KAKUD Kakkusid on kokku 133 liiki, enam kui 20 neist on ohustatuna võetud Maailma Punasesse Raamatusse. Pärast päikeseloojangut lõpetab enamik linnuliike toiduotsingud ja vaatab endale turvalise ööbimispaiga. Kakkude kohta see ei kehti, sest väga
kehajõuga, eriti kui nad vabas looduses töötavad ning mõõdukalt elavad , kuid kahjuks puuddub eil aga taimetoitlase vastupidavus. Lihast saadud energia ammendatakse kiiresti aga taimsetoidu energi aeg ajalt, tänu sellele on ka taimetotlane vastupidavam. Antiikaja klassikute andmetel toitusid spordimängude võistlejad viigimarjadest , pähklitest, juustust ja maisist. Rooma gladiaatorid said toiduks taimeõlis küpsetatud kakkusid ja mett. Veel paar-kolmkümmend aastat tagasi suhtus teadus vegetaarlusesse meie kliimavöötmes begatiivselt. Taimetoitlususse suhtuti kui krooniliselt valgupuuduse all kannatavasse veidrusse. Teaduse areng ja igapäevane elupraktika aga on tõestanud, et ülemäärased valgud pole meile jõuallikaks vaid ohtlikeks mürkideks. Valgurikkad toidud tekitavad rohkem ebameeldivadi lõhnu, näiteks muna, kui valgu vaesed võivalguvabad
pesitsemas kohatud ka koduaedades. Nii nagu teiste öökullide huikamine, on händkakugi oma ilus pisut õudsel moel. Vahel võib ta kuuldavale tuua ka teistsuguseid helisid, näiteks kräuksuda, kuid tema tuntavaim häälitsus on tuhm uhhuu- uhhuhuutamine, mille Rein Kuresoo on raamatus «Eesti elusloodus» tabavalt kirja pannud kui «tohoo-tohuvabohuu-ohohoh.» Just hääle, aga kindlasti ka hämaruse ja pimedusega seotud elustiili pärast on kakkusid alati seostatud maagiaga. Vanas Kreekas oli öökull tarkuse- ja kaunite kunstide jumalanna Athena sümbol, tarkuse ja abivalmidusega on teda ühendatud ka iidses Indias ning hiinlastel kaitses linnu kujuke maja välgu eest. Kahjuks mitte igal ajal ega igal pool ole kakud olnud heas kirjas. Eriti halvasti suhtuti neisse keskaegses Euroopas, kus arvati nad olevat nõialinnud. Öökulli on peetud aga ka rumaluse etaloniks.
Et taina hapendamine kestis kolm päeva, kutsuti peenleiba ka kolmepäevaleivaks. 19. sajandi lõpus tuli pühadeleivana tarvitusele ka lihtjahust magushapu ehk hapumagus leib. See valmistati samuti keeva veega, hiljem lisati juuretis, seejärel hapendati kaks päeva. Magushapu leib levis laiemalt 20. sajandi alguses ja sai peamiselt Lääne-Eesti saartel igapäevaseks leivaks (Viires, 1995). Peamiselt Põhja- ja Lääne-Eestis küpsetati pühadeks rukkilinnasejahust kakkusid ja mähka (linnaseleiba), mis võis olla odra- või rukkijahust koorikuga ja linnasejahust täidisega. Tehti ka mitmesuguseid erileibu. Lõuna-Eestis oli näiteks tuntud kõrutatud ehk viirleib, mille sisse või vahele pandi kanepijahu-, kartuli- ja rasvasegu, peki- või lihatükke, porgandeid, soolakala, rannakülades ka värsket kala (Viires, Vunder, 1998). Kõik nimetatud erileivad olid omal ajal aganaleivaga võrreldes maiusroad, mida valmistati peamiselt pühadeks ja tähtpäevadeks
Magushapu leib levis laiemalt 20. sajandi alguses ja sai peamiselt Lääne-Eesti saartel igapäevaseks leivaks (Viires, 1995).Rukkipüülist valmistati ka magushaput leiba. Selle puhul jahu puistati algul keeva vette, jahtunult lisati juuretis, lasti 2-3 päeva hapneda ning lõpuks küpsetati 2-3 tundi. Püülijahust magushapule peenleivale mõnel pool juuretist ei lisatudki, küll aga lisati taignale nisujahu. Peamiselt Põhja- ja Lääne-Eestis küpsetati pühadeks rukkilinnasejahust kakkusid ja mähka (linnaseleiba), mis võis olla odra- või rukkijahust koorikuga ja linnasejahust täidisega. Tehti ka mitmesuguseid erileibu. Lõuna-Eestis oli näiteks tuntud kõrutatud ehk viirleib, mille sisse või vahele pandi kanepijahu-, kartuli- ja rasvasegu, peki- või lihatükke, porgandeid, soolakala, rannakülades ka värsket kala (Viires, Vunder, 1998). Kõik nimetatud erileivad olid omal ajal aganaleivaga võrreldes maiusroad, mida valmistati peamiselt pühadeks ja tähtpäevadeks.
Põhjapõdraliha vastu vahetati koduloomade saadusi, peamiselt veise- ja lambaliha. Kalastajatel oli omakorda võimalus kalade või murakate vastu põhjapõdratooteid vahetada. Leiva aseainena oli muiste laialdaselt kasutusel männikoorealune männimähk, mida algul kuivatati, seejärel küpsetati sütel ja tambiti. Männimähk sobis segamiseks liha- ja kalasuppidesse ning pudru valmistamiseks koos kalarasvaga. Sellest küpsetati kakkusid või segati selle hulka jahu ja kalamarja, selle kasutamist toidus peeti tervislikuks. 71 Jahu kasutuselevõtmise järel hakati küpsetama hapendamata taignast kakkusid. Taignale võidi lisada põhjapõdra verd või aju. Valmistati ka muna- ja kalamarjakakkusid. Jahu lisati suppidele ja sellest tehti putru, kuid üldiselt kasutati jahu ja leiba vähe, peamiselt toituti lihast ja kalast.
annaabi.ee 
