Ülo Tuuliku raamatu ,,Sõja jalus" kolm väidet ja tõestust. 1. Sõda on julm ja ülekohtune. 1) ,,Kuuldes läbi vaikse öö inimeste ja loomade ja sõjamasinate hääli, ütles ta endale: meid aetakse nagu loomi. Veel kunagi varem polnud ta end tundnud nii väiksena ja kaitsetuna." 2) ,,Kui ta seisis põllul, mehed ümber, mõistis ta äkki toimuva õudust; ma arvan üha, et teda lasti selja tagant, et kähku kaelast ära saada, sest mida vähem on elus teisi, seda rohkem on võimalusi endal edasi elada." 3) ,,Toitmine oli kehv, looma peedid ja mädad kartulid ja porgandid sees. Laagrites oli koguaeg külm. Ning see oli kõik sakslaste toores nali!" 2. Sõja olukord õpetab halastama.
seista. Tihtipeale aga ei osata ja suudeta probleeme ja lahkhelisid lahendada ja kumbki pool ei taha alla anda. Siis jääbki vanemate ja lapse vahele auk, mis ajaga kasvab. Selle vältimiseks peavad nii vanemad kui laps palju vaeva nägema ja püüdma üksteisest aru saada ja üksteise vajadustega arvestada. Ma arvan, et kõik inimesed kardavad midagi ja tunnevad ennast mõnede olukordade ja sündmuste ees kaitsetuna. Mina kardan kõige rohkem mõne lähedase inimese surma. Midagi sellist minuga õnneks juhtunud ei ole, kuid me keegi ei ole selle eest kaitstud, seega see hirm jääb alati. Vaimselt väga valus on kaotada mõnd tähtsat inimsuhet, näiteks sõprust. Erinevalt surmast saab seda enamikel juhtudel ära hoida. Lahutus on väga traumeeriv sündmus, eelkõige just lapsele. Seepärast peaksid vanemad enne
elegantsete luksuslinnade baaridest ja varieteedest ühtegi neist rõõmudest, mis oleksid mulle ju kättesaadavad ja mille pärast tuhanded teised trügivad ja vaeva näevad, ei suuda mina mõista ega jagada. Enesetapjale on loomulik, et ta tunnetab oma mina, ükskõik, kas siis õigesti või valesti, looduse eriti riskantse, küsitava ja ohustatud võsuna, et ta tunneb end alati kaitsetuna ja ohusolevana... teisest küljest on kõigile enesetapjatele omane ka võitlus enesetapu kiusatuse vastu. Kusagil hingesopis teab igaüks, et enesetapp on küll väljapääs, kuid siiski üksnes hädine ja reeglitevastane hädaväljapääs, et tegelikult on õilsam ja ilusam lasta end elu enda poolt võita ja selili panna kui seda oma käega teha. Harry ei ole mitte kaks olemust, vaid sada, musttuhat. Tema elu (nagu iga teise inimese oma),
hotellidest, tungil täis lämmatava, pealetükkiva muusikaga kohvikutest, elegantsete luksuslinnade baaridest ja varieteedest – ühtegi neist rõõmudest, mis oleksid mulle ju kättesaadavad ja mille pärast tuhanded teised trügivad ja vaeva näevad, ei suuda mina mõista ega jagada. Enesetapjale on loomulik, et ta tunnetab oma mina, ükskõik, kas siis õigesti või valesti, looduse eriti riskantse, küsitava ja ohustatud võsuna, et ta tunneb end alati kaitsetuna ja ohusolevana… teisest küljest on kõigile enesetapjatele omane ka võitlus enesetapu kiusatuse vastu. Kusagil hingesopis teab igaüks, et enesetapp on küll väljapääs, kuid siiski üksnes hädine ja reeglitevastane hädaväljapääs, et tegelikult on õilsam ja ilusam lasta end elu enda poolt võita ja selili panna kui seda oma käega teha. Harry ei ole mitte kaks olemust, vaid sada, musttuhat. Tema elu (nagu iga teise inimese oma), ei kõigu mitte ainult kahe
Traktaat Stepihundist. Ainult hulludele. Stepihundil oli kaks loomust, üks inimlik ja teine hundilik (tung ja vaim). Stepihunt oli õhtuinimene. Hommik ei toonud talle midagi head.Alles pärastlõunal ta elavnes, muutus rõõmsaks ja aktiivseks ning alles siis tulid talle head ideed. Stepihundil oli sõltumatuse ja üksilduse vajadus. Saavutatud vabaduses märkas Stepihunt, et ta on üksi, et ta on võõrandunud maailmast. Stepihunt kuulus enesetapjate kilda. Ta tundis end alati kaitsetuna ja ohusolevana. Iga vapustus, iga valu, tekitas temas soovi surma läbi pääseda. Samas tahtis ta näha, kui kaua on inimene võimeline kannatama. 47. aastaselt otsustas Stepihunt, et oma 50.ndal sünnipäeval kasutab ta hädaväljapääsu. Mõnda ebameeldivust talus ta nüüd hulga kergemini, sest teadis, et kõik võis kesta ainult mõnda aastat veel. Harry nõdrameelseks jäänud naine oli ta kodunt välja peletanud ja sellest ajast peale hakkas Harry üksildust armastama
mehe teo õigustamist, vaid põhjuste ja toimemehhanismide väljaselgitamist. On oluline, et naine suudaks vabaneda ohvri rollist ning õpiks tajuma, et temagi võib otsustada otseselt tema elu mõjutavate asjade üle. Ta peab aru saama, et vägivaldne käitumine ei ole aktsepteeritav mitte ühelgi tingimusel. ("See ei loe, kui sa kõrvetad kasvõi nädal otsa toitu põhja, sa ei ole ikka ära teeninud seda, et sind löödaks.") Kuna vägivalla all kannatavad naised tunnevad end kaitsetuna, tajudes oma olukorda lõksuna, millest pole väljapääsu, ei suuda nad sageli näha/uskuda, et nad ise saaksid midagi olukorra muutmiseks ette võtta. Seetõttu võib juhtuda, et nad keelduvad järjekindlalt abipakkumistest või soovitustest midagi muuta. Niisiis võib mõnikord osutuda keeruliseks üldse midagi nende heaks teha. Ära heitu. Igaühel on oma tempo. Eneses selgusele jõudmine võtab vahel aastaid. · Ma olen sinu pärast mures.
mehe teo õigustamist, vaid põhjuste ja toimemehhanismide väljaselgitamist. On oluline, et naine suudaks vabaneda ohvri rollist ning õpiks tajuma, et temagi võib otsustada otseselt tema elu mõjutavate asjade üle. Ta peab aru saama, et vägivaldne käitumine ei ole aktsepteeritav mitte ühelgi tingimusel. ("See ei loe, kui sa kõrvetad kasvõi nädal otsa toitu põhja, sa ei ole ikka ära teeninud seda, et sind löödaks.") Kuna vägivalla all kannatavad naised tunnevad end kaitsetuna, tajudes oma olukorda lõksuna, millest pole väljapääsu, ei suuda nad sageli näha/uskuda, et nad ise saaksid midagi olukorra muutmiseks ette võtta. Seetõttu võib juhtuda, et nad keelduvad järjekindlalt abipakkumistest või soovitustest midagi muuta. Niisiis võib mõnikord osutuda keeruliseks üldse midagi nende heaks teha. Ära heitu. Igaühel on oma tempo. Eneses selgusele jõudmine võtab vahel aastaid. Mida on riskantne teha?
annaabi.ee 
