Käärimine, toiduained ja toitained (0)

Naiste enesekehtestamine ühiskonnas
Tänapäeva üks väljapaistvamaid sotsiaalpoliitika teoreetikuid Gösta Esping Andersen 
on öelnud, et kõige võimsamaks 20. sajandi lääne tsivilisatsiooni muutumist põhjustanud 
jõuks on olnud naiste püüdlused saavutada meestega võrdseid valikuvabadusi ning 
eneseteostusvõimalusi. Kuidas on muutunud naiste roll viimaste aastate jooksul? 
Vanas 
Kreekas oli naise positsioon mehe omast väga erinev. Naistel puudusid kodanikuõigused ja 
igasugune  iseseisvus . Nad kuulusid kogu oma eluga isa, abikaasa või mõne muu 
meessugulase eestkoste alla. Naine oli kui mehe ori, ta võis omada oma seisukohta, aga 
kindlasti ei võinud seda avaldada ja  vaevalt  et ta seda julgenudki oleks.  Tänapäeval on 
õnneks  asjaolud  muutunud, enam ei lase endast lugupidav naine enesega  niimoodi   käituda, 
nüüd on ta ise oma  peremees . Minevikus suhtuti naisesse kui haprasse olevusse, kelle ainus 
eesmärk on järglaste saamine ja nende üleskasvatamine. Nüüd, aja möödudes,on naised 
mõistnud, et ainuke läbilöömise võimalus on enesekehtesamine ning iseloomu kasvaatmine, 
mis on minu arvates üks põhjustest, miks õrnem sugupool on nii öelda kodust välja saanud. 
Tänapäeva naisel on oma vaatenurk ja ta on piisavalt julge selle avaldamiseks. Ta seisab oma 
seiskohtade eest  niisamuti , nagu teevad seda mehed. Väga palju vastakaid kommentaare 
pakkus maailmale 1999. aastal Lätis  naispresidendiks valitud Vaira Vike-Freiberga. Tegemist 
on naisega, kes on enesekindel  ning võitles oma eesmärkide eest niisamuti, nagu teevad seda 
kõik mehed, jättes kõrvale naisterahvale  omased sotsiaalse käitumise  maneerid . Osa  inimesi 
ei suuda lahti öelda  vanadest  arusaamadest ja mõista, et elu liigub jõudsalt edasi, suunas, kus 
kõik on võrdsed ja soolist diskrimineerimist ei esine. 
Koguni kolm neljandikku otsuste tegijatest on mehed. On fakt, et tänases Eestis on 
meeste keskmised palgad 30 % suuremad kui naistel. Miks on naised ühiskonnas vähem 
väärtusatud,  kui seda on mehed? Iseenesest on Eesti naised  keskmiselt parema haridusega, 
kuid töötavad vähemtasustatud ning madalamatel positsioonidel kui mehed. Usun, et siin 
mängivad kindlasti suurt rolli eelnevas lõigus  mainitud ajaloolised traditsioonid. Sageli 
kohtame  suurfirmades olukorda, kus juhtival positisoonil on meesterahvas, aga lihtsamate 
ülesannetega tegeleb naissoost sekretär. Tundub justkui, et naise puhul hinnatakse nägu ja 
mehe puhul tegu. Olen seisukohal, et naised tõugatakse eemale ka liigse emotsionaalsuse 
pärast. Näiteks on riigikogus 101 liiget ja neist vaid 20% on naised. Riigi eesotsas peaksid 
olema inimesed, kes suudavad vastu võtta kaalutletud otsuseid  ja teha eelkõige ratsionaalseid 
valikuid . Usun, et see on loodusega paika pandud, et mehed suudavad paremini 
emotsionaalset taset stabiilsena hoida. Enam pole esmaoluline, kui tähtis  diplom on ette 
näidata, vaid kui tugev on mu persoon.
Pole oluline, mis soost inimene on, tähtis on isiksus. Tuleb olla tugev karakter, et ilmas 
läbi lüüa. Paraku on enamik naisi väga õrnahingelised ega suuda ennast tänapäeva ühiskonnas 
piisavalt kehtestada. Viimaste aastate jooksul on naised leidnud endale koha ühiskonnas ja 
tahaks  loota , et õrnema soo esindajate positsioon veelgi tugevneb.
 .