Kadripäev (0)

Eestisse jõudis kadripäev koos pealesurutud ristiusuga 12. sajandil, kus kohalikust sügistööde pühast sai püha Katariina mälestuspäev ehk kadripäev. Kadripäeva peeti naistepühaks, sest selleks ajaks lõpetasid naised karjakasvatusega seotud välised sügistööd.
Kadripäeva lahutamatu osa, kadrisandiks käimine, pärineb ajast, mil mööda maad rändasid ande koguvad kloostrite kerjusmungad, kelle lauludes kõlas ladinakeelne sõna "sanctus" ('püha') ning kes soovisid pererahvale head vilja-, karja- ja pereõnne. Seetõttu arvataksegi, et eestipärane "kadrisant" tuleneb püha Katariina ( Kadri ) santidest.
Eestlastel käisid kadrisantideks tüdrukud, kes olid riietatud puhastesse valgetesse riietesse, mis arvatavalt sümboliseeris piima (legendi järgi voolas pühaku hukkamisel tema kehast vere asemel piim) ja Katariina mõtete neitsilikku puhtust. Piima seostati ka karjakasvatuse ja sünnitajate naistega .
Selle päeva taga seisab varakristlik pühak Aleksandria Katariina. Legendi kohaselt
võitnud see noor, ilus ja tark neiu avalikus vaidluses 50 paganlikku filosoofi ja pööranud nad tagatipuks ristiuskugi. Sellise häbematuse eest ootas teda märtrisurm. Algul püüti tütarlast rattale tõmmata, aga kuna see nurjus taevavägede vahelesegamise tõttu, siis raiuti tal pea maha. Seejuures olevat pühaku kehast vere asemel voolanud piim. Katariina levinuimaks sümboliks sai küll ratas, aga tema populaarsust Euroopa rahvaste seas karjakasvatuse patroonina on seotud just selle piimaga . Siit võib lähtuda ka uskumus, mis tuntud meilgi, et Katariina aitab sünnitajaid naisi. Katariina tähtpäev kinnistus 25. novembril 10. sajandil ja tema populaarsus levis eriti alates ristisõdadest. 12. sajandiks olid Katariina legendid tõlgitud kõigisse tollastesse tähtsamatesse keeltesse. Tema auks pühitseti palju kirikuid ja eriti naiskloostreid. Ristisõdijate Eestisse jõudmise ajaks oli Katariina niisiis oma populaarsuse tipul.