märtsil. Rahvas oli suures osas leinas (või vähemalt teeskles seda)), samas kui poliitiline eliit ilmselt rõõmustas. Avalikkuse ees jäi Stalin veel mitmeks aastaks suureks juhiks ja ideaalseks riigimeheks, seda kuvandit lõhkuma hakati alles 1956. Beria aeg märts kuni juuni 1953 Stalini surma järel pandi kohe kokku uus poliitbüroo (õigemini KK presiidium tollal) ja jagati olulisemad ametipostid ümber. Poliitbüroo liikmeiks said Beria, Malenkov, Bulganin, Hrustsov, Molotov, Kaganovits, Mikojan, Vorosilov, Saburov ja Mihhail Pervuhhin (1904-1978). Partei peasekretäriks (ametlikult seda kohta küll enam ei olnud) ja Ministrite Nõukogu esimeheks (ehk siis põhimõtteliselt Stalini järglaseks) sai esialgu Malenkov, ent juba 13. märtsil pidi ta sekretäri koha loovutama Hrustsovile. Poliitbüroo liikmed tahtsid sellega ära hoida liiga suure võimu koondumist taas ühe isiku kätte ning Hrustsovi peeti ilmselt ka ohutumaks meheks parteiaparaati juhtima
liitlaseks ning seeläbi ka Stalini-Kamenevi-Zinovjevi poolehoidjaks. Trotski jätkas armee ja laevastiku rahvakomissarina. Mais 1924 toimus partei 13. kongress. Uude poliitbüroosse valiti Lenini asemele Buhharin, teised liikmed jäid samaks. Liikmekandidaatideks valiti Molotov, Rudzutaks, Kalinin, Frunze, NKVD juht Dzerzinski ja rahanduse rahvakomissar Sokolnikov. Sekretariaati hakkasid peale Stalini ja Molotovi kuuluma Andrei Andrejev (1895-1971), Lazar Kaganovits (1893-1991) ja Nikolai Uglanov (1886-1937). Trotski oli pideva kriitika tõttu sunnitud jaanuaris 1925 lahkuma nii rahvakomissari kui Revolutsioonilise Sõjanõukogu esimehe ametikohalt. Seejärel aga pööras Stalin kriitikatule Kamenevi ja Zinovjevi suunas, saades selleks toetust Buhharinilt, Rõkovilt ja Tomskilt. Trotski esialgu jäi neutraalseks, 1926 kujunesid tema pooldajad Kamenevi ja Zinovjeviga aga liitlasteks. Stalini poolt kontrollitud parteis neil edulootust siiski ei olnud.
kästi, küsimusi esitamata. Pole ühtegi tõendit sellest, et Molotov oleks tahtnud mõjutada kuidagi Stalini tegevust või isegi päästa mõningaid isikuid, nagu mõned teiset Nõukogude Liidu juhid tegid. Vaatamata suurele inimkaotusele, tegi Nõukogude Liit suuri edusamme põllumajandus- ja tööstustehnoloogia omaksvõtmisel ja rakendamisel. Adolf Hitleri mõjule tulek natsi Saksamaal tekitas vajaduse modernse sõjarelvastuse tootmisele ja Molotov ning tootmiskomissaar Lazar Kaganovits olid peamiselt vastutavad selle õnnestunult läbiviimisel. Lõpptulemusena oli relvatööstus ikkagi see, mis lasi Nõukogude Liidul üldse osa võtta Teisest maailmasõjast. Ometi, Punaarmee juhtkonna tegevus, milles Molotov võttis osa, nõrgestas Nõukogude Liidu kaitsevõimet. See aitas mõnel määral kaasa sõjaväelistele katastroofidele 1941. Ja 1942. Aastal, mis oli peamiselt põhjustatud sõjaks mitte valmistunud oleku pärast.
Käis Siberis, Kaug-Idas, Sahhalini saarel, Kesk-Aasias, Ukrainas, Leningradis, Riias jm. See tõstis kõvasti tema populaarsust. Malenkov jäi tahaplaanile. 1955. a määrati Ministrite Nõukogu esieheks Malenkovi asemel Bulganin. Hrustsov hakkas ka GULAG´i likvideerima. Miljonid poliitvangid saabusid koju. Koju hakati laskma ka küüditatuid, ka eestlased hakkasid koju saabuma. Oli alanud destaliniseerimine. Sellele protsessile hakkasid vastu töötama vanameelsed: Molotov, Kaganovits, Malenkov, Vorosilov. Kõigi nende käed olid verega määritud, kaasa arvatud Hrustsovil. Nad olid osalenud 1937. a suures terroris. Samas olid ka ise kannatajad olnud. Stalin oli neid kõiki lõa otsas hoidnud. Mõningaid näiteid: · Kalinini naine Jekaterina oli arreteeritud 1937. aastal. Saadeti GULAG´i. Kalinin oli Ülemnõukogu Presiidiumi esimees (teistes riikides vastas see presidendi ametikohale). Kalinini naine oli rahvuselt eestlane.
kaugeltki mitte pluralistliku ühiskonna pooldaja, oli üks asi selge: enam ei kasutatud ühiskonna arengu edendamiseks vägivalda. Suurem osa vangilaagreid suleti. Gruppidena ja üksikult hakati inimesi õigeks mõistma. Hrustsov avas rahvale Kremli ja seda nii reaalselt kui ka kujundlikus mõttes. Stalini ajal oli see keskaegne kindlus olnud suletud kõigile, välja arvatud partei kõrgem ladvik. Alates 1920. aastatest elasid selle müüride taga vaid valitud tegelased nagu Molotov, Kaganovits, Mikojan ja Vorosilov. Mõni kuu enne Stalini surma õnnestus Hrustsovil ja mõnel tema kaaslasel pärast seda, kui val- vemeeskond oli neid pikalt ja põhjalikult kontrollinud, sinna esimest korda pilku heita. 1954. aastal aga korraldati Kremlis Hrustsovi ettepanekul uusaastaball noortele ning pärast seda avati kinnine territoorium kõigile külalistele. Et tõrjuda Vorosilovi kurtmisi, et ta ei saa nüüd enam koduümbruses jalutada, käis Hrustsov vene turistide hulgas lonkimas
kindlasti ei olnud. Isikukultuse küsimuse tõstatamine tagasiviidav ajasse 1953 kevad. Üsna levinud ja tavaaarusaam, et isikukultuse küsimus tõusis päevakorrale 1956 aastal, see ei pea paika. Küsimus tõusis kohe Stalini surma järel. Plaanis oli korraldada pleenum pärast Stalini surma, kus oleks arutatud isikukultust. Küll oli isikukultuse küsimus selgelt päevakorral juuli alguses toimunud pleenumi sõnavõttudel. Seal mõisteti hukka Beria tegevus. Juulipleenumil Kaganovits võttis sõna ja öeldi, et vahepeal on kõnelema hakatud isikukultusest, see ei kõlba kuhugi, suur juht tuleb rahule jätta. Malenkov reageeris sellele teravalt, tõi otse välja selle, et selline lähenemine, et isikukultust pole olnud, ei ole sobilik, see ei vii meid edasi. Küsimus oli päevakorral ja edasiste arengute seisukohast oluline on see, et Hrustsov adus et, et see on tema jaoks nüüd oluline asi, millega on võimalik oma enda populaarsust kindlustada ja on võimalik
annaabi.ee 
