Kompromiss on vastastikuse järeleandmise teel saavutatud kokkulepe. Seda saavutada ei ole alati väga kerge, kuid saavutades selle võib muuta ning ära hoida palju asju. Kompromissil on suur roll mitmetes eluvaldkondades Alustades näiteks rahvusvahelises poliitikas ja lõpetades iseendaga. Tähtis on jõuda kompromissile isegi perekonnaelus. Kokkuleppega võib saavutada mitmeid asju. On vaja leida kompromiss erinevate printsiipide vahel, et saaks elada teineteist segamata. Kas käibetõde ,,ela ise ja lase teistel ka elada" ei võiks olla võti õnnelikumasse, inimkonna helgemasse tulevikku? Suurriikide võimuiha võiks muutuda väiksemaks. Peaks hoopiski arendama kultuurikontakte teineteisemõistmise suurendamiseks. Saab ju globaliseerunud maailmas ringi reisida, õppida teisi kultuure tundma, nendega solidaarne olema, mitte peale suruda oma maailmapilti. Sõdade ja maailmakonfliktide alguseks on tihtipeale olnud usk, religioon
piiratud ressurssi olukorras, kus ühe edu tähendab teise ebaedu. Poliitikud konkureerivad omavahel, et saada valimistel rohkem hääli. Firmad konkureerivad omavahel, et kliendid just nende teenuseid/tooteid kasutaks. Õpilased konkureerivad paremate hinnete nimel. Tööturul konkureeritakse paremate töökohtade nimel jne. Mingil määral on konkurentsi märgata igas eluvaldkonnas ja tegelikult oleks elu ilma konkurentsita inimeste jaoks suhteliselt raske. On käibetõde, et efektiivne turumajandus toimib vaid tegusa konkurentsi korral. Poest meelepäraste toodete ostmisel ei mõtle me kuigi sageli sellele, kuidas on turg ning hinnad seotud konkurentsiga. Tegelikult ongi ju need hinnad, mida me mingi kauba või teenuse eest maksma peame turukonkurentsi tagajärg. Ettevõtted konkureerivad selle nimel, et just nende tooted ja teenused oleks enim ostetumad ning et just nende nimi oleks see, mis rahvas positiivsust esile kutsuks.
Kultuur ja rahvusriik Käibetõde kõlab, et kultuurikontaktid on kasulikud, kuna süvendavad rahvaste jt inimrühmade üksteisemõistmist. Nii arvati N Liidus, kui korraldati liiduvabariikide vastastikuseid kultuuridekaade, nii arvatakse Euroopa Liidus, kus kultuurile pannakse suuri lootusi. Tõsi, viimast kaheti. Ühelt poolt ja seni ehk kõvahäälsemalt nähakse kultuuris vahendit, mis aitab rahvastel säilitada identiteeti, mille lahustumist kardavad iseäranis väiksemad riigid. Seega oleks kultuur justkui nõrgeneva rahvusriigi asendaja. Teiselt poolt aga kõneldakse ka sellest, et kultuur peaks suurendama Euroopa kui terviku sidusust. Need kaks funktsiooni on omavahel seotud ja neil on niihästi laiem, rohkem tulevikku vaatav kui ka kitsam, olevikuline aspekt. Esimene seisneb selles, et Euroopa Liidus on aasta-aastalt rohkem inimesi, kes pärinevad teistsugusest keskkonnast, mida nad kavatsevad kohapeal taastekitada. Kultuur pe...
tööprotsessid, finantsnäitajate võrdlus, tulemuste võrdlus, toote või teenuse võrdlus, strateegia võrdlus, funktsioonivõrdlus, võrdlus. Võrdlusanalüüs Võrdlusanalüüs (ik benchmarking) on kahe või enama asutuse protsesside ja/ või tulemuste süstemaatiline võrdlemine eesmärgiga õppida parimatest praktikatest ja rakendada eeskujusid sobival viisil oma organisatsioonis. Võrdlusanalüüsi olemuseks on seega nö käibetõde, et „tark õpib teiste vigadest“ (antud juhul siis edulugudest). Võrdlusanalüüsi protsessi on mitmeti erinevate autorite poolt määratletud. Järgnevalt on ära toodud Robert Campi poolne lähenemine võrdlusanalüüsiprotsessile (Oppi 2011): 1. Vali soovitav teemavaldkond 2. Kirjelda täpsemalt planeeritud võrdlusanalüüsi protsess 3. Määratle võimalikud partnerid 4. Määratle vajalikud andmed 5. Kogu andmed ja vali partnerid 6. Milline on vahe?
Aktsepteerimatus kellegi tõekspidamiste vastu on viinud veriste lahinguteni (nt ristisõjad). Et sõja olemust mõista, ei pea tingimata teadlane olema. Lihtne talupojamõistus ütleb, et ju keegi tahab teisest üle olla. Loodusseaduski põhineb konkurentsil. Siin tuleb aga meenutada, et inimest eristab loomast eeskätt mõistus, analüüsivõime. On vaja leida kompromiss erinevate printsiipide vahel, et saaks elada teineteist segamata. Kas käibetõde ,,ela ise ja lase teistel ka elada" ei võiks olla võti õnnelikumasse, inimkonna helgemasse tulevikku? Õnn ei peitu rahas. Õnn ei peatu tänavanurgal ega ei küsi teed. Õnn ehk vahel kukub sülle ? Soovitakse ju õnne kaasagi... Ent siiski õnne tuleb otsida, õnne peab katsuma, õnne tuleb proovida, õnne saab lausa valada. Õnne soovitakse lõputult palju, õnnel on isegi oma kivid ja numbrid. Õnnega ei soovitata mängida. Kes on aga õnne näinud? Vahest teda riivanudki?
suhtumise läbielamist. Usk on kindel usaldus selle vastu, mida oodatakse, ja veendumus selles, mida ei nähta. 3. Defineerige, mis on müüt religiooniteaduse mõttes? Müüt on: Religioosse pärimuse liik, mis seletab muistse inimese mõtlemise baasil maailma tekkimist, kulgemist ja saatust teaduseväline maailmaseletus. Religiooni ühe komponendina riituse loomulik kaaslane püha sõna püha toimingu juures. Mingil ajal ühiskonnas levinud käibetõde. Müüte on kahte liiki: päritolu- ja saatusemüügid. 4. Mida tähendavad religiooniteaduse mõisted ,,sakraalne" ja ,,profaanne"? Sakraalne ehk püha nähtus, olend, paik või ese, milles on üleloomulik vägi, millel on usundiline kaitse ja mida austatakse, kummardatakse ja teenitakse. Profaanne tavaline, igapäevane, ilmalik ja loomulik. Kõik, mis ei kuulu sakraalse või tabusse hulka, kuid mis ei ole rüve. 5. Mis on animatism ja mis on animism?
m-e, teispoolsusem-e, eshatoloogilisi m-e jt. Uku Masing on defineerinud: m on primitiivse (usundi)teaduse hüpotees ja tema iseloom tuleneb ürginimese mõtlemisest. (2) Religiooni komponent kui riituse loomulik kaaslane püha sõna püha toimingu juures. M ja riitus on tekkinud usundis enam-vähem ühel ja samal ajal, nad on tihedalt põimunud ja täiendavad teineteist. (3) Mõnel ajastul ühiskonnas laialt levinud ideoloogia, eksiõpetus või käibetõde, mis on muutunud argimõtlemise lahutamatuks osaks (nt UFO-d inimkonna päästjaina, kommunism kui inimkonna helge tulevik, füüreri eksimatu instinkt jne). Vt ka alcheringa, arhetüüp, astraalmütoloogia, binaarne opositsioon, euhemerism, kollektiivne alateadvus, legend, mütoloogia, riitus. 4. Mida tähendavad religiooniteaduse mõisted ,,sakraalne" ja ,,profaanne"? Sakraalne - Mõiste "püha" sünonüüm. Vt püha.
veeuputusm-e, aitioloogilisi m-e, teispoolsusem-e, eshatoloogilisi m-e jt. Uku Masing on defineerinud: m on primitiivse (usundi)teaduse hüpotees ja tema iseloom tuleneb ürginimese mõtlemisest. (2) Religiooni komponent kui riituse loomulik kaaslane – püha sõna püha toimingu juures. M ja riitus on tekkinud usundis enam-vähem ühel ja samal ajal, nad on tihedalt põimunud ja täiendavad teineteist. (3) Mõnel ajastul ühiskonnas laialt levinud ideoloogia, eksiõpetus või käibetõde, mis on muutunud argimõtlemise lahutamatuks osaks (nt UFO-d inimkonna päästjaina, kommunism kui inimkonna helge tulevik, füüreri eksimatu instinkt jne). 4. Mida tähendavad religiooniteaduse mõisted „sakraalne“ ja „profaanne“? sakraalne – mõiste “püha” sünonüüm. Nähtused, olendid, paigad ja esemed, mida inimene peab olevaks täidetud üleloomulikust väest ja millel on usundiline kaitse. On kaks seisukohta:
Normatiivne õpetus see, mis on õige. Müüdid usundiliste zanrite dünaamika kujundab kõigi inimeste mõtteilma ja elukäiku, kes neis zanrites mõtlevad ja elavad. Müüt on (a) religioosse pärimuse liik, mis seletab muistse inimese mõtlemise baasil maailma tekkimist, kulgemist ja saatust teaduseväline maailmaseletus; (b) religiooni ühe komponendina riituse loomulik kaaslane püha sõna püha toimingu juures; (c) mingil ajal ühiskonnas levinud käibetõde. Eristatakse mitut liiki tekke-, päritolu- ja saatusemüüte. Legend on üks müüdi alaliike rahvapärimuse osa, mis rajaneb piiblilugudele. Mütoloogia on (a) kindlate müütide kogum; (b) teadus müütidest ja nende algupärast. Religiooni ja maagia vahekord Religioon on müütide ja riituste kompleks, mida seob usk üleloomulikku väesse, millest tuntakse end sõltuvat. Usund on laiemas mõttes religiooni sünonüüm, kitsamas mõttes aga
oma nišš maailmaturul, hankida vajalikke investeeringuid ja krediite, taastoota end edukalt jne. Riigi ja tema majanduspoliitika roll on olnud võrdlemisi tühine. Eesti majanduspoliitika on igati soodustanud privatiseerimist. Ka see printsiip ei tulenenud mingist abstraktsest parempoolsest ideoloogiast ega tõsiselt võetavast majandusteooriast, vaid lihtsalt kujunenud situatsioonist. Käibetõde “riik on halb peremees” on muidugi väga ära leierdatud. Maailmas on eraette-võtted tõesti riigile kuuluvatest ettevõtetest keskmiselt mõnevõrra efektiivsemad, kuid seda üldist seaduspärasust ei maksa mitte mingil juhul absolutiseerida. Maailmas on olemas ka hästi töötavaid riigiettevõtteid ja halvasti töötavaid eraettevõtteid. Tees eraettevõtete kõrgemast majanduslikust efektiivsusest polnud kiire privatiseerimise ainus ja tähtsaim põhjus.
turgu vältida. Muidugi pole see tegelikkuses nii lihtne. Mõnel juhul võib kahanev tooteturg pakkuda firmale soodsa võimaluse tegutsemiseks, sest konkurendid, selle asemel, et sinna kasvu eesmärgil investeerida, väljuvad sellelt turult või hoiduvad investeerimast. Nii võib firma, kes julgustas oma tegevusega teisi turult lahkuma, hakata ise domineerima kõige elujõulisemates segmentides. Seetõttu ei pruugi käibetõde, et kasv on alati kasulik, iga kord paika pidada. Paljudel juhtudel on kõige tähtsam strateegiline küsimus turu läbimüügi ennustamine. Strateegiline otsus, tihti investeerimisotsus, nõuab arusaamist turu liikumapanevatest jõududest. Kui koostatakse põhituru läbimüügi projekt, peab kindlaks määrama need jõud, mis seda läbimüüki võivad mõjutada. Ennustusi turu läbimüügi kohta, eriti uue turu puhul, võib teha ka sarnase tootmisharu eelnevate kogemuste põhjal
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
