ka vanglaasukad sellest subkultuuris oluliselt mõjutatud. Kuritegelikus subkultuuris algab tätoveerimine juba varases nooruses - tihti näiteks erikoolis olles. Väljakujunemata väärtussüsteem, tung iseseisvusele ja enese maksmapanemisele on olulise tähtsusega isiksuse kujunemisel ja tätoveeringute valikul. Tänapäeval on tätoveerimine vanglates muutunud ebaratsionaalseks – põlvkonnad on vahetunud ja paljud kinnipeetavad enam ei mõistagi staažika kaasvangi kehale kaetud tätoveeringuid ega nende varjatud sõnumeid Üheks põhiliseks tegevuseks oli enda tätoveerimine nõukogude ajal „siniseks“ ,kuid nüüd häbenevad täna enda vanu tätoveeringuid ja näevad igapäevaselt vaeva ja kannatusi, et neid enda kehalt eemaldada Tänapäevased tätoveeringud on seotud kurjategijate psühholoogia muutumisega. See ei tähenda, et minevikus eksisteerinud pildid oleks kadunud täiesti, kuid tätoveerimine vanglas on võtnud uue suuna.
Enne vanglasse sattumist oli ta abielus ja kasvatas kasulast. Peale antud juhtumit naise vanematel oli häbi, et nende tütremees on kurjategija ja see abielu lahutati. Tihti vanglates on meesvangidel kirjavahetus naistega, mis tihtipeale lõppevad suhte algusega, mis vangi vabanedes reaalelus ei lõppe alati hästi, sest paljud pole harjunud tööd tegema, teiste kulul elama, harjunud vägivallaga ning otsivad endast nõrgemaid, kasutades ära veenmisoskust. Selle loo kangelane nägi ühe kaasvangi teguviisi läbi ja hoiatas seda naisterahvast tuleneva ohu eest. Palus naisel eemale hoida sellest mehest, naine sai soki, kirjutas talle, et tahab oma abistajat näha, ühe korra käis ära ja armus oma kangelasse. Vangi ema hakkas rääkima pereloomisest, et noored armunud arvasid, et proovivad pikajalise suhte ära. Tüdruku vanemad olid suhteliselt ettevaatlikud, kuid ei olnud vastu. Peale esimest koosveedatud ööd vanglas pikaajalisel kohtumisel jäi naine lapseootele.
rahvusvaheliselt, eriti Aafrikas, kuulsaks saanud. Ta otsustas laulda Nigeeria pidzinis, et tema laulusõnadest saadaks aru kõikjal Aafrikas. Valitsus korraldas Kalakuta Vabariigile sageli reide. Aastal 1974 saabus politsei läbiotsimisorderiga jakanepisigaretiga, mis kavatseti Fela juurde peita. Fela sai asjast aru ja sõi sigareti ära. Politsei võttis ta vahi alla, et uurida tema rooja. Fela esitas politseile ühe kaasvangi rooja ning ta vabastati. Selle loo jutustab ta oma plaadil "Expensive Shit". Aastal 1977 andsid Fela ja Afrika 70 välja hittalbumi "Zombie, mis oli salvav rünnak Nigeeria sõjaväevastu. See vihastas võime. Tuhanded sõdurid 18. veebruaril 1978 ründasid Kalakuta Vabariiki (Kalakuta sõda). Fela peksti rängalt läbi. Tema vana ema funmilayo Ransome- Kuti visati aknast välja, mille tagajärjel ta aprillis suri. Kalakuta Vabariik põletati maatasa.
Mõni päev hiljem võtsid bolševikud linna üle ning algas endiste kaitseliitlaste, Eesti sõdurite ja ohvitseride, jõukamate kodanike ja majaomanike ning saksa soost kodanike ja vaimulike massiline arreteerimine ning hukkamine. Ka Arved langes vangistusse, aga enne kui surmaga lõppevate ülekuulamiste järg jõudis temani, sekkusid Tartus toimuvasse Eesti väed. Arved oli jälle vaba mees, kuid vaid mõni tund varem olid selle Kompanii tänava maja keldris 33 süütut Arvedi kaasvangi oma elu juba kaotanud. Kõigi hukatute pead ja kehad olid purustatud. See kommunistide suurim metsikus Eesti Vabadussõja ajal on läinud ajalikku nn Krediidikassa keldri massimõrvana. 1919. aastal müüs ta maja Toomal maha, võttis oma hoiukontolt välja kõik säästud – 3447 rubla, ja temast sai üks vähem kui tuhandest inimesest, kellel õnnestus bolševike eest Rootsi põgeneda. Inga koos lastega oli oma sünnikoju naasnud juba varem. Seal
Kirjaniku silm oli teritunud nägema kodanliku ühiskonna pahede põhjusi ning ta hakkas sellest väljapääsuteid otsima. Novellikogu ,,Vabadus ja vangla" (1932), romaanid ,,Vastsed rajad" (1933) ning ,,Võitluse teel" (1933) tähistavad seda uut etappi Rohu loomingulises arengus. Novellikogu ,,Vabadus ja vangla" (1932) ainestik on osalt pärist kaasvangide vestlusest. Kogu teemaks on kehtivate kodanlike õigusnormide ja inimliku õiglusmõiste vatuolu (,,Eraku elu", ,,Ühe kaasvangi jutustus"). Teravaima ühiskonnakriitikaga esineb Roht aga mainitud romaanides. Esimeses neist (,,Vastsed rajad", 1933) on palju autobiograafilist. Selle mina-peategelaseks on äsja vanglast vabanenud kirjanik. Romaan koosneb koolmest osast (,,Surnuaed", ,,Metsatöölised" ja ,,Sooelanikud"). ,,Surnuaias" kõneldakse peategelase süngetest elamustest vanglast vabanemise järel, ta lootusetust olukorrast leida uuesti koht ,,ausas" ühiskonnas ning tööd kas või ainult nälja kustutamiseks
nn Patareisse. Patarei vanglas Naised paigutati keskvangla keskküttega uuemasse tiiba esimesel korrusele. Kambrid olid väikesed ja kitsad, aga seal oli kraan jooksva veega ja puuvaheseina taga tualett. Lisaks oli sisustuseks klappvoodid ja üks laud. […] Naiste põhiliseks tööks sai purustatud hoonete rusude koristamine Tallinna sadamas, aga ka vabrikutes ning linnast väljas põllutöödel. Kellegi põgenemise puhul lubati hukata kümme kohale jäänud kaasvangi. […] Töökoha läheduses avastasid tüdrukud autoremonditöökoja, kus töötasid eestlased. Hädavajaduse ettekäändel jooksid tüdrukud tihti sinna meeste juurde ja peagi oli igal ühel oma „sõber“, kes temaga oma moonakotti jagas. […] Mul oli üks eestlane, kes mind armastas. Ta nimi oli Juku Rannamets. Ma ei saanud aga temaga rääkida, ma ei osanud eesti keelt ega tema tšehhi keelt. Kui ma tulin, seisatasin ühe
annaabi.ee 
