Üraskid ühed olulisemad metsakahjurid. Kõige ohtlikum neist kuuse-kooreürask. Puu koore all haudekäigud, emane ürask närib haudekäigu, mille serva muneb munad, sealt hargnevad vastsekäigud. Tehakse vahet monogaamsetel ja polügaamsetel üraskitel. Munast areneb tõuk, sellest noormardikas teevad läbi nn küpsussööma. Munast noormardikani 1,5 kuud. Kui üraskid rajavad suve teisel poolel veel ühe haude, on tegemist nn sõsarhaudega. Putukate arvukuse haripunkti nimetatakse kalamiteediks. Kuuse kooreürask 5mm pikk, tumepruun kuni must. Lendlus mais-juunis. Haude rajamiseks eelistab 60-100 a vanuseid kuuski. Polügaamne. Talvituvad juba septembris, 1- 7cm sügavusel mullas, väike osa võib jääda ka koore alla. On üks ohtlikumaid vanemate ja keskealiste kuusemetsade kahjureid! Männikärsakad talvitumiskohast väljumine algab tavaliselt mai esimesel poolel. Mai keskpaigast juuni keskpaigani toimub eriti intensiivne lendlus, sel ajal toimub küpsussööm
mida ta kahjustab. Valdav osa üraskitest on sekundaarsed kahjurid, st. et nad asustavad haigeid, nõrgestatud puid. Kui üraskite paljunemiseks on soodsad tingimused, võib üraskite arvukus tõusta väga kiiresti, ja võib tekkida olukord, kus kõigile üraskitele ei jätku enam sobivaid puid (haigeid, nõrgestatuid) ja nad ründavad ka terveid. Okaspuud reageerivad sellele tugeva vaigueritusega ja putukad hukkuvad. Putukate arvukuse haripunkti nimetatakse kalamiteediks. Iga masspaljunemine areneb kuni kalamiteedini ja siis hakkab loodusliku iseregulatsiooni tulemusena langema. Kõige ohtlikum on kuuse-kooreürask. Kuuse-kooreürask 4-4,5 mm pikk, tumepruun kuni must. Lendlus mais-juunis. Asustab nõrgestatud puutüvede alumist ja keskmist osa, värskelt raiutud metsamaterjali. Polügaamne, paarituskojast üks emakäik üles ja 2 alla, ühe emakäigu küljes ca 60 muna. Kogu haudepilt niines. Talvituvad 1-7 cm sügavusel mullas, väike osa ka koore all.
teise põlvkonna haue. Kui kevadel põlvkonna rajanud üraskid teevad läbi nn. taastumissööma ja rajavad suve teisel poolel ühe haude veel on tegemist nn. sõsarhaudega. Teatud hulk kahjurputukaid (üraskeid) leidub enamasti igas metsa ökosüsteemis ja kui nende arvukus on madal, ei suuda nad kasvavatele, tervetele puudele kahju tekitada. Valdav osa üraskitest asusta terveid puid vaid haigeid, nõrgestatud puid ja värskelt raiutud metsamaterjali. Putukate arvukuse haripunkti nimetatakse kalamiteediks. Iga masspaljunemine areneb kuni kalamiteedini ja seejärel hakkab langema loodusliku iseregulatsiooni tulemusena. Enamasti on mets väga stabiilne süsteem ja selliseid masspaljunemisi ei teki. Kui aga mingi välise teguri tulemusena muutuvad tingimused üraskite paljunemiseks soodsaks (tormimurd, suveks metsa jäetud koorimata metsamaterjalid, halvas sanitaarses seisukorras olevate puude suur arv jne.) siis võib see esile kutsuda putukate arvukuse kiire tõusu ja rüüste.
Enamasti reageerivad okaspuud sellele tugeva vaigueritusega ja putukad hukkuvad. Kuid puu suudab sellistele rünnakutele vastu seista vaid teatud aja, massilise üraskite rüüste korral saavad putukad jagu ka tervetest puudest. Putukate arvukus saab tõusta kuni teatud piirini, seejärel aga hakkab langema (lõpeb toidubaas, suureneb looduslike vaenlaste arvukus, ebasoodsamaks muutuvad paljunemistingimused jne). Putukate arvukuse haripunkti nimetatakse kalamiteediks. Iga masspaljunemine areneb kuni kalamiteedini ja seejärel hakkab langema loodusliku iseregulatsiooni tulemusena. Enamasti on mets väga stabiilne süsteem ja selliseid masspaljunemisi ei teki. Kui aga mingi välise teguri tulemusena muutuvad tingimused üraskite paljunemiseks soodsaks (tormimurd, suveks metsa jäetud koorimata metsamaterjalid, halvas sanitaarses seisukorras olevate puude suur arv jne), siis võib see esile kutsuda putukate arvukuse kiire tõusu ja rüüste
ründavad ka terveid. Enamasti reageerivad okaspuud sellele tugeva vaigueritusega ja putukad hukkuvad. Kuid puu suudab sellistele rünnakutele vastu seista vaid teatud aja, massilise üraskite rüüste korral saavad putukad jagu ka tervetest puudest. Putukate arvukus saab tõusta kuni teatud piirini, seejärel aga hakkab langema (lõppeb toidubaas, suureneb looduslike vaenlaste arvukus, ebasoodsamaks muutuvad paljunemistingimused jne.). Putukate arvukuse haripunkti nimetatakse kalamiteediks. Iga masspaljunemine areneb kuni kalamiteedini ja seejärel hakkab langema loodusliku iseregulatsiooni tulemusena. Enamasti on mets väga stabiilne süsteem ja selliseid masspaljunemisi ei teki. Kui aga mingi välise teguri tulemusena muutuvad tingimused üraskite paljunemiseks soodsaks (tormimurd, suveks metsa jäetud koorimata metsamaterjalid, halvas sanitaarses seisukorras olevate puude suur arv jne.) siis võib see esile kutsuda putukate arvukuse kiire tõusu ja rüüste
Enamasti reageerivad okaspuud sellele tugeva vaigueritusega ja putukad hukkuvad. Kuid puu suudab sellistele rünnakutele vastu seista vaid teatud aja, massilise üraskite rüüste korral saavad putukad jagu ka tervetest puudest. Putukate arvukus saab tõusta kuni teatud piirini, seejärel hakkab langema (lõppeb toidubaas, suureneb kahjurputukate looduslike vaenlaste arvukus, ebasoodsamaks muutuvad paljunemistingimused jne.). Putukate arvukuse haripunkti nimetatakse kalamiteediks. Iga masspaljunemine areneb kuni kalamiteedini ja seejärel hakkab langema loodusliku iseregulatsiooni tulemusena. Enamasti on mets väga stabiilne süsteem ja selliseid masspaljunemisi ei teki. Kui aga mingi välise teguri tulemusena muutuvad tingimused üraskite paljunemiseks soodsaks (tormimurd, suveks metsa jäetud koorimata metsamaterjalid, halvas sanitaarses seisukorras olevate puude suur arv jne.) siis võib see esile kutsuda putukate arvukuse kiire tõusu ja rüüste
annaabi.ee 
