Mina elan Tori vallas, Taali külas, aga selles töös mina sellest väga ei räägi. Selles töös räägin hoopis ühest Taalis sündinut üsna kuulsat inimest, kelle nimi on Johan Tomson (Eestistatult Juhan Toomsaar). Johan Tomson sündis 15.09.1893. aastal Taali vallas Pärnumaal. Õppis Tori Viira ja Taali Urumarja algkoolis. Lõpetas Taali Ministeeriumikooli 1910. aastal. On lõpetanud Volmari õpetajateseminari. Võttis osa 1. maailmasõjast. Vabadussõja ajal teenis Pärnu kaitsepataljoni nooremohvitserina ja kompaniiülemana. Sai haavata lahingus Landeswehri vastu 23.06.1919 ja Narva all 23.09.1919. Pärast vabadussõda teenis 1. Jalaväerügemendis ja 1. Divisjoni staabis. Olnud jaoskonnaülem kaitsevägede staabis. Omab teise liigi 3. Järgu vabadusristi. Autasutaluks sai Tuulemäe (Tuuleveski) talu parunite hauatuka lõuna servas. Kinnitamata andmetel ülendati major Juhan Toomsaar Eesti aja lõpul kolonelleitnandiks. Arreteeriti 18.09.1940. Mõisteti surma
o Paistu kihelkonnakoolis (1893–1897) o Viljandi linnakoolis (1897–1901). Pärast seda läks Peterburi, kus lõpetas Peterburi Konservatooriumi trompeti erialal 1907. ja kompositsiooni erialal 1911. aastal. Tartu 1911–1923 oli ta Tartu Vanemuise Teatri sümfooniaorkestri dirigent. 1911–1925 segakoori dirigent. 1911–1918 õpetas ta muusikat Tartu koolides. 1919. aastal oli ta Vabadussõjas vabatahtlik, Tartu kaitsepataljoni ja 8. jalaväepolgu kapellmeister. 1922–1925 juhatas ta Tartu Üliõpilassegakoori. Aastatel 1919–1925 oli ta Tartu Kõrgema Muusikakooli direktor. Alates 1919. aastast oli ta ühtlasi Tartu Õpetajate Seminari muusikaõpetaja ja Eesti Helikunsti Seltsi esimees. Tallinn Aastast 1925 elas ja töötas Tallinnas, olles muusikaelu juhtfiguure. 1925-1933 „Estonia“ teatri muusikajuht (kõrvuti Raimund Kulliga) ja dirigent.
rinnet. Rong nr. 1 jõudis välja Rakke jaamani, kus ta purustatud raudtee tõttu kahe esimese vaguniga rööbastelt maha sõitis, õnneks jäi vedur rööbastele. Samas jäädi veel vaenlase tule alla, kuid raude parandati, vedurid tõsteti rööbastele ning vaenlased löödi laiali. Rakke lähistele jõudis ka rong nr. 2, kuna Valgejõe sild oli purustatud ja Rakvere ei saanud ta minna. 13. jaanuari öösel sõitsid soomusrongid nr. 1 ja 3 Tartu poole. Õhtul võeti peale 150 Tartumaa kaitsepataljoni meest ningi toimus lahing Tabivere ning Äksi juures. Samal ööl taheti veel pärnusse jõuda, kuid punaste soomusrong takistas seda. 14. jaanuar jõudsid nad üle Emajõe viiva Jänese silla juurde. Kell 10:30 tuli neile punaste soomusrong vastu, mis ilmselt oli saanud käsu purustada sild. Punaste soomusrongi võeti tulealla ning sai tabamuse esimesele suurtükivagunile. Seepeale hakkas punaste rong taganema. Tähtvere mõisa all sattus soomusrong nr
pseudonüüme Eessaare Aadu ja K. Maatamees). Juhan Kukk- oli Eesti riigivanem 21. novembrist 1922 - 2. augustini 1923 Hugo Kuusner- advokaat, kes luges 23.02.1918 Endla teatris manifesti ette Konstantin Konik- oli eesti arst, poliitik ja ühiskonnategelane, Eestimaa Päästekomitee liige 1918. Jaan Soots- oli Eesti sõjaväelane (kindralmajor) ja poliitik. Korp! Sakala vilistlane. Julius Kuperjanov- oli eesti väejuht, Eesti Vabadussõja kangelane. Formeeris Tartu kaitsepataljoni, mis hiljem nimetati ümber Kuperjanovi partisanide pataljoniks. Rüdiger von der Goltz-. oli Saksa sõjaväelane (kindralleitnant), kes oli Eesti Vabadussõja ajal Saksa 12. maakaitseväediviisi (12. Landwehrdivision) juht Ernst Põdder- kindralmajor, 17. detsembril 1918 määrati kindralmajor Ernst Põdder riigisisese julgeoleku ülemaks. Johan Pitka- oli Eesti Vabariigi Merejõudude juhataja, kontradmiral, Eesti Vabadussõjas Eesti sõjaväe organiseerimisel üks kesksemaid tegelasi.
Julgestusüksustesse astunutega sõlmiti teenistuslepingud üheks aastaks, kuna selle ajaga lootsid sakslased sõja võidukalt lõpetada. Saksa vägede hoogsa edasitungi tulemusena purunesid suured Punaarmee üksused põhiväest eemale ja paljud neist varjasid ennast metsades. See häiris aga tugevalt sakslaste tagalateenistusi ja varustamist. Kuna polnud piisavalt julgestusüksuseid, et ohtu likvideerida, anti käsk moodustada eesti Omakaitsest vabatahtlikuse alusel kolm kaitsepataljoni. Nende ülesandeks oli sakslaste rindetagala kindlustamine ja valveteenistuse läbiviimine. Julgestusgrupid saadeti aga juba peagi Venemaale, kus neid tihti ka rindel kasutati. See tekitas aga järjekordse probleemi – 1942. aasta oktoobriks oli gruppide isikkoosseeis langenud sedavõrd väikseks, et julgestusgrupid koondati kokku. Alles jäid 181, 182 ja 184 ning 13. grupp. Selleks ajaks oli muutunud ka õiguslik süsteem Saksamaal, mis lubas nüüdsest alates Wehrmachti koosseisu luua ka
seadis piirangud neid üksusi ei tohtinud kasutada rindel ja nad ei tohtinud olla pataljonist suuremad. Idapataljonid Saksa vägede hoogsa edasitungiga Venemaale lõigati suured Punaarmee üksused põhiväest ja need varjasid end ning tegutsesid edasi Venemaa metsades, häirides sakslaste tagalateenistusi ja varustamist. Kuna Saksa väel puudusid julgestusüksused anti 21. augustil 1941 välja käskkiri - moodustada eesti Omakaitsest vabatahtlikkuse alusel kolm kaitsepataljoni, kes kindlustaksid sakslaste rindetagalat ja viiksid läbi valveteenistust. Koos tagavarapataljoniga moodustati kokku kuus julgestuspataljoni, mis rahva hulgas olid tuntud Idapataljonide nimetuse all. Julgestusüksustesse astunud vabatahtlikega sõlmiti teenistuslepingud üheks aastaks, kuna selle ajaga lootsid sakslased sõja edukalt lõpule viia. Hiljem need pikendati kuni sõja lõpuni, ilma eestlaste nõusolekuta. Julgestusüksused ei tohtinud olla suuremad kui pataljon
relv käes Eesti vabariigi eesti välja astuma. Loodeti, et Punaarmee ei ründa ja kui peakski ründama, siis ehk sekkuvad lääneriigid. Detsembris saadi aru, et keegi teine ei hakka Eestiti kaitsma kui nad ise. Vabatahtlike väeosade loomine - sündisid üksteise järel väga lühikese vahega dets II poolel. Esimesena tegid otsa lahti Paide mehed, kes hakkasid looma Järvamaa kaitsepataljoni - Kesk- Eesti jäi Punaarmee eest täiesti kaitsetuks. Tallinna I Kaitsepataljon - väeosa organiseerijaks Otto Sternbeck - koosnes ennekõik kooliõpetajatest ja -õpilastest, selle koosseisus tegutses eraldi kooliõpetajate tiraad?. Lisaks Tallinna Kaitsepataljonile formeeriti Tallinnas ka Kalevlaste Malev, mis koosnes Tallinna Spordiseltsi Kalev liikmetest, selle esimeseks juhiks sai Leopold Tõnson, hiljem sai tuntuks tema asetäitja Otto Tief
annaabi.ee 
