omavahel kooskõlas. Rokokood võib leiduda ka all-linna majadest seda leidub nii trepikujunduses, ustel ja laemaalingutel. Mööbel Interjööri juurde kuulus kindlasti kappkell ja sageli spinett või klaasvessiin. Akende ette riputati kardinad, mille värv vastas mööblipolstri toonile. Kivipõrandaga eeskojas olid laele ja uksele maaitud figuurid; sealt edasi minnes satuti kivipõrangada saali, kus oli suur sini-valgetest kahlitest ahi, lael lõuendil maaling ja seinaorva oli sisse ehitatud kapp.(maardu mõis) Isemööblist pole palju teada.
energeetikast põhineb põlevkivil. AS Eesti Energia Narva Elektrijaamad toodetud energiast oli 2005. aastal 95% toodetud põlevkivist. Järva maakond 1. Albu mõis. 1282. aastal esmakordselt mainitud Albu mõis on teadaolevalt vanim mõis Järvamaal. Albu mõisaansamblist on säilinud peahoone, ait, kaarsild, magasiait, viinaköök ja park. Mõisa dekoor on lihtne ja lakooniline. Säilinud on valge-sinistest kahlitest barokne ahi ja klassitsistlikud valgetest kahlitest ahjud. Huvitav teada, et mõisahoone on kahel korral põlenud ja, et restaureerimise kõigus avastati puidule maalitud suuremõõtmeline barokilik monumentaalmaaling seintel. 1921. aastast tegutseb mõisahoones kool. Anton Hansen Tammsaare (1878 1940) muuseum avati kirjaniku sünnikodus 1958. aastal. Taastatuna avati samas rehielamu, laut, saunikute hooned,
sammastega. Söögisaali ja pildigalerii interjöör on seevastu kaetud tumedate puitkassettpaneelidega neorenessansi maneeris seinabraadi ja lühtritega, salongist leiame neobarokse ja rokokooliku dekoori. Hallist vasakule jääb kabinet. Säilinud on hulgaliselt kõrgekvaliteedilist tisleri- ja stukitööd nii Tartu kui ka osalt Riia meistritelt. Hoones asub mitmeid esinduslikke historitsistlikke kaminaid ja ahje, ühes põhjatiiva ruumis on maalitud kahlitest soemüür. Teisel korrusel on peamiselt elu-ja külalistetoad. [3] Lossi interjöörid on ajastuomaselt ajaloolistes kordusstiilides: pildigalerii uusrenessansslikus ja saal korintose orderiga uusklassitsistlikus stiilis. Nii palju kui võimalik, püütud taastada algseid interjöörilahendusi, milleks tarvilikku teavet on saadud lossi algsete omanike Nolckenite järeltulijailt. Väärtuslikem osa lossi mööblist on tänaseni
põhjalikumad andmed mõisa hoonestuse kohta nimelt sajandi eelmisel kümnendil alanud mõisamaade reduktsiooni käigus võeti ka mõisate majapidamised üksipulgi arvele. 1688 aastal koostatud hoonete inventaariumis on märgitud, et oma üldlaadilt oli Ohtu samasugune nagu enamik tollaseid Eestimaa mõisaid härrashäärber kisklaudadest katusega ühekorruseline palkhoone, mil neli kambrit, keskel koguka mantelkorstnaga köök, kambrites pruunidest kahlitest ahjud. Puidust oli ka enamik kõrvalhooneid laudad, ait, saun, piimakoda, rehi, ... Mõisasüdant ümbritses varbaed. Krämerilt mõis küll redutseeriti, kuid jäeti siiski rendile. Põhjasõja aastad kujunesid Ohtule nagu teistelegi Harjumaa mõisatele rängaks. Mingil määral pidi sõjakahjudest üle saama siiski üsna pea, sest juba paar aastat pärast vaenutegevuse lõppu elas mõisa uus omanik Rötgert Johann von Wrangell (+1716) taas Ohtus
kuumeneb üle 650 kraadi. Levinuimad probleemid pliitide juures ongi pliidirõngaste või -plaatide pragunemine. Soomest on teada õpetus tihendada raudahjude liitekohti ja väiksemaid pragusid seguga, mis koosneb ühest osast rauajahust, mis tekib rauatööde tegemisel, ja kahest osast savist, mis tembitakse parajaks äädikaveega. 5 [H1 AHJUPOTTIDEST AHJUD EHK KAHHELAHJUD 5.1 [H2] Ülevärvitud ahjud Ilma glasuurkatteta kahlitest laotud ahjud värviti enamasti toa sisustusega sobivates toonides. Enne uut värvimist tuleb eemaldada kooruv värvikiht. Ka ebasobiva värviga (näiteks lateksiga) värvitud kihid tuleb eemaldada. Et algne värvikiht on omaette väärtus, pole vaja kõiki värvikihte eemaldada. Seda ei saa soovitada mõttetu ajakulu kõrval ka sel põhjusel, et nii kaoksid ahju ja hoone ajaloolised kihistused. Kindlaim viis on mehaaniline värvieemaldus kaabitsaga. Soojapuhurit kasutades tuleb olla väga
vestibüüliust ning rikkalikum krohvehis. Algselt oli voolitud lehtdekooriga raamistatud mitte üksnes ovaalakna alaosa, vaid ka pealmik. Lossi peakorruse vanimalt plaanilt on näha, et sinna oli ette nähtud 8 ahju (Kahjuks alles on neist 4), 4 kaminat. Ülemisele elukorrusele oli plaanitud 8 ahju, neist alles 5. Lossi vasakus tiivas on tänini säilinud neli siniste maalitud maastikega ahju. Need on kahte tüüpi. Kaks ahju on laotud kahlitest, millel on maastikumotiivi ümber maalitud raam ja nurgas veerandrosett, teisel paaril täidab maastikuvaade kahli äärest ääreni. Kõik maastikud on erinevad. Ehitusaajast peaaegu ainsana säilinud peasaali dekooris on kasutatud barokiajastule iseloomulikke sümboleid ja kujundite retoorikat. Oma algpärasuses kujutab kadrioru lossi kaunis peasaal endast haruldast näidet Peeter I aegsest barokkinterjöörist, kuna Peterburis,
ankrud ja laevad, sõlmed ja köied, mida on näha Belemi torni juures. Torni lõunaosas vaatab merele «Neitsi lapsega» ju ta andis mereleminejaile viimast õnnistust tundmatule teele kaasa. Lissabon on ka kahhelkivide linn. Kahhelkivi-kultuuri, mis on säilinud siiani, tõid endaga kaasa moslemid. Linnas käies kohtan kahhelkividest kokku pandud pilte kõikjal: metroojaamades, kauplustes, restoranides, kohvikutes, ka tänavasilt on sageli kahlitest kokku pandud väike kunstiteos, pargipingist või purskkaevust rääkimata. 65 Vanalinnast paar bussipeatust eemal, Madre de Deusis, endises nunnakloostris, asub koguni kahhelkivide muuseum, mille uhkuseks on hiigelsuur panoraam, mis kujutab linna enne saatuslikku maavärinat. Kohati tekib Lissabonis tunne, nagu oleks aeg peatunud. Pisike pood kõrvaltänaval püüab
annaabi.ee 
