kartuli lisandina. Kokkuhoidlikumates peredes läks isegi niisk toiduks. Seda lisati supi sisse nagu ka kalapead, mis keedeti koos maksa, tangu ja pekitükkidega pehmeks, lisati maitseks sibulat ja soola. Sellest sai hea täidise rukkileivataignast pirukale. Kaladest saadi rasva, mida koguti sügisel. Kalad pandi, kas päikse kätte või siis ahju sulama. Kalarasva koguti ka soolikaid kuumutades. Kõige rohkem saadi rasva latikast, haugist ja ahvenast. Rasva kasutati roogades, põletati lampides, praeti kartuleid ning sobis ka hästi seenepirukasse. Mõnelpool lisati kalarasva supi sisse, et
soola ja jahu. Kuna mari kerkis ise siis eraldi selleks ei kasutatud midagi. Valmis koogid oli pruunid, kohevad ja hästi maitsvad. Mõnelpool klopiti mari niisama jahuga segamini ja tehti supi sisse klimpe. Vanad eestlased sõid ka kala maksa. Enamasti lutsumaksa, sest teiste kalade maks olevat liiga väike ja haugi oma kibe. Kõige maitsvam oli eestlaste arvates kalamaks kartuli lisandina. Kokkuhoidlikumates peredes läks isegi niisk toiduks. Seda lisati supi sisse nagu ka kalapead, mis keedeti koos maksa, tangu ja pekitükkidega pehmeks, lisati maitseks sibulat ja soola. Sellest sai hea täidise rukkileivataignast pirukale. Kaladest saadi rasva, mida koguti sügisel. Kalad pandi, kas päikse kätte või siis ahju sulama. Kalarasva koguti ka soolikaid kuumutades. Kõige rohkem saadi rasva latikast, haugist ja ahvenast. Rasva kasutati roogades, põletati lampides, praeti kartuleid ning sobis ka hästi seenepirukasse
kriisiolukordades. Seida juures võidi ohverdada ka surnud esivanematele, manala asukatele jm. Ohvri tõi kas peremees, külavanem või nõid, kes määris seida põhjapõdra- või põdraverega ja karu-, kopra- või kalarasvaga. Ohvrianniks võisid olla ka paremad lihapalad ja rasv ning nahad sarvede ja sõrgadega. Kui oli tegemist ohvrilooma lihaga, siis keetsid ja sõid ohverdajad ülejäänud liha kohapeal. Kombeks oli lubada osa tulevast saagist seidale: põdrasarved, kalapead või suurim kala, kalastajad võisid anda heast loomusest ohvriks ühe neljandiku. Seidale ohverdati kadunud põhjapõtrade leidmiseks, tänutäheks, kui põdrad üles leiti, ja noorte põhjapõtrade ellujäämiseks. Seidakohast mööda sõites toodi ohvriks söödavat kraami, kui seda ei olnud, tuli anda kas sõlg või nõel. Uuemal ajal on ohvriandideks olnud ka raha ja tubakas.
annaabi.ee 
