Kodukakk Kodukakk (Strix aluco) on peaaegu varese suurune, väga suure ja ümara peaga lind. Kodukakul leidub kaks sulestikuvormi roostepruun ja tuhkhall, üksikud linnud on ka tumepruunid. Kodukaku silmad on tumedad ja nokk kahkjaskollane, saba on lühike, sellest tulenevalt annab istuva kodukaku puhul tooni tema suur pea, mida suudab ta pöörata 270° Kehapikkus on neil 4045 cm. Isaslindude keskmine kaal on kirjanduse andmeil 420 g ja emaslindudel 600 g. Vanalindudel on kaks värvusevarianti: pruun ja hall. Mingil määral on see seotud geograafilise elukohaga. Hallide isendite ülapool on üldiselt hall, ookrivärvi märgistega. Õla sulgede ja suurte tiivakattesulgede välislabadel on suured valged laigud
Harilik suurkõrv Välimus Suurkõrv on keskmise suurusega nahkhiir, kelle kõige silmatorkavamaks tunnuseks on tema pikad ja torujalt kumerad kõrvad, mis alaosas on kokku kasvanud. Värvuselt on suurkõrv seljalt kahkjaskollane kuni tumehallikaspruun, Elukoht kõhupoolelt suitsjas- kuni kollakashall. Suurkõrva elukohad paiknevad Poegimine tihti inimasulates või nende lähedal olevates parkides, Suurkõrvad poegivad juuni keskel või juuli aedades ja pargiilmelistes alguses. Emasloomad kogunevad looduslikes puistutes.
TA-08 Merikotkas Kirjeldus Merikotkas ladinakeelse nimega Haliaeëtus albicilla on tumepruun valge sabaga suur haugaslane. Merikotkas on Eestis suurim röövlind, kelle tiibade siruulatus ulatub 200245 cm ja kehakaal kuni 6 kg. Vanalinnu üla- ja alapool on (tume)pruun, pea ja kael kahkjaspruun tumedate triipudega, kogu saba on valge, nokk kahkjaskollane ja jalad kollased. Merikotkal on tõeliselt hirmuäratav nokk, mille ainus hoop võib otsustada kahevõitluse suvalise saakloomaga. Noorlindude sulestik on tumepruun ning seetõttu on nad kergesti segiaetavad konnakotkastega, seda eriti põgusa kohtamise puhul. Merikotkas on siiski oluliselt rohmakam ja lendab aeglasemate tiivalöökidega. Lennul on näha pisut heledam kael, helepruun kõhualune, helepruunid tiivad tumedate hoosulgedega. Lennul hoiab lind oma kaela ja saba
Reeglina on suurkonnakotkas tumedam, pisut suurem ja jässakam kui väikekonnakotkas. Vahetegemise muudab ebamääraseks ka see, et väikeja suurkonnakotkas moodustavad segapaare ning annavad hübriide. MERIKOTKAS Välitunnused Merikotkas on meie suurim röövlind, kelle tiibade siruulatus ulatub 200245 cm ja kehakaal kuni 6 k g. Vanalinnu üla ja alapool on (tume) pruun, pea ja kael kahkjaspruun tumedate triipudega, kogu saba on valge, nokk kahkjaskollane ja jalad kollased. Noorlindude sulestik on tumepruun ning seetõttu on nad kergesti segiaetavad konnakotkastega, seda eriti põgusa kohtamise puhul. Merikotkas on siiski oluliselt rohmakam ja lendab aeglasemate tiivalöökidega. Piltlikult meenutab ta lendavat vaipa. KALJUKOTKAS Välitunnused Kaljukotkas on suur röövlind, jõuline ja osav, tiibade siruulatus kuni 227 cm, kehakaal isaslinnul 33,5 k g ning emaslinnul 4,55,5 k g
KOTKAD MERIKOTKAS Eesti suurim röövlind; tiibade siruulatus ulatub 200-245 cm ja kehakaal kuni 6 kg; vana lind: üla- ja alapool on (tume)pruun, pea ja kael kahkjaspruun tumedate triipudega, kogu saba valge, nokk kahkjaskollane ja jalad kollased; Noorlind: sulestik on tumepruun; Toitumine: põhiliseks toiduks veelinnud (pardid, pütid, kajakad) ja kalad, talvel ka raipeid; Pesitsemine: pesapaigad asuvad enamasti täisküpses rannamännikus, segametsas või rabasaarel. Pesa tavaliselt männi või haava ladvaosas, kohendama hakkavad pesa juba kesktalvel; Tavaliselt munevad 1-3 muna, märtsi teisel poolel. MADUKOTKAS Tiibade siruulatus 170-185 cm, kaal 1,8-2,3 kg;
Eestis elavad kotkad MERIKOTKAS Välitunnused Merikotkas on meie suurim röövlind, kelle tiibade siruulatus ulatub 200245 cm ja kehakaal kuni 6 kg. Vanalinnu üla- ja alapool on (tume)pruun, pea ja kael kahkjaspruun tumedate triipudega, kogu saba on valge, nokk kahkjaskollane ja jalad kollased. Noorlindude sulestik on tumepruun ning seetõttu on nad kergesti segiaetavad konnakotkastega, seda eriti põgusa kohtamise puhul. Merikotkas on siiski oluliselt rohmakam ja lendab aeglasemate tiivalöökidega. Piltlikult meenutab ta lendavat vaipa. Toitumine Merikotka saagialaks on madalaveeline rannikumeri ja sisemaa suuremad veekogud. Mõni paar on kohastunud kalatiikidel tegutsema, kus näiteks tavatseb kalakotkaste saaki ,,üle lüüa".
aastas suudab lennata pesast 50-60 poega. Põhjuseks on DDT koguse vähendamine keskkonnas ja ulatuslik lihasöötmine. Ning samuti on lõppenud ka ,,kullisõda". Merikotkas on Eesti looduskaitse all ning on ka Eesti Punases Raamatus. Kirjeldus Merikotka tiibade siruulatus ulatub 200-245cm ja kehakaal on neil kuni 6kg. Vanematel lindudel on ülemine ja alumine pool pruun või tumepruun. Pea ja kael on kahkjaspruun tumedate triipudega. Saba on tervenisti valge ning nokk on kahkjaskollane, samuti ka jalad on kollased. Noorematel lindudel on aga sulestik tumepruun ning selletõttu võib neid tihti segi ajada konnakotkastega. Merikotkas lendab aeglasemate tiivalöökidega ja on oluliselt rohmakam. Toitumine Saagialaks on merikotkal madalveeline rannikumeri ja sisemaal suuremad veekogud. Mõnda merikotkast võib kohata ka mõnel kalatiigil tegutsemas, kus ta ,,lööb üle" kalakotka saaki. Põhiliseks toiduks on siiski veelinnud ja kalad, talviti sööb isegi raipeid.
Pähklinäpp on looduskaitse all. 10 Eesti selgroogsed Suurkõrv Suurkõrv on keskmise suurusega nahkhiir, kelle kõige silmatorkavamaks tunnuseks on tema pikad ja torujalt kumerad kõrvad, mis alaosas on kokku kasvanud. Värvuselt on suurkõrv seljalt kahkjaskollane kuni tumehallikaspruun, kõhupoolelt suitsjas- kuni kollakashall. Suurkõrva elukohad paiknevad tihti inimasulates või nende lähedal olevates parkides, aedades ja pargiilmelistes looduslikes puistutes. Et suurkõrv on ööelanik, siis otsib ta päeval sageli varju linnupesakastidest ning meelsasti ka majadest - pööningutelt ja räästaalustest. Öine saagijaht algab hilja - alles tükk aega pärast päikese loojumist. Suurkõrva toitumisharjumused on erinevad kui teistel nahkhiirtel
Nattereri lendlased saavad suguküpseks 1-2 aasta vanuselt. Nattereri lendlane kuulub Eestis looduskaitse alla alates aastast 1958. Nattereri lendlane kuulub liigikaitse kategooriasse nr II . 13. Pruun-suurkõrv ehk suurkõrv Suurkõrv on keskmise suurusega nahkhiir, kelle kõige silmatorkavamaks tunnuseks on tema pikad ja torujalt kumerad kõrvad, mis alaosas on kokku kasvanud. Värvuselt on suurkõrv seljalt kahkjaskollane kuni tumehallikaspruun, kõhupoolelt suitsjas- kuni kollakashall. Suurkõrva elukohad paiknevad tihti inimasulates või nende lähedal olevates parkides, aedades ja pargiilmelistes looduslikes puistutes. Et suurkõrv on ööelanik, siis otsib ta päeval sageli varju linnupesakastidest ning meelsasti ka majadest - pööningutelt ja räästaalustest. Öine saagijaht algab hilja - alles tükk aega pärast päikese loojumist. Suurkõrva toitumisharjumused on erinevad kui teistel nahkhiirtel
annaabi.ee 
