hulka. Kiriku pikihoone lääneotsalt kõrgub võimas neljatahuline torn, mille põhiliselt keskaegset kiviosa katab omaaegsetele barokkvormidele lähedaselt taastatud mitmeastmeline avatud rõdude ja tuulelipuga kroonitud kiiver. Kiriku põhjakülge ääristab rida eriaegseid ja ka ilmelt erinevaid juurdeehitisi. Oma praeguse ruumivormi ja ehituskunstilise üldilme on Niguliste kirik omandanud mitmesuguste ümber- ja juurdeehituste tulemusena. Niguliste kiriku pikaajaline ehituslugu ei ole mitte ainult muudatusterohke, vaid läbi paljude sajandite ulatuvana ka erinevaid stiiliperioode haarav. Ajalugu Kiriku täpseid rajamisdaatumeid täpselt ei teata. Esimesed Niguliste kirikule viitavad kirjalikud teated pärinevad kuskil pikihoone lääneosas asunud, kuid mitte enam säilinud hauaplaadi tekstist. Arvatavasti olid kiriku rajajateks 1230. aasta paiku orduvõimude kutsel üle Gotlandi Tallinna
juurdeehitistest avaraim. Kiriku põhjakülge ääristab rida eriaegseid ja ka ilmelt erinevaid juurdeehitisi. Käärkambrist läänepoole on paigutatud Väike kaabel. Iseseisvat välisportaali sellel kabelil ei ole. Väikese kabeliga külgneb läänes Püha Jüri kabel, millest on tänapäevaks säilinud vaid idapoolsem võlvik. Praeguse suuruse ja ilme omandas eeskoda 17. sajandi teisel poolel, ruumivorm ja ehituskunstilise üldilme on kirik omandanud mitmesuguste ümber- ja juurdeehituste tulemusena. 3 Kristina Soboleva Niguliste kirik Ajalugu Niguliste kirik rajati algkujul 1230. aastal Ojamaalt saabunud saksa kaupmeeste asula keskusena. Sel ajal ei olnud Tallinn veel täelikult kaitsepiirde ja bastionidega ümbritsetud ning Niguliste oli ühtlasi kaitsekirikuks. Kiriku uksed olid raskete riivaplkidega suletud
kaksikmõigas. Võlvkonsoolideks on terrakotapead, mis ilmselt sellises positsioonis pole kavandatud. Ruumi keskelt leiti sekundaarse küttekolde kohal varasema suitsulõõri säilmed. Võimalik, et tegemist oli keskaegse kaminaga. Käärkambri alla on kelder, kuhu pääseb pikihoone kirdenurgast. Torniruum oli kõrge kaarava kaudu ühendatud kesklööviga ning moodustas seega orgaanilise osa kirikuinterjöörist. Kiriku lõunaküljel paiknenud lüübeki kabeli müüristik on hilisemate juurdeehituste käigus suuremal määral lammutatud. Kahevõlvikuline kabel oli tõenäoliselt 3/6 polügonaalse lõpmikuga. Sellest on säilinud vähesed fragmendid. Kiriku seinad on ehitatud suureformaadilistest tellistest, mis on algselt krohvimata ja valgendamata. Külglöövide ülaosas on friis, mis moodustab neliksiirudega raamitud terrakotapeadest. See jätkub ka tornitahkudel. Enamikel akendel on kujunduses vahelduv mandelvööt süvarihvaga
üsna olulisel määral erinevad. Rotundi ehitust alustati 16. juunil 1803. aastal, kus vundamendirajamise juures ilmnes, et pinnas on liivane ja ebastabiilne, mistõttu kallines ka ehituse hind. Kokku kestis anatoomikumi ehitus 20 kuud. Olukorras, kus rajada tuli ka teisi tähtsaid hooneid ülikoolile, lükati mittehädapäraste kõrvalhoonete ehitamine edasi. Alles 1825. aastal alustati abipersonali korteri rajamist anatoomikumi. Väidetavalt oli Krausel juba 10-aastat enne juurdeehituste algust olnud laienduste kava plaanis olnud, kuid 1820. aastal kavandas ta täpsema plaani, mis nägi ette kahe ristkülikukujulise tiibhoone diagonaalset liitmist rotundiga soklikorrusel asuvate koridoride kaudu. Rahapuuduse tõttu alustati palladionistliku juurdeehitusega alles 1825. aastal. Ehituse initsiaatoriks kujunes G.F.Parrot ja ehtitustööde teostuse eest vastutas ehitusmeister Kranhals. Mitmetest probleemidest tingituna anti juurdeehitus 3. augustil 1828. aastal üle. 1855
paksusega vastavalt 10…15 cm. Katustel, mille kalle on üle 60 kraadi, ei jää lumi püsima ning põhiliseks koormuseks on tuul. Erinevate katuste liitumisel või katuste külgnemisel kõrgema seinaga on tavaliselt uute elamute projektides arvestatud lume kuhjumisega. Siiski võib ka sellise lumekoti puhul märja lume paksusel üle 75 cm olla tegemist reaalse ohuga konstruktsioonide kandevõimele. Vanemate majade puhul või juurdeehituste tegemisel ei pruugi olla lume lokaalse kuhjumusega projekteerimisel arvestatud. Nagu näha, ei või ainult katusel oleva lume paksuse järgi otsustada katusele mõjuva lumekoormuse ja lume eemaldamise vajaduse üle. Kui lume koormus katusel on suurem, kui konstruktsioonid (sarikad, roovid) kanda jõuavad, toob see kaasa katuste varisemise. Suured katuse läbivajumised toimuvad juba väiksemate lumekoormuste puhul. Kuigi läbivajumised üldjuhul taanduvad koormuse eemaldamisel, võivad
tõenäoliselt arvestanud märja lume paksusega vastavalt 10…15 cm. Katustel, mille kalle on üle 60 kraadi, ei jää lumi püsima ning põhiliseks koormuseks on tuul. Erinevate katuste liitumisel või katuste külgnemisel kõrgema seinaga on tavaliselt uute elamute projektides arvestatud lume kuhjumisega. Siiski võib ka sellise lumekoti puhul märja lume paksusel üle 75 cm olla tegemist reaalse ohuga konstruktsioonide kandevõimele. Vanemate majade puhul või juurdeehituste tegemisel ei pruugi olla lume lokaalse kuhjumusega projekteerimisel arvestatud. Nagu näha, ei või ainult katusel oleva lume paksuse järgi otsustada katusele mõjuva lumekoormuse ja lume eemaldamise vajaduse üle. Kui lume koormus katusel on suurem, kui konstruktsioonid (sarikad, roovid) kanda jõuavad, toob see kaasa katuste varisemise. Suured katuse läbivajumised toimuvad juba väiksemate lumekoormuste puhul. Kuigi läbivajumised üldjuhul taanduvad koormuse
annaabi.ee 
