igal pool süüa. Söödi Hülgeliha keedeti räime, kilu, lesta, võimalusel paargus angerjaid. Kõik (suveköögis) ja söödi püütud kala oli saunas, sest see soolatud, värskelt haises ja toas ei kalat keegi ei söönud. lubatud seda teha. Lääne-eesti. õlu Õlletegemine on saartel ja Läänemaal üldine. Kõikides kadakakasvukohtades on õlletegemisel alati kasutatud ka kadakaoksi. Lääne-eesti. kala ja liha • Läänemaalt on teada veiseliha toiduks tarvitamist rohkem kui mujal Eestis. Söödi veel nii lamba kui ka sealiha. • Rannarootslased tapsid Noarootsi suurtes taludes oma tarbeks aastas 8-10 lammast, 1-2 siga ja veise. • Saaremaal, Hiiumaal ja Muhus keedeti sülti mitte sea vaid
keetmiseks olid veel haruldased. Kivide peamine tähtsus seisneb meski ühtlase temperatuuri hoidmises. Uskumuste kohaselt võtvad kivid ka "rohkem rammu välja". Kurnamine Samal ajal tuli kurnatõrre põhja teha filter (soova) ja panna keema humalad. Filtri tegemiseks asetati tõrre põhja kasest või tammest hambulised pulgad, et vedelik saaks vabalt voolata. Neile pandi kuumas vees pestud rukkiõlgi või kadakaoksi. Soova tegemine nõudis hoolt ja tähelepanu. Lohakas töö võis põhjustada ummistumise ja siis ei aidanud muu nõu, kui linnased tõrrest välja tõsta ja uus filter teha. Ühe pärimuse kohaselt pidavat virre jälle jooksma hakkama, kui naga seljas kolm korda ümber sauna joosta. Kui meski oli paar tundi haudunud, hakati seda kurnama. Segu tõsteti kurnatõrde, lasti läbi soova voolata ja tõsteti tagasi vahepeal puhtaks pestud käimatõrde. Humalad
-18. sajandil populaarne püha, olulise maagilise kombestiku ja oma tavadega. 17. sajandist on teateid, et sel päeval on käidud Viru-Nigulas katolikuaegse kabeli juures palvetamas ja ohvritoite viimas, et loomadele ja endale tervist tagada. Vanadest kommetest püsisid 20. sajandini värvitaimede korjamise ja tuletegemise tava. Viimane eeskätt rannikul ja saartel, kus tehti nn leedutuld. Leedutuleks laoti kõrgemale kohale või rannale laasitud, kuid latva jäetud lehtedega puu ümber kadakaoksi ja muud tuletegemise materjali. Vahel kinnitati ka tõrvatünn üles puu latva. Sellisena meenutab leedupuu maipuud ja muid sümboolseid elupuid. Leedutuli tagas peale viljaõnne veel randlastele kalasaagi. Aga heinamaarjatuld on tehtud mujalgi Eestis, peetud ühiselt pidu või tähistatud koosviibimist. Käidi ka saunas, nagu paljudel muudel suvistel pühadel. 19. ja 20. sajandil käidi veel lehesel saunavihtadeks oksi toomas. Seegi oli tihti noorte laulu- ja naljarohke ettevõtmine.
-18. sajandil populaarne püha, olulise maagilise kombestiku ja oma tavadega. 17. sajandist on teateid, et sel päeval on käidud Viru-Nigulas katolikuaegse kabeli juures palvetamas ja ohvritoite viimas, et loomadele ja endale tervist tagada. Vanadest kommetest püsisid 20. sajandini värvitaimede korjamise ja tuletegemise tava. Viimane eeskätt rannikul ja saartel, kus tehti nn leedutuld. Leedutuleks laoti kõrgemale kohale või rannale laasitud, kuid latva jäetud lehtedega puu ümber kadakaoksi ja muud tuletegemise materjali. Vahel kinnitati ka tõrvatünn üles puu latva. Sellisena meenutab leedupuu maipuud ja muid sümboolseid elupuid. Leedutuli tagas peale viljaõnne veel randlastele kalasaagi. Aga heinamaarjatuld on tehtud mujalgi Eestis, peetud ühiselt pidu või tähistatud koosviibimist. Käidi ka saunas, nagu paljudel muudel suvistel pühadel. 19. ja 20. sajandil käidi veel lehesel – saunavihtadeks oksi toomas. Seegi oli tihti noorte laulu- ja naljarohke ettevõtmine
sealjuures: "Jumal, lase mu vili tuleval aastal nii kõrgeks kasvada!" · Läheb mets ruttu lehte, peab põllumees kahel käel külvama. · Linu peab alasti külvama ja hüüdma: "Jumal, sa näed, et ma alasti olen, õnnista mu kehakatet!" · Kui mets ehib, peab põllumees kahel käel viskama. · Tuleb kägu kevadel välja, kui puud on veel raagus, saab hää vilja-aasta. · Hoolas peremees käis jaaniöösel ümber oma viljapõldude, lugedes nõiasõnu ning pistes kadakaoksi vilja, et siis ükski nõid ta põllule kahju ei saaks teha. · Kui augustikuul puulehed kollaseks (vahatses) lähevad, tuleb kevadel ruttu hein maha; kui aeglaselt lehed kollaseks lähevad, tuleb hein visalt. · Kui augustikuul puulehed kollaseks (vahatses) lähevad, tuleb kevadel ruttu hein maha; kui aeglaselt lehed kollaseks lähevad, tuleb hein visalt. · Vanakuu kuival (viimasel veerandil) ei tohi lina külva, saab kerge, kare, tõrva kirbenine (mustad täpid).
18. sajandil populaarne püha, olulise maagilise kombestiku ja oma tavadega. 17. sajandist on teateid, et sel päeval on käidud Viru-Nigulas katolikuaegse kabeli juures palvetamas ja ohvritoite viimas, et loomadele ja endale tervist tagada. Vanadest kommetest püsisid 20. sajandini värvitaimede korjamise ja tuletegemise tava. Viimane eeskätt rannikul ja saartel, kus tehti nn leedutuld. Leedutuleks laoti kõrgemale kohale või rannale laasitud, kuid latva jäetud lehtedega puu ümber kadakaoksi ja muud tuletegemise materjali. Vahel kinnitati ka tõrvatünn üles puu latva. Sellisena meenutab leedupuu maipuud ja muid sümboolseid elupuid. Leedutuli tagas peale viljaõnne veel randlastele kalasaagi. Aga heinamaarjatuld on tehtud mujalgi Eestis, peetud ühiselt pidu või tähistatud koosviibimist. Käidi ka saunas, nagu paljudel muudel suvistel pühadel. 19. ja 20. sajandil käidi veel lehesel saunavihtadeks oksi toomas. Seegi oli tihti
"Eestlased tarvitavad kadakat parfüümina, võtavad ühte kätte küünla või põleva puutüki, teise kadakaoksa, süütavad selle ja kustutavad vehkides taas ära, ja nende tuba on kohe läbisuitsutatud. Veisetaudide puhul suitsutatakse sel viisil ka lehmalautasid" (Luce,1823). Talurahva komme neljapäeviti kadakaokaste suitsuga ruume suitsutada oli eestlastele tõesti iseloomulik. Oldi veendunud, et sel viisil püsivad haigused ja üldse kurjad jõud talust eemal. Kuid ka okastega kadakaoksi kasutati ka näiteks piimapüttide puhastamiseks. Arvati, et selliselt puhastatud piimanõus püsib piim kaua värske. Lehtpuude lehed koos okstega olid mitmel pool Eestis olnud heina kõrval äärmiselt oluliseks talviseks loomasöödaks. Parimaks lehisevihtade materjaliks peeti saare-, haava-, vahtra-, pärnavihtu. Häda korral kõlbasid ka kasevihad. Lehisevihtade valmistamine toimus traditsiooniliselt heinaaja ja viljalõikuse vahel. Puud tehti okstest
Marjaterad on veevoolus pidevas liikumises. Vajalik on surnud ja hallitusega kaetud marja eemaldamine. Marja arengu kiirus: 60-80 kraadpäeva koorumiseni = 3,5 4 päeva 20 kraadise vee puhul. Kui looted on marjateras arenenud koorumisvalmiteks (esimesed vastsed juba kooruvad spontaanselt, kasutatakse kiireks samaaegseks koorutamiseks ajutist hapnikuvaegust. Vastseid hoitakse algul tihedates väikestes sumpades, kuhu on lisatud kadakaoksi, mille okastele kinnituvad vastsed kuni rebukoti imendumiseni. Vastsed asustatakse tiikidesse, kui nad hakkavad ujuma (mõni päev pärast koorumist). 12. Jõevähi kasvatuse tehnoloogia ja kasvatuse viisid Eestis. a. Eestis intensiivset kaubavähi kasvatust ei ole. Intensiivset vähikasvatust takistab kannibalism, mis ei luba vähke tihedalt koos pidada ja aeglane kasv (kiire kasvu jaoks oleks vaja talvel sooja vett)
annaabi.ee 
