Third level Fourth level Fifth level Punasilm-liidrik Liidrikud Neid võib leida mitmesuguste veekogude kallastel, kuid ka teeservadel ja põlluäärtes Liidrikud arenevad vaegmoondega Liidrike vastsed toituvad väiksematest putukatest, kalamaimudest ja konnakullestest Liidrike söövad erinevad linnud Maasikad Kärbes Sarvikliidrik Veekonn Kasutatud kirjandus http://et.wikipedia.org/wiki/Liidriklased http://et.wikipedia.org/wiki/Sarvikliidrik
võõrliik. Järvekonn on suurt kasvu (kehapikkus isastel kuni 12, emastel kuni 14 cm), seljalt roheline, oliivjas või tumepruun, kaetud mustade või tumedate laikudega. Kõht on hallikas või kollakas, samuti mustalaiguline. Järvekonn viibib peamiselt vees, ta püüab toitu enamasti kaldaäärses taimestikus. Saagiks langevad peamiselt putukad ja vähilaadsed, kuid suurte mõõtmete tõttu saavad järvekonnad jagu ka kalamaimudest, konnapoegadest ja -kullestest, karihiirtest ja veelindude poegadest, kui siiski moodustavad selgroogsed väikese osa toidust. Vees olles lebavad konnad liikumatult veepinnal või ujuvad laisalt. Järvekonnad tegutsevad nii öösel kui päeval, kuid vaatamata sellele on neid raske kohata. Nad on väga ettevaatlikud loomad. Talveune veedavad järvekonnad veekogu põhjamutta sukeldunult. Sigima hakkavad nad paar nädalat kuni kuu aega peale talveunest ärkamist
On kindlaks tehtud, et luts orienteerub käitumises peamiselt haistmismeele abil. Seetõttu on ka selge, miks parasiitidest kahjustatud poolpimedate lutsude toitumisvõime pole nõrgenenud. Luts sigib talvel jää all ning väikese õlitilgaga marjaterad arenevad põhja lähedal. Suvel, kui veetemperatuur tõuseb üle 15...16 °C, muutub luts loiuks ja jääb nn. suveunne. Luts on röövtoiduline kala. Nooremad kalakesed toituvad vesikirbulistest, limustest ja kalamaimudest. Täiskasvanud luts kasutab toiduks prahikalu: kiisk, ahven, tint, rääbis. Muide, teadlased on kindlaks teinud lutsu erakordse võime nälgimisel - ligi kaks aastat. Seejuures võib tema kehamass väheneda ligi 74% võrra. Inimesed hindavad lutsu silmapaistvalt suurt maksa vitamiinirikka rasva tõttu ja tema liha rasvavaese, kuid maitsva dieettoiduna. Looduskaitse alla ei kuulu.
Elupaik ja -viis Järvekonn veedab kogu elu veekogus või selle vahetus läheduses (kaldataimestikus). Eelistab suuremaid taimestikurohkeid järvesid ja jõekääre. On aktiivsed nii öösel kui päeval. Talvel on talveunes veekogu põhjamudas, kallaste all või veetaimede vahel. Kullesed on päevase eluviisiga. Toitumine Toitub peamiselt putukatest (mardikatest, kiletiivalistest, kahetiivalistest) vähilaadsetest selgroogsetest kalamaimudest konnakullestest karihiirtest ja linnupoegadest. Kullesed toituvad üherakulistest räni- ja rohevetikatest. Sigimine Koevad kevadel, kuni kuu aega pärast ärkamist, kui veetemperatuur on tõusnud 15...18 °C-ni. Kui veetemperatuur langeb alla 14 °C, siis kudemine katkeb. Emasloom koeb munad ühe kämbuna või 3...10 portsjonina 5...10 cm sügavusse vette. Kudemisel on muna läbimõõt 1,5...2 mm, hiljem 7...8 mm, üks emasloom koeb kokku kuni 3000 muna.
Kontrolltöö - Ussid Ussid Ussid on tavaliselt pika, pehme, sageli lülilise kehaga loomad. Jagunevad: Lameussid (maksa-kakssuulane), Ümarussid (liimuksolge), Rõngussid (vihmauss). Lameussid on väga lameda kehaga parasiitussid - jagunevad imi- ja paelussideks. Imiussid - nad on väga lameda kehaga lülistumata kehaga (kuni 3 cm) - maksa-kakssuulane - elab parasiidina rohusööjate (kitsed, lambad, veised) maksas. Keha katab kutiikula (paks rakutu kest), neil on kaks iminappa, millega kinnituvad maksas. Neil puudub vereringe- ja hingamiselundkond. Seedeelundkond - suu paikneb eesmise iminapa põhjas. sellele järgneb lühike neel, söögitoru ja umbselt lõppev sool. Tahked jääkained eemaldatakse suu kaudu. Erituselunditeks on neerud, mille moodustavad erituskanalid, mis on ühest otsast suletud, teine avaneb keha pinnale. Närvisüsteem koosneb neelutängist ja nendest lähtuvatest närviväätidest. Närvitänk on närvirakkude kogum. Sigimiselundid pai...
Rahutute vastaste kinnihoidmiseks rakendab kaheksajalg teistsugust meetodit. Ta tekitab kõigepealt tindipilve, seejärel ründab ohvrit tagantpoolt. 3)Siilkalalised toituvad korallidest. Siilkalased näksivad korallitükikesi ja peenestavad need kõvade hambaid asendavate plaadikestega. Korallidest kasutavad nad ära seeduvad osad. Siilkalad söövad ka limuseid, näiteks austreid, kelle kõvad kojad pole neile takistuseks. 4)Merihobuke nad toituvad planktonist või väikestest kalamaimudest. Merihobuke on võimeline liigutama oma silmamune üksteisest sõltumatult, tänu sellele näevad nad ümbritsevat hästi, ise liikumatuks jäädes. Merihobuke võib muuta oma värvi. Keskkonnaga samastumine aitab neil end vaenlase eest kaitsta ja ise saaki jahtida. Haardeulatuses leiduvast saagist kas haaratakse kinni või imetakse ta sisse isegi kuni 3 cm kauguselt. 5)Laevukesed toituvad kaladest, vähkidest, garneelidest ja homaaridest, samuti koljustest.
Kõht on hallikas või kollakas, samuti mustalaiguline. Järvekonna elu on tihedalt seotud veega. Seal veedab ta kogu oma elu, väljudes kaugemale maismaale vaid niiskete ja soojade ilmadega. Elupaikadeks on järvekonnadele suuremad taimestikurikkad järved või vaiksed jõekäärud. Ehkki järvekonn viibib peamiselt vees, püüab ta toitu enamasti kaldaäärses taimestikus. Saagiks langevad peamiselt putukad ja vähilaadsed, kuid suurte mõõtmete tõttu saavad järvekonnad jagu ka kalamaimudest, konnapoegadest ja -kullestest, karihiirtest ja veelindude poegadest, kui siiski moodustavad selgroogsed väikese osa toidust. Vees olles lebavad konnad liikumatult veepinnal või ujuvad laisalt. Järvekonnad tegutsevad nii öösel kui päeval, kuid vaatamata sellele on neid raske kohata. Nimelt on tegu väga ettevaatliku loomaga, kes volksab vee alla peitu juba kaugelt inimese samme kuuldes. Talveune veedavad järvekonnad veekogu põhjamutta sukeldunult. Sigima hakkavad
· Elupaik ja -viis Järvekonn veedab kogu elu veekogus või selle vahetus läheduses (kaldataimestikus), eelistab suuremaid taimestikurohkeid järvesid ja jõekääre. On aktiivsed nii öösel kui päeval. Talvel on talveunes veekogu põhjamudas, kallaste all või veetaimede vahel. Kullesed on päevase eluviisiga. · Toitumine Toitub peamiselt putukatest (mardikatest, kiletiivalistest, kahetiivalistest) ja vähilaadsetest, ka selgroogsetest - kalamaimudest, konnakullestest ja -poegadest, karihiirtest ja linnupoegadest. Järvekonn Rana ridibunda Pallas · Sigimine Koevad kevadel, kuni kuu aega pärast ärkamist, kui veetemperatuur on tõusnud 15...18 °C-ni. Kui veetemperatuur langeb alla 14 °C, siis kudemine katkeb. Emasloom koeb munad ühe kämbuna või 3...10 portsjonina 5...10 cm sügavusse vette. Kudemisel on muna läbimõõt 1,5...2 mm, hiljem 7...8 mm, üks emasloom koeb kokku kuni 3000 muna
Silmad on jaotunud kaheks, alumine pool jääb vee alla, ülemine vee peale. Vastsed elavad veekogude põhjas, nukkuvad taimedel veepiirist kõrgemal. Sugukond vesimardiklased Hydrophilidae. Enamikus mustad, lühiovaalsed (1-40 mm), ujujalgadeta, veetaimedel ronivad taimtoidulised mardikad. Õhku võtavad pea karvakeste abil ja säilitavad rindmiku ja kõhu all. Vastsed enamasti röövtoidulised. Eesti suurim liik on hiid-vesimardikas Hydrous aterrimus, kelle vastne võib toituda ka kalamaimudest. Nukkub nukuhällis maismaal. II Alamselts: Segatoidulised Polyphaga. Enamik mardikalisi kuulub sellese alamseltsi Sugukond raisamardiklased Silphidae. Mardikate kattetiivad on tagakehast lühemad. Paljud liigid elavad laipadel ning on seega looduses "bioloogilised sanitarid". Nad kaevavad laiba maasse ja kasutavad seda vastsete toitmiseks. Vastsed ise laibal ei toitu. Suurimad nende hulgas on must-raisamatja Necrophorus humator ja harilik raisamatja N. vespillo.
annaabi.ee 
