Peamiseks leiuliigiks on savinõude killud. Töö- ja tarbeesemetest on leitud rauast õõs- ja silmaga kirveid, erinevaid raudnuge, sirpe ja vikateid, naaskleid, pintsette, kääre ja õmblusnõelu, sarvkamm, jms. Relvadest on saadud odaotsi, nooleotsi, mõõku, võitlusnuge ja kilpide osi (kuplaid, käepidemeid, naaste). Enamik relvadest pärineb Alulinna, Kirimäe ja Rikassaare peitleiust. Ehetest lisanduvad loendisse metallist ehtenõelad, sõled, kaela- ja käevõrud, sõrmused ning kaelakeede (helmed, ripatsid jms.), vööde ja rõivaste osad. Noorem rauaaeg Noorem rauaaeg jagatakse kaheks alaperioodiks, viikingiajaks (8001050) ja hilisrauaajaks (10501200/1250). Noorema rauaaja muististest on kõige esinduslikumad linnused ja asulad. LEIUD: savinõud, kirved, noad, noatuped ja nende osad, sirbid ja vikatid, naasklid, adraterad, tulusrauad, pintsetid, kalastusvahendid, metallivaluvahendid, sepatööriistad, käärid
Kuigi Egiptuse 18.dünastia oli vallutanud Lähis-Idas mitmeid maid ning sai sealt pidevalt rikkalikku andamit, oli egiptlaste riietus täiesti kaunistamata ja isegi asteeklik. Ehted näitasid kandja jõukust, ehted lisasid rõivastele ka värvikust. Paljud säilinud skulptuurid, pisiplastika ja seinamaalingud on jäädvustanud ehteid kandvaid mehi ja naisi. Ehiskraesid oli Egiptuses kantud juba dünastiate-eelsetest aegadest peale. Hilisema aja kaelakeede, käsivarre-, randme- ja pahkluuvõrude materjaliks oli kuld, korallid, helmed, ahhaat, oonüks või kaltsedon. Küllaltki harva valmistati ehteid hõbedast, mida kutsuti valgeks metalliks. Hõbeda kohta arvati, et sellest on tehtud jumalate luud, ning seda taoti pigem õhukeseks plaatideks ja inkrustatsioonideks, millega kaunistati skulptuure, mööbliesemeid ja nipsasjakesi. Ehiskraed pandi kokku merekarpidest, helmestest, lilledest või kullaga raamitud vääriskividest.
Naised kandsid pikka jalgadeni ulatuvat tuunikat, mille materjal oli tavaliselt kergesti voltuv ja mille servad olid tavaliselt kaunistatud. Tuunika peal kanti raskemat värvilist mantlit. Naised kandsid suures valikus soenguid, pikki, õlapikkuseid, punutud juukseid selja taga. Hiljem kanti lühemaid juukseid ja juuksed olid punutud krooniks pähe. Hämmastavad rüüd naisülikutel olid viimistletud peente juveelidega koos kõrvarõngaste, kaelakeede, käevõrude, sõlgedega. Sellel ajal oli etruskide ehtekunst mujal Euroopas ületamatu. Etruskide sõrmused olid väga ilusad ja kõrgehinnalised. Lihtsa lõikega riiete kõrval eksisteerisid ka keerulisemalt tehtud. Etruski freskodel on kujutatud tantsijaid, tantsijannasid ja muusikamehi, kes kannavad eriti kirevaid rüüsid, mis hämmastavad oma lõike ja vormiga. Kuid on täiesti võimalik, et siin on tegemist erakordsete ning pidulikkude sündmuste puhuks valmistatud kostüümidega.
Peamiseks leiuliigiks on savinõude killud. Töö- ja tarbeesemetest on leitud rauast õõs- ja silmaga kirveid, erinevaid raudnuge, sirpe ja vikateid, naaskleid, pintsette, kääre ja õmblusnõelu, sarvkamm, jms. Relvadest on saadud odaotsi, nooleotsi, mõõku, võitlusnuge ja kilpide osi (kuplaid, käepidemeid, naaste). Enamik relvadest pärineb Alulinna, Kirimäe ja Rikassaare peitleiust. Ehetest lisanduvad loendisse metallist ehtenõelad, sõled, kaela- ja käevõrud, sõrmused ning kaelakeede (helmed, ripatsid jms.), vööde ja rõivaste osad. Ehted jätkavad suuresti rooma rauaaegseid vorme ja on üpris rahvusvahelise ilmega.
hekikäärid, saed; samuti tehnikat, nagu aiatöötraktorid, muruniidukid, hekisaed, koristusvahendid jne. Kullassepp Kullassepp valmistab vääriskividest ja -metallidest ehteid ning tarbeesemeid. Väikeste detailidega tegelemine nõuab kannatlikkust ja kindlat kätt. Kullassepaks õpitakse meistri käe all. Töö iseloom Kullassepa töö on vääriskividest ja -metallidest ehete – sõrmuste, kõrvarõngaste, kaelakeede, käe- jm võrude ning tarbeesemete – valmistamine, vääriskivide ja -metallide lihvimine ning graveeringute tegemine. Paljud kullassepad on spetsialiseerunud ühele valdkonnale, nt ehete kujundamisele, nende hindamisele või parandamisele. Väiksemates juveeliärides teeb kullassepp kõiki töid. Juveeli- või kullaäride kullasseppade igapäevatöö on sõrmuste suurendamine või väiksemaks tegemine, kivide paigaldamine, kinnituste parandamine jms. Enamiku kullasseppade jaoks on
pronkskaunistustega umbkuubedes, mis sarnanesid täiskasvanud naiste haudadest leituile. Rikkalikud pronkskaunistused on saadud ka ühest Saaremaa Karja kalmistu 13. sajandi lapsematusest. Kõige tavapärasemateks eheteks laste matustes olid helmestest, spiraalidest, kaurikarpidest ja ripatsitest kaelakeed, mõnikord ka kaelavõrud. Vahel esines lihtsaid käevõrusid. Üsna levinud nähtuseks oli üldjuhul naistega seostatavate ehete, näiteks kaelakeede ja vahel spiraalkäevõrude kohatine esinemine mitte ainult tüdrukute, vaid ka väikeste poiste matustes. Lisaks on laste matustest leitud nahkvööde jäänuseid, mille külge oli riputatud väikeses tupes nuga. Tegelikult on laste sugu isegi säilinud luude põhjal väga raske määrata ning seetõttu on tihti keeruline otsustada, millised erinevused olid poiste ja tüdrukute ehetes ja rõivastuses. Kui laps suri veidi vanemas eas, maeti ta juba täiskasvanule sarnaneva atribuutikaga.
annaabi.ee 
