grammi kaaliumjodiidi ja lasin sel lahustuda 2 minutit. Pärast selle aja möödumist tiitrisin selle lahuse 0,1n naatriumtoisulfaadiga (indikaatoriks kasutasin 1% tärklise lahust). Tiitrimise lõpp- punktis saavutas lahus meresinise värvuse. Sellisel viisil tiitrisin 2 korda. Kolmandal korral jätsin etanoolilahust lisamata, asendades seda 10 ml destilleeritud veega(pimekatse jaoks). Katsetulemused: Kahekordne lahjendus 250ml-ni. Naatriumtiofosfaadi koefitsent =1,0 Kaaliumdikromaadi maht= 10ml Katse 1 Tiitrimiseks kulunud naatriumtiofosfaadi maht: 15,4 ml G(naatriumjodiid)=1g Pipeteeritud etanoolilahuse hulk= 10ml Katse 2 Tiitrimiseks kulunud naatriumtiofosfaadi maht: 15,45 ml G(naatriumjodiid)=1g Pipeteeritud etanoolilahuse hulk= 10ml Pimekatse Tiitrimiseks kulunud naatriumtiofosfaadi maht: 20,70 ml G(naatriumjodiid)=1g Pipeteeritud etanoolilahuse hulk= puudub Arvutused ( AK - AK1) x 0,00115
Ühelt poolt benseeni ring nõrgendab amiinorühma peamisi omadusi. Teiselt poolt, amiinorühma mõju all muutub benseeni ring palju aktiivsemaks vahetus reaktsioonides kui benseen. Näiteks aniliin reageerib palju aktiivsemalt, kui benseen, broomiveega, tekkib 2,4,6-tribromoaniliin (valge sade) (joon.1.3) Joonis 1.3 Oksüdeerub õhus kergesti, muutudes seejuures tumedaks. Väga kergesti oksüdeerub ka tugevate oksüdeerijate näiteks kloorlubja või kaaliumdikromaadi lahuse toimel. Reageerimisel kloorlubjaga tekkib lilla värvusega värvaine. Seda tundliku reaktsiooni rakendatakse aniliini kindlakstegemiseks. Aniliinil on lämmastiku vaba elektronipaar delokaliseeritud koos aromaatse ringi elektronidega ja seetõttu ei saa ta prootonit nii hästi siduda, kui seda teevad alküülamiinid.(joon.1.4) Joonis 1.4 Aniliin on miljon korda nõrgem alus kui etüülamiin, seepärast ei näita tavalised indikaatorid
Ühelt poolt benseeni ring nõrgendab aminorühma peamisi omadusi. Teiselt poolt, aminorühma mõju all muutub benseeni ring palju aktiivsemaks. Näiteks aniliin reageerib broomiveega palju aktiivsemalt, kui benseen, tekib 2,4,6-tribromoaniliin (valge sade) (joonis 1). Joonis 1 5 Aniliin oksüdeerub õhus kergesti, muutudes seejuures tumedaks. Väga kergesti oksüdeerub ka tugevate oksüdeerijate näiteks kloorlubja või kaaliumdikromaadi lahuse toimel. Reageerimisel kloorlubjaga tekkib lilla värvusega värvaine. Seda tundlikku reaktsiooni rakendatakse aniliini kindlakstegemiseks. Aniliinil on lämmastiku vaba elektronipaar delokaliseeritud koos aromaatse ringi elektronidega ja seetõttu ei saa see prootonit nii hästi siduda, kui seda teevad alküülamiinid (joonis 2). Joonis 2 Aniliin on miljon korda nõrgem alus kui etüülamiin, seepärast ei näita tavalised indikaatorid tema vesilahuses aluselist reaktsiooni
mitmesuguseid aniliinvärve riide ja nahavärvimiseks, ravimeid, lõhke- ja lõhnaaineid, kummi vulkanisaatoreid, fotoilmuteid, plastmasse jm. Aniliini omakorda toodetakse klorobenseenist või nitrobenseenist. Aniliin on vees raskesti lahustuv, värvusetu õlikas vedelik. Lahustub hästi alkoholis, eetris ja benseenis. Oksüdeerub õhus kergesti, muutudes seejuures tumedaks. Väga kergestioksüdeerub ka tugevate oksüdeerijate näiteks kloorlubja või kaaliumdikromaadi lahuse toimel. Reageerimisel kloorlubjaga tekkib lilla värvusega värvaine. Seda tundliku reaktsiooni rakendatakse aniliini kindlakstegemiseks. Aniliin on väga mürgine. Tema mõjul muutub vere hemoglobiin methemoglobiiniks, millel puudub võime siduda hapnikku. Aniliini on eriti ohtlik veel seetõttu, et ta võib sattudaorganismi mitte ainult läbi hingamisteede ja limaskestade vaid ka läbi naha. Kokkuvõte Sünteesi eesmärgiks oli sünteesida aniliin lähtudes nitrobenseenist
Aniliini saamisviisi nitrobenseenist redutseerimisel töötas 1842. aastal välja Vene keemik Nikolai Zinin, seepärast kutsutakse seda aniliini saamisreaktsiooni ka Zinini reaktsiooniks. Aniliin on vees raskesti lahustuv, värvusetu õlikas vedelik. Lahustub hästi alkoholis, eetris ja benseenis. Oksüdeerub õhus kergesti, muutudes seejuures tumedaks. Väga kergesti 3 oksüdeerub ka tugevate oksüdeerijate näiteks kloorlubja või kaaliumdikromaadi lahuse toimel. Reageerimisel kloorlubjaga tekkib lilla värvusega värvaine. Seda tundliku reaktsiooni rakendatakse aniliini kindlakstegemiseks. Aniliin on väga mürgine. Tema mõjul muutub vere hemoglobiin methemoglobiiniks, millel puudub võime siduda hapnikku. Aniliini on eriti ohtlik veel seetõttu, et ta võib sattuda organismi mitte ainult läbi hingamisteede ja limaskestade vaid ka läbi naha.
oleva org. aine lagundamiseks kindlates katsetingimustes. BHT kaudu hinnatakse vee reostatust biokeemiliselt lagundatava orgaanilise ainega. Enamasti määratakse täielik, 5 või 7-päevane BHT (vastavalt BHTt, BHT5 ja BHT7). Olmereovee BHT5 on keskmiselt 200mg/l, puhta veekogu BHT5 0,5-l. Keemiline hapnikutarve (KHT) sarnaneb näitajale BHT, kuid leitakse veeproovis oleva orgaanilise aine hapendamisel keemiliselt tugeva oksüdeerija(kaaliumdikromaadi) abil. KHT-d võib kasutada ka bioloogilisele tegevusele mürgiste orgaaniliste ainete määramiseks vees. KHT arv on alati suurem vastava veeproovi BHT arvust. Happed- on liitained, mis koosnevad ühest või mitmest vesiniku ioonist ja happejäägist: Jagatakse kahte rühma: hapnikuga happed (H2SO3) ja hapnikuta happed.(HCl) Soolad- on liitained, mis koosnevad metalli ioonist ja happejäägist. Tekib happe ja aluse reageerimisel.Näiteks NaCl
pH piirkonnas 2 kuni 6 on lahuses ioonide CrO4/Cr2O7 tasakaal. pH suurendamisel suureneb kromaatioonide kontsentratsioon ja väheneb dikromaatide sisaldus. Ph väärtuse vähendamise aga vastupidi. Üldkuju : 2CrO4 (OHH+) Cr2O7. Kroomhapped ja nende soolad kromaadid on tugevad oksüdeerijad, eriti happelises keskkonnas. Laboripraktikas kasutatakse kromaatidest oksüdeerijana peamiselt kaaliumdikromaati. Kaaliumdikromaadi ja kontsentreeritud väävelhappe segu nimetatakse kroomiseguks ja kasutatakse laboris klaas- ja portselannõude efektiivse puhastusvahendina. Rasklahustuvaid kromaate kasutatakse värvipigmentidena: PbCrO4, BaCrO4 kollased, Fe2(CrO4)3 oranz, PbCrO4 ja MoCrO4 segu punane, SnCrO4 punakaslilla portselani pigment. 3. kuld: peamised o.-a, tuua näiteid ühenditest (valemid, kasutamine). Au oksüdiatsiooniaste on piirides -I (CsAu) kuni V, peamiselt III ja I.
mõju kõrvaldamiseks lisatakse veeproovile allüültiouureat (atu). Niimoodi määratud orgaanilise aine sisaldust tähistatakse BHT7ATU. BHT määramine on aeglane ja tulemus saadakse nädala pärast, mis on puhastusseadmete töös liiga pikk aeg. BHT analüüsi puuduste tõttu on orgaaniliste ainete hulga määramisel hakatud kasutama keemilist hapnikutarvet (KHT; chemical oxygen demand, COD). Antud juhul hapendatakse veeproovis olev orgaaniline aine keemiliselt tugeva oksüdeerija - kaaliumdikromaadi abil happelises keskkonnas katalüsaatori (Ag) juuresolekul. KHT-d võib kasutada ka bioloogilisele tegevusele mürgiste orgaaniliste ainete määramiseks vees. KHT arv on alati suurem vastava veeproovi BHT arvust. Kui on tegemist ühelaadse reoveega, võib mainitud arvudele leida korrelatsiooni. Veekogusse juhitav puhastamata reovesi sisaldab sageli palju orgaanilisi aineid, mis hapendumisel põhjustavad veekogu vee hapnikuvaeguse. Veekaitse seisukohalt on
Võib ka osaled reaktsioonides, kus elementide o-a jääb muutumatuks. · Vesi on Lewis'i alus, sellel põhineb ka tema hüdrolüüsiv võime. Hüdrolüüsiga võib kaasneda oksüdatsiooniastme muutus: Cl2(g) + H2O(l) = HClO(aq) + HCl(aq) Vesinikperoksiid H2O2 on õrnalt sinakas, suure tihedusega vedelik. · H2O2 on nõrk hape. · H2O2 on võrreldes veega tugev oksüdeerija, tugevamate oksüdeerijate juuresolekul käitub ta redutseerijana, oksüdeerudes vabaks hapnikuks (kaaliumdikromaadi,-permanganaadi korral). See on ioniseeriv lahusti, mis on veest umbes miljon korda happelisem: H2O2=H+ + HO2- Tugev oksüdeerija nii happelises kui aluselises keskkonnas: 2KI+H2O2I2+2KOH 2I(-I)2I(0) ja 2O(-I)2O(-II). Vesinikperoksiid võib esineda ka redutseerija funktsioonis, nt reageerimisel hõbeoksiidiga. Hõbeoksiid on antud juhul oksüdeerija, mis ise redutseerub vabaks metalliks: Ag2O+H2O22Ag+O2+H2O --- 2Ag(I)2Ag(0)/ 2O(-I)2O(0) 46
ja levimistegurid. Keskkonnaökonoomika majandusteaduse haru, mis uurib loodusvarade majanduslikku väärtust ja otstarbekama (säästlikuma) kasutamise viise ning kulutusi, mida nõuavad looduskaitse ja inimese elukeskkonna säilitamine elamiskõlblikuna. Keemiline hapnikutarve (KHT) sarnaneb näitajale BHT, kuid leitakse veeproovis oleva orgaanilise aine hapendamisel keemiliselt tugeva oksüdeerija(kaaliumdikromaadi) abil. KHT-d võib kasutada ka bioloogilisele tegevusele mürgiste orgaaniliste ainete määramiseks vees. KHT arv on alati suurem vastava veeproovi BHT arvust. Kineetiline energia väljendub mingis konkreetses tegevuses, reaalselt eksisteeriv ja toimiv valgusenergia, soojusenergia, elektrienergia, mehhaanilise liikumise energia. Kiskahel toidu, milles kiskjad võivad ise osutuda saakloomadeks. K-a viimase lüli moodustavad kõrgeima astme kiskjad tippkiskjad. Kiskjad e
annaabi.ee 
