Händkaku nägu on nagu hall täidetud kummuli kaheksa, mille rõngaste seest suured mustad silmad vastu vaatavad. Nokk on tal kollane. Kaku keha eespool on hele, selle on suurte helehallide alade vahel üksikud pruunid triibud. Seljal vastupidiselt domineerib pruun. Pea on helepruun, kuna seal on valget ja pruuni ühtlaselt. Kaku "jalad" ehk jooksmeosa on valged, küüned mustad. Händkaku tiivad on 32-38 cm pikad ning ta kaalub ligi 480-1000 g. Tavaliselt on emaslind suurem kui isane. Kakule nime andev händ on kuni kehapikkune ja altpoolt heledam, pealtpoolt tumedam. Händkakk elab niisketes kuusikutes ja kuuse-segametsades. Tema pesitsusterritoorium on sellise linnu kohta küllaltki suur, mis tuleneb ilmselt tema vähesest stressitaluvusest. Pesa rajab kakk kas suuremate vareslaste mahajäetud pesadesse, puuõõnsustesse või õõnsaks kõdunenud jämedatesse kännujõmakatesse. Viimase puhul eelistab kõrgelt murdunud tüve madalale kännule, kuid mõnikord eelistab soetada
massiivsema tugeva kehaga turjakas kakuline. Tema värvuses domineerib helehall, millel on harvad pruunid pikitriibud. Händkaku nägu on nagu hall täidetud kummuli kaheksa, mille rõngaste seest suured mustad silmad vastu vaatavad. Nokk ja küüned on tal kollased. Kaku keha eespool on hele, selle on suurte helehallide alade vahel üksikud pruunid triibud. Seljal vastupidiselt domineerib pruun. Pea on helepruun, kuna seal on valget ja pruuni ühtlaselt. Kaku "jalad" ehk jooksmeosa on valged. Kakule nime andev händ on kuni kehapikkune ja altpoolt heledam, pealtpoolt tumedam. Händkakk elab niisketes kuusikutes ja kuuse- segametsades. Tema pesitsusterritoorium on sellise linnu kohta küllaltki suur, mis tuleneb ilmselt tema vähesest stressitaluvusest. Pesa rajab kakk kas suuremate vareslaste 3
ja kõrgusega 12 cm. Kuhikuga leibadele löödi või vajutati sõle, söe, põrsaluu või võtmega märgid sisse. Sageli tehti jõululeivale rist peale. Kolmas erikujuline leib oli näärikakk ehk nääris, mida tehti sageli odrajahust. Näärikakud tehti ümmarguse kujuga ja peale meisterdati spiraalne mõhn, mis lõppes keset leiba oleva nupuga. Kakud olid enamasti 1516 cm läbimõõduga ja umbes 5 cm kõrgused. Kakule pisteti sisse rukkipead. Nende püsimajäämise järgi ahjukuumuses otsustati pereliikmete käekäigu üle järgmisel aastal. Leibu kasutati jõulude ajal ka ennustamiseks. Näiteks pandi leivapätsi peale nii mitu soolatera, kui mitu looma oli talus. Ärasulanud soolaterale märgitud loomale oli õnnetust oodata. Jõululeibadega seotud kombestik pidi tagama leiva jätkumise peres aasta läbi, kindlustama õnne karjale, edendama viljakasvu, ennustama perele tulevikku (Astel, 1992)
päästiktunnusteks (isase ogaliku punane kõht). Signaalärritajate ja päästiktunnuste omavaheline suhe, näiteid sellest. Päästiktunnised on üks osa signaalärritajatest. Pole lihtne eristada alati. Signaalärritajad, mis pole päästiktunnused: tähtkuju on signaalärritaja rändlinnule (kes selle järgi orienteerub), kuid pole samas päästiktunnus (ei ole spetsiaalselt kujunenud lindudele orienteerumiseks); hiire krõbin rohus on signaalärritaja kakule rünnakuks, kuid pole päästiktunnus (ei ole kujunenud spetsiaalselt kakule märku andmiseks). Signaalärritajad, mis on päästiktunnused: paabulinnu saba – signaliseerib emasele isase heast kvaliteedist; lõhnamärgid imetajate territooriumi piiril – signaliseerivad võimalikule sissetungijale, et ala on hõivatud. Ettekujutus signaalärritajate toimemehhanismist varastel ja hilisematel etoloogidel. Varased etoloogid kasutasid luku ja võtme analoogiat
nimetasid varased etoloogid käitumise vallandajateks ehk päästikuteks (releasers). Tänapäeval eelistatakse neid nimetatada biosignaalideks (biosignals). • Signaalärritajad, mis ei ole biosignaalid: *tähtkujud on signaalärritajaiks rändlinnule (kes nende järgi orienteerub), kuid pole samas biosignaal (ei ole spetsiaalselt kujunenud lindudele orienteerumiseks) *hiire krõbin rohus mõjub signaalärritajana kakule rünnakuks, kuid pole biosignaal (ei ole kujunenud spetsiaalselt kakule märku andmiseks). • Signaalärritajad, mis on biosignaalid: *isase paabulinnu saba ainus teadaolev funktsioon on signaliseerida potentsiaalsetele sigimispartneritele saba omaniku heast kvaliteedist *lõhnamärgid imetajate territooriumi piiril signaliseerivad võimalikule sissetungijale, et ala on hõivatud Varased etoloogid •kasutasid signaalärritajate oletatava toimemehhanismi
197 jooksid, mitte ülevalt alla, ja veel tuhat muud eksimust hea maitse vastu. Kahel esimesel oli maalt tulnuile Pariisi näitavate pariislannade kõnnak. Provintsinaisel oli käe kõrval tüse poiss, kes omakorda tüsedat kakku käes hoidis. Me peame kahjuks lisama, et ta oma keelt ninarätikuks tarvitas, sest ilm oli jahe. Poissi tuli järel vedada, non passibus aequis1, nagu Virgilius ütleb, ja ema suureks pahameeleks komistas ta igal sammul. Tõsi küll, ta vaatas sagedamini oma kakule kui jalge ette. Kahtlemata takistas teda mingi tõsine põhjus seda kakku hammustamast, sest ta leppis sellega, et ainult silmitses seda õrnalt. Muidugi oleks ema pidanud kakku ise kandma. Oli julmus paksu punn-põske lasta Tantalose * piinu läbi elada. Vahepeal lobisesid kõik kolm emandat (sõna «daam» võis tarvitada ainult aadlisoost naiste kohta). «Läki rutem, emand Mahiette,» ütles kõige noorem, ühtlasi kõige tüsedam provintsinaisele
annaabi.ee 
