Endeemsuse põhjuseks võib olla evolutsiooniline noorus (neoendeem) või vastupidi, evolutsiooniline vanadus (paleoendeemid). Koosluse/ökosüsteemi taastuvus (resilience ) - – häirimiseelsesse olekusse (tasakaaluolekusse) naasmise kiirus häiringu järel; Allee efekt - kui isendite tihedus populatsioonis langeb allapoole teatud taset, siis väheneb isendite paljunemisedukus ja ellujäämus (lakkavad toimimast mõningad sotsiaalsed funktsioonid) Kaitsevajakute analüüs populatsiooni efektiivne arvukus – sigivate isendite arv populatsioonis alleel - geeni erinevad variandid (vormid). Näiteks sinist silmavärvust põhjustav alleel, pruuni silmavärvust põhjustav alleel jne ökoloogiline taastamine lähiristumine ehk inbriiding - omavahel lähisuguluses olevate isendite ristumine lähiristumissurutis ehk inbriiding depressioon - (inbreeding depression) – produktiivsuse vähenemine, sigivuse langus, pärilike defektide ilmnemine;
Põhiliseks kriteeriumiks on see, kuidas iga uus ala täiendab juba valitud ja olemasolevaid kaitsealasid ning lisab kaitsealade võrgustikule elurikkust, terviklikkust ja üksikute kaitsealade sidusust. ● Esinduslikkus ● Püsivus ● Täiendamine ● Haruldus ● Külgnevus Etapid: andmete kogumine, kaitse-eesmärgi seadmine, olemasolevate kaitsealade hindamine, täiendavate alade valimine, kaitsetegevuste rakendamine, jälgimine. Kaitsevajakute analüüs – põhimõte, sisendandmed Põhimõte – tuvastada kaitsealade puudujääke (leida alaesindatud või esindamata biootilised elemendid ja hinnata olemasolevat kaitsealade süsteemi) Sisendandmed – on olemasolev looduskaitsealade süsteem, tegelik liikide ja elupaikade jaotumine looduses ning esmatähtsate (ohustatud ja haruldaste) liikide ja koosluste paiknemine looduses Sidusus kaitsealade vahel, miks vajalik? Kuidas seda maastikus tekitada?
mitmekesistumine ja liigirikkuse suurenemine. Väljasuremisvõlg – liikide hulk, mis juba toimunud inimmõjuliste keskkonnamuutuste tagajärjel mingi aja jooksul suure tõenäosusega välja sureb. Hulka ei arvata neid liike, kes surevad välja juhuslike looduslike sündmuste tagajärjel. Väljasuremiskünnis – seletatakse liigi, populatsiooni või metapopulatsiooni sellist arvukust, mille juures tõenäoliselt arvukus järsult langeb. Kaitsevajakute analüüs – analüüs puuduste tuvastamiseks kaitsealade võrgustikus. Kordamisteemad: 1. Elurikkuse avaldumise tasemed. Elurikkus (looduse mitmekesisus, bioloogiline mitmekesisus, elustiku mitmekesisus), loodus kõigis oma eluvormides, hõlmates nii geneetilist, liigilist kui ka elupaikade ja ökosüsteemide mitmekesisust. 2. Geneetilise mitmekesisuse olemus, tähtsus, seda mõjutavad tegurid. Geneetiline mitmekesisus on liigisisene mitmekesisus. Kromosoomid, geenid, DNA (ehk elu
konkreetsete kriteeriumide järgi välja valitakse. Põhiliseks kriteeriumiks on see, kuidas iga uus ala täiendab juba valitud ja olemasolevaid kaitsealasid ning lisab kaitsealade võrgustikule elurikkust, terviklikkust ja üksikute kaitsealade sidusust. Esinduslikkus Püsivus Täiendamine Haruldus Külgnevus Etapid: andmete kogumine, kaitse-eesmärgi seadmine, olemasolevate kaitsealade hindamine, täiendavate alade valimine, kaitsetegevuste rakendamine, jälgimine. Kaitsevajakute analüüs põhimõte, sisendandmed Põhimõte tuvastada kaitsealade puudujääke (leida alaesindatud või esindamata biootilised elemendid ja hinnata olemasolevat kaitsealade süsteemi) Sisendandmed on olemasolev looduskaitsealade süsteem, tegelik liikide ja elupaikade jaotumine looduses ning esmatähtsate (ohustatud ja haruldaste) liikide ja koosluste paiknemine looduses Sidusus kaitsealade vahel, miks vajalik? Kuidas seda maastikus tekitada?
Kaitsealade valik ja vormimine Mõisted: Süstemaatiline kaitse planeerimine (eesmärgid ja etapid) - süstemaatiline kaitse planeerimine on protsess, mille käigus kaitstavad alad konkreetsete kriteeriumite järgi välja valitakse. Tagatud peaksid aladel olema: 1) esinduslikkus, 2) püsivus, 3) täiendamine, 4) haruldus, 5) külgnevus. Andmete kogumine, kaitse-eesmärgi seadmine, olemasolevate kaitsealade hindamine, täiendavate alade valimine, kaitsetegevuste rakendamine, jälgimine. Kaitsevajakute analüüs - analüüs puuduste tuvastamiseks kaitsealade võrgustikus, nt olemasolevate ja planeeritavate kaitsealade ruumilise paigutuse võrdlus ohustatud liikide ja koosluste leviku ning esindatusega kaitsealadel. Kaitsealasid siduvad elemendid (koridorid, astmelauad), - rohekoridorid, astmelauad, ökoduktid, truubid a) Koridorid ökoloogiline koridor e roheline koridor e rändekoridor ühendab omavahel üksikkaitsealasid
8. Kaitsealade valik ja vormimine Mõisted: Süstemaatiline kaitse planeerimine (põhimõtted) süstemaatiline kaitse planeerimine on protsess, mille käigus kaitstavad alad konkreetsete kriteeriumite järgi välja valitakse. Tagatud peaksid olema aladel olema: 1) esinduslikkus, 2) püsivus, 3) täiendamine, 4) haruldus, 5) külgnevus. Andmete kogumine, kaitse-eesmärgi seadmine, olemasolevate kaitsealade hindamine, täiendavate alade valimine, kaitsetegevuste rakendamine, jälgimine. Kaitsevajakute analüüs analüüs puuduste tuvastamiseks kaitsealade võrgustikus, nt olemasolevate ja planeeritavate kaistsealalde ruumilise paigutuse võrdlus ohustatud liikide ja koosoluste leviku ning esindatusega kaitsealadel. Kaitsealasid siduvad elemendid: a) Koridorid ökoloogiline korodor e roheline koridor e rändekoridor ühendab omavahel üksikkaitsealasid. Ökoloogilised koridorid, mis kaitsealasid või liikide elupaiku ühendavad, erinevad üksteisest laiuse ja pidevuse poolt
annaabi.ee 
