Gilgames oli näinud, kuidas suri Enkidu ning seepärast teda kunagi eesootavat surma. Pikk oli teekond surmariiki, maailma äärele. Teekond viis üle surnud vete Utnapisti juurde, kes oli pääsenud veeuputusest, kuna Ea, tarkusejumal, andis talle une kaudu teada jumalate kavatsusest ja õpetas ehitama paati, kuhu koguda kõigist loomaliikidest üks emas- ja isasloom. Nõnda oli Utnapisti oma naisega jäänud ellu ja ta tõsteti kahetsevate jumalate poolt taevariiki ja pandi valvama jõgede suudmesse, salajasse paika maailma äärel, kus maailma veed põhjatusse sügavikku suubuvad. Kaotanud ära igavese elu tagava roosi, läheb Gilgames tagasi koju ja leiab, et ta ei sure kunagi täielikult, vaid temast jääb igaveseks järele tema nimi ajaloos ning Uruki linn oma uhkete templite ja vägeva müüriga.
keegi pole kunagi surma vetest üle saanud ning andis nõu. Niisiis tegid Gilgames ja Ursanabi koos paadi. Iga ridvaga tohtis vaid üks kord tõugata, sest ritv imeb endasse surma vett. Teekond viib üle surnud vete Utnapisti juurde, kes pääses veeuputusest, kuna Ea, tarkusejumal, andis talle teada jumalate kavatsusest ja õpetas ehitama paati, kuhu koguda kõigist liikidest üks emas- ja isasloom-lind Nii jäigi Utnapisti oma naisega ellu ja ta tõsteti kahetsevate jumalate poolt taevariiki ja pandi valvama jõgede suudmesse, salajasse paika maailma äärel.Gilgames läheb tagasi koju ning mõistab, et ta ei sure täielikult, vaid temast jääb järele Uruki linn uhkete templite ja vägeva müüriga. Ta arvab, et need on igavesed. Minu arvates oli see lugulaul isegi huvitav. Raamatut lugedes, ei tahtnud seda isegi vahepeal käest ära panna, aga pidi, kuna kellaaeg kippus hiliseks minema. Enamus kohad tekstis tundusid väga ebareaalsed
tema inglid sõdisid lohe vastu, ja lohe sõdis ja tema inglid. Ja ta ei saanud võimust ja nende aset ei leitud enam taevast. Ja suur lohe, see vana madu, keda hüütakse Kuradiks ja Saatanaks, kes eksitab kogu maailma, visati maa peale. Lohe on Püha Margareta ja Püha Marta jt pühakute atribuudiks, kes olevat lohega võidelnud. Madu kui inimkonna ahvatleja patule, pakkudes Eevale paradiisiõuna. Pealuu - maapealse elu kaduvuse sümbol, maiste asjade tühisuse sümbol. On kasutatud ka pattu kahetsevate pühakute - Püha Maarja Magdaleena, Püha Pauluse, Püha Hieronymuse ja Assisi Püha Franciscuse atribuudina. Ka eremiite on tavaliselt kujutatud koos pealuuga, et viidata nende mõtisklustele surma üle. Kui koos pealuuga esineb rist, viitab see eremiitide meditatsioonile surmajärgse igavese elu üle.
E surm ja G lein. G rändab maailma äärde otsima surematust. G nägi, kuidas suri Enkidu ja kardab oma surma. Pikk on teekond surmariiki maailma äärele. Teekond viib üle surnud vete Utnapisti juurde, kes pääses veeuputusest, kuna Ea, tarkusejumal, andis talle teada jumalate kavatsusest ja õpetas ehitama paati, kuhu koguda kõigist liikidest üks emas- ja isasloom-lind. Nii jäigi Utnapisti oma naisega ellu ja ta tõsteti kahetsevate jumalate poolt taevariiki ja pandi valvama jõgede suudmesse, salajasse paika maailma äärel, kus maailma veed põhjatusse sügavikku suubuvad G läheb tagasi koju ja leiab, et ta ei sure täielikult, vaid temast jääb järele Uruki linn oma uhkete templite ja vägeva müüriga. Ta arvab, et need on igavesed.
novembril, kadripäeval. Maarja Magdaleena - langenud naine, pärimuse järgi prostituut, kellest Jeesus ajas välja seitse kurja vaimu. Maarja Magdaleena viidi Kristuse juurde, et liiderlik naine tapetaks. Jeesus ütles, et see, kes peab end süüta olevaks, visaku esimene kivi. Keegi ei julgenud seda teha, lahkuti ükshaaval. Maarja Magdaleenale ütles Jeesus, et ärgu enam nii tehku. Sealt naise armastav suhtumine Kristusesse. Esimene, kellele Jeesus end ilmutas. Patukahetsejate, kahetsevate prostituutide, naisjuuksurite, elu üle järelemõtlejate pühak 22. juuli (läänekirikus) 4. mai (idakirikus) atribuudid: salvipurk, pikad juuksed, kahetsuspisarad, Aadama pealuu Marta ja Maarja (Maarja Magdaleena) (nende vend on Laatsarus) Kristus on külas. Marta asub süüa tegema, Maarja jääb Kristusega juttu ajama. Marta kutsub Maarja appi. Kristus annab mõista, et vaimuleib on võileivast väärtuslikum. Meespühakud
» «Siiski tahaksin ma teada, mida teeb Grimaud?» küsis Porthos. «Pea suu, Porthos!» käratas Aramis. «Kuidas on selle küdi nimi?» «Lord Winter.» «Kus on ta praegu?» «Ta pöördus tagasi Londoni niipea, kui hakkasid: levima kuuldused sõjast.» «See on just mees, keda vajame,» lausus Athos. «Teda on vaja hoiatada. Me teatame talle, et tema vennanaine kavatseb kedagi tappa, ja palume teda mileedit mitte silmist lasta. Loodetavasti on Londonis mõni «Madelon-nettes'i» või «Kahetsevate Tütarlaste» taoline asutus. Ta laseb oma vennanaise sinna paigutada ja meie võime olla rahulikud.» «Jah, aga ainult niikaua, kuni ta sealt välja pääseb,» tähendas d'Artagnan. 492 «Jumala eest, d'Artagnan, teie nõuate liiga palju,» ütles Athos. «Andsin teile kõik, mis mul oli varuks, ja nüüd teatan teile, et mul on näpud põhjas.» «Minu arvates oleks kõige parem hoiatada korraga kuningannat ja lord Winterit,» arvas Aramis.
annaabi.ee 
