ülletavalt hästi. Hea lihvi nädendile lisasid iselaadsed ja konteksti igati sobivad näitlejad. Nad justkui täiustasid üksteise rolle, kuid samas ei jäänud kellegi isiksust tahaplaanile. Seda oli mõnus vaadata ning oli tunda, et lavastaja oli oma tööga ilusasti hakkama saanud. Näitlejate juures meeldis enim see, kuidas nad oma teksti siiralt ja tundeküllaselt edastasid.Etenduses oli kokku neil näitlejat: Guido Kangur, Riho Kütsar, Elina Reinold ja Aarne Mägi. Etlejad suudsid luua õige meeleolu 20. sajandi Ameerikast. Väga sügava mulje jättis Guido Kangur, sest tema pärast jäi mulje nagu oleks tegu komöödiaga, kuna temas oli peidus palju erinevaid külgi, millega ta üllatas.Tema kehastatud 89-aastane juudist antiigikaupmees Solomon oli nooruslik, kaval, sõbralik, kergesti solvuv.See kõik tegi ta näitlejatöö äärmiselt nauditavaks. Teiseks jättis mulle sümpaatse mulje Elina
Retsensioon Heiti Pakk ,,Hind" 29. märtsil käisin Kuressaare Linnateatris vaatamas Heiti Paki lavastatud Arthur Milleri draamat ,,Hind". Pakk ise on psühholoogilise taustaga, mis andis näidendile tugeva mõttelise tausta, mis mõjutas tervet publikut. Näitlesid Guido Kangur, Aarne Mägi, Riho Kütsar ja Elina Reinold. Lugu on kahest vennast Victorist ja Walterist, kelle mõlema elu on nende otsuste tõttu erinevat rada pidi kulgenud. Meeste isa laostus 1929. aasta majanduskrahhi ajal. Victor liitus isa eest hoolitsemiseks politseiga, et peret toita. Walterist sai aga mainekas arst. Vennad saavad kokku alles 16 aasta pärast, kui nende lapsepõlvemaja tahetakse maja müüa. Koos juttu vestes tulevad päevavalgele mõningad saladused: isal oli pärast laostumist siiski alles
aastal majanduskriis tabas, valdas inimesi suur paanika. Nüüd võib Eestit samasse olukorda asetada, sest Eestil täitus peaaegu et 20 aastat heaolu ja rikkuse kasvu kuni meid majanduskriis enda rüppe tõmbas. Lavastaja ei saanud teha originaalteksti palju muudatusi, kuid tuleb lavastajat kiita, et ta õigel ajal lavastusega välja oskas tulla. Näitlejad edastasid oma teksti väga tundeküllaselt ja veenvalt. Etenduses oli 4 näitlejat: Guido Kangur Eesti Draamateatrist, Riho Kütsar ,,Vanemuisest", Elina Reinold, Kuressaare Linnateatri direktori asetäitja Aarne Mägi. Etlejad suudsid viia publiku tagasi 20. sajandi Ameerikasse ja tuua välja draama olemuse. Guido Kangurile oli see esimene kord Kuressaare Linnateatris näidelda, kuid see ei mõjutanud tema meisterlikku näitlejaoskusid. Vahel tundus, et Guido Kangur mängib komöödias, kui teised mängivad draamas, sest tema tegelasel oli 100 erinevat tahku, millega ta üllatada võis
novembril 2012 Vanemuise suures majas. ,,Musta pori näkku" lavaelu ja keelekasutus oli tavaelust pisut kangem ning usun, et päris külmaks ei jätnud etendus kedagi. Lavastus ning tekstid on teinud Andres Noormets, kunstnik on Maarja Meeru, videokujunduse autor on Taavi Varm, valguskunstnik on Margus Vaigur ning muusikalise kujunduse on teinud Andres Noormets, Mihkel Raud, Alari Piispea, Margus Tammemägi ja Ele Sonn. Osades on Andres Mähar, Martin Kõiv, Ott Sepp, Kais Adlas, Riho Kütsar, Margus Jaanovits, Priit Strandberg ning Marianne Kütt. Nagu ka eespool mainitud, siis etendus põhineb Mihkel Raua raamatul ,,Musta pori näkku". Raamatu autor on sündinud 18. jaanuaril aastal 1969 Tallinnas. Ta on eesti laulja, kitarrist, ajakirjanik ja kirjanik. Antud raamat on tema autobigraafia, mis ilmus 24. oktoobril aastal 2008. Raamatu tegevus toimub 1980. aastatel, kus laialdaselt levis punk- kultuur ning noored anarhistid viljelesid rock- muusikat
hästi välja. Olles kiireloomuline ning range, nagu peab üks rikkurist raamatupidaja olema. Riho Kütsari roll kunstnikuna ning loomult rõõmsameelse, kuid samas abi vajaja sõbrana oli üsna huvitav, sest jättis väga reaalse mulje, olles üks hetk kunstnik ja pärast seda sõber, kes samas varjutab tema kunstniku isiksust. Kui muidu näiteks kooliteatris näideldakse, siis on tihti tunda vastava inimese isiksus tema liigutustes ja sõnakasutuses. Siin pidid Riho Kütsar, Liisa Pulk, Marika Barabanstsikova ja Jüri Lumiste näitama oma teises rollis algset isiksust, mis muutis etenduse minu jaoks väga huvitavaks. Lavakujundus muutus tihti, kuid põhiplaanis oli lava ülal valge riie, kuhu näidati projektoriga pilved, ühel pool lava oli väike ruum, kus valmistuti ette härra Amilcari jaoks korraldatud elu teatriks ning teisel pool lava oli Alexandre elutuba, mis oli sisustatud mõne tooliga. Kõige
Juhendaja: Linda Trummal Koosatja: Annika Adder 10.05.06 Osades Jutustaja Tõnis Mägi Mrs Johnstone Kärt Tomingas Michel(Mickey) Veiko Täär Edward(Eddie) Andres Mähar Mrs Lyons Helena Merzin Mr Lyons Jüri Lumiste Linda Katrin Pärn Sammy Riho Kütsar Lapsed, nukujuhid, pulmalised, politseinikud, naabrid etc Janek Joots Marika Barabanstsikova Indrek Taalmaa Tamlet Tuisk Tantsijad Marika Aidla Maarja Paugus Valmar Pantsenko Janek Savolainen Muusikud Trummid- Tiit Kevade
Etenduse analüüs Conor McPhersoni etendus „Öörändurid” Tartu Vanemuise väikeses majas Tõlge: Erkki Sivonen Lavastaja ja muusikaline kujundaja: Tiit Palu Kunstnik: Silver Vahtre Valguskujundaja: Imbi Mälk Etenduse juht: Maarja Liba Esietendus 20.02.2061 väikeses majas Osades: Maurice - Hannes Kaljujärv Tommy – Andres Mähar Aimee – Kärt Tammjärv Doc – Riho Kütsar Kenneth – Veiko Porkanet Lavakujundus. Lava keskel on laud, mille ümber on kolm tooli. Lauale on kuhjatud kööginõusid, raamatuid ja muid igasuguseid tarbeesemeid. Laua all on pappkastid ja lamp. Lava paremas nurgas on kokkupandav voodi. Segadus kujutatud toas viitab tõenäoliselt ebakindlale, närvilisele ja korrapäratule ajale Tommy elus. Laual on kola sees peidus ka rahakarp, mis omab Tommy jaoks suurt tähtsust ja mida ka etenduse käigus korduvalt välja võetakse
külalisi saatesse kes olid Mihkel Raua vanad sõbrad, jutustas see läbi Mihkli eluloo. Etendus tundus algul igav ja ülemängitud aga kui hakkasid tulema vahele lood siis läks kõik palju paremaks. Vaatamata eelmainitule oli etenduses ka naljakaid hetki ja õnnestunuid rolle nagu Ott Sepa Mati Nuude, Margus Jaanovitsi Rollo ja Riho Kütsari nilbe bussijuht Volli. Ott Sepp keda teavad kõik on alati humoorikas ja väga hea näitleja, pole kahtlustki et etendus oleks halb. Riho Kütsar ja Margus Jaanovits keda olen ma näinud tavaliselt väga harva mõnes üksikus etenduses või tele shows, olid selles etenduses ühed parimad. Lava ülesehitus oli suhteliselt ebaloogiline kuna oli tehtud nagu karp, kus sees oli stuudio ja rõdult vaadates polnud sealt eriti hästi kõike näha. Ka oli kasutatud videokujundust, mis oli teatri etendustes uudne ja lahe, kuigi oleks võinud olla midagi sobivamat kui kalad kes mööda seinu ujusid.
Näidendis antakse edasi mõte, et tänapäeva ühiskond ei erinegi palju mitmete aastate tagusest maailmast. Peategelasteks on kaks võõraks jäänud venda, kes peavad jagama isalt päritud varandust ja kaevama minevikus, et jõuda tõeni ja teineteiseni. Nagu eespool öeldud toimub tegevus XX sajandi esimesel poolel, mil Ameerika elas üle suure majanduskriisi. Paljud ärimehed läksid pankrotti, sealhulgas ka vendade isa. Victor Franz (Riho Kütsar, teater „Vanemuine“) pidi hoolitsema oma isa eest, kui samal ajal tema vend Walter Franz (Aarne Mägi) läks meditsiini õpingutel. Aeg mõõdus ja suri vendade isa, Victor töötas politseinikuna ja oli abiellunud Estheriga (Elina Reinold) ning Walterist oli saanud edukas kirurg. Isa pärandas neile korteritäis vana mööblit, mille Victor plaanis maha müüa. Mööblit tuli hindama vana kaupmees Gregory Solomon (Guido Kangur), kes polnud oma ametit pidanud juba aastaid
Kais Adlas Hayley Blackburn Märt Jakobson Raivo Adlas Rita Dolgihh Merle Jalakas Robert Annus Maria Engel Maria Kallaste Marika Barabanstsikova Matthew Jordan Tõnu Katta Herta Elviste Aivar Kallaste Karmen Puis Margus Jaanovits Jaan Ulst Pirjo Püvi Tanel Jonas Janika Suurmets Merle Jääger Silas Stubbs Hannes Kaljujärv Karol Kuntsel Martin Kõiv Riho Kütsar Markus Luik Jüri Lumiste Maarja Mitt Andres Mähar Liina-Riin Olmaru Ragne Pekarev Liisa Pulk Eva Püssa Külliki Saldre Ott Sepp Maria Soomets Aivar Tommingas 3
Koreograafiliselt oli muusikal ka suhteliselt laitmatu, sest just need tantsustseenid muutsid etenduse meeldivamaks. Võib-olla võiks ainult seda mainida, et võitlusstseenid olid natukene naljakad nad et tundunud nii reaalsed, aga ega vist ei saakski neid tõelisemaks muuta, sest näitlejad ei saaks ju päriselt üksteist klobima hakata. Teose peaosalisteks olid Koit Toome (Tony), Hanna-Liina Võsa (Maria) Jaanika Sillamaa (Anita), Lauri Liiv (Riff) ja Riho Kütsar (Bernardo). Nagu ma juba eespool kinnitasin oli minu arvates näitlejate valik suhteliselt hea. Laulmine tuli neil kõigil muidugi hästi välja samuti ka näitlemine. Nad justkui sulasid oma rollidesse, mängisid justkui iseennast ilma mingisuguse pingutuseta. Välimuse poolest oli näitlejate valik samuti õnnestunud. Minule tundus, et kõige paremini sai oma rolli täitmisega hakkama Jaanika Sillamaa. Ta laulis väga oskuslikult ning jõuliselt. Tema hääl ja väljendusviis