Merilin Kutser 13.03.2014 At-07-b Essee Kuidas planeerida ladu ja miks. Tänapäeva majanduse kiire arenguga arenevad ka üha rohkem laod. Nende vajadus on suur ning paljud juba olemasolevad laod vajavad lisaruume, ning selleks ehitatakse uued laod või teevad juurdeehitusi. Kuid enne ehitamist on vaja hoolikalt planeerida iga väiksemgi detail. Et ladu kujundada on olemas selleks teatud reeglid, mille järgi määratakse lao kuju, suurus ja ka asend. Kõigepealt peaksime arvestama toodetega ja nende valikuga. Järgmisena peaks kindlasti silmas pidama ka lao süsteeme, et millised on riiulid või alused, või spetsiaalsed tugikonsoolid. Muidugi tuleks ka pöörata tähelepanu seadmetele millega kaupa
mitmekesistus taimeliikide valik, laienesid aia piirid ning asutati ka algne kasvuhoone troopikataimedele. Suuresti tänu Ledebouri teenetele kasvas aias 1827. aastaks 10 449 taimeliiki, millest osa küll hukkus, ent seemnete ulatusliku vahetuse läbi hoiti liikide arvu siiski kõrgel. Nagu Ledebour, osales ka aia järgmine direktor, kelleks sai 1836. aastal viimase õpilane A. Bunge, mitmetes kaugetes ekspeditsioonides ning korraldas aia restaureerimist ning juurdeehitusi. Pärast Bunge´i oli aia direktoriks professor M. Willkommi, kes oma lühikese ametisolekuaja jooksul lõi botaanikaaias kasvatatavatele taimedele kindla süsteemi, määras uuesti kõik liigid ning etikettis need. Willkommi lahkumise järel ning E. Russomi juhatuse ajal elas botaanikaaed üle majanduslikult väga raske aja, millest välja aitas alles 1895. aastal direktoriks saanud professor N. I. Kuznetsov. Pärast viimase siirdumist parematele jahimaadele 1915. aastal jäi
hauakambrist kuid u. 1500 eKr olid need arenenud hiiglaslikeks, keerukatesk kompleksideks, mis asusid kõrbeorgudesse peidetud haudadest eemal. Kuulsaimad templid Luksori tempel 1400. a eKr Amenhotep III rajatud Luxori tempel oli pühendatud Teeba triaadile: Amonile, Nutile ja Honsule. Neid austati iga-aastastel Opeti pidustustel. Templi põhiosa valmis 18. dünastia vaarao Amenhotep III valitsusajal ning oma panuse andis ka 19. dünastia vaarao Ramses II. Juurdeehitusi on teinud ka hilisemad valitsejad. Sajanditega mattus tempel liiva ja muda alla ning selle müüride vahele tekkis küla. 1881. aastal avastas arheoloog Gaston Maspero templi taas, kuid enne väljakaevamisi tuli küla mujale kolida. Tempel on säilinud osaliselt, sh palju skulptuure ja obeliske ja imposantsed kujud Memnoni kolossid. Tempel on pisut kallakil, geomeetriliselt ülikeerukas ning kujutab endast inimese sümbolkujundit, omalaadset hiiglaslikku hieroglüüfi
Arukalt koondas ta aga oma eliitväe, kes kiiresti kohale suundus, väheste jõududega vastu rünnakule, mis päästis ta elu. Ehitaja Ramses Ramses II ei ehitanud mitte ainult oma pealinna ega kaunistanud seda toredate hoonetega, ta ehitas ka teistes Egiptuse linnades. Üheltki Egiptuse kuningalt pole säilinud nii palju ehitisi, nii palju templeid kui Ramses II-lt. Ka monumentide ehitajana ületab Ramses II kõik teised Egiptuse vaaraod. Ta tegi juurdeehitusi Karnaki ja Luxori suurtele templitele, lõpetas oma isa Seti surnutempli nii Gurnas kui ka Abydoses ning ehitas sinna lähedale oma templi. Samuti püstitas ta hiiglasliku surnutempli Teebasse Niiluse läänekaldale. Ramsese suurimaks ehitustööks tuleb pidada Nuubias Abu Simbelis kahe mäekülje sisse raiutud templit. Suur tempel on
suunatud tootmise mahu suurendamisse. Eirati seadusi, mis olid sätestatud kaubavahetuskokkuleppes ehk tänapäevasemas mõistes töölepingus. Selle rikkumise eest saadav trahv oli kordades väiksem, kui tootmiselt saadav kasum. Samalaadset käitumist tuleb palju ette ka tänapäeval ning eriti hoogustub see suvekuudel. Turistide pealt püütakse koguda võimalikult suurt kasumit, et vaiksed talvekuud üle elada. Seeläbi hoitakse restorane kauem lahti, tehakse juurdeehitusi baaridele. Eesmärgiks on mahutada üha rohkem kliente. Seetõttu suureneb töömaht, millega hakkamasaamine on aga jäetud vaid tööliste õlgadele. Nii kapitaliste tol ajal kui ka tööandjaid tänapäeval huvitab vaid see, et töö saaks tehtud ja kasum oleks suur. See kõik kulmineerub tööpäeva ajalise kestvuse pikenemisega, mille piiridesse paigutamine oli ka Marxi eesmärk. Peatükist selgub, et defineerida saab vaid tööpäeva maksmimaalset pikkust.
esialgne käärkamber koori põhjaosas. Pseudobasiilika, ainult külglöövid võlvitud, kesklööv puitlaega. 13. saj oli: kaitsekirik: raskete riivpalkidega suletavad sissepääsud, piiluavad, pelgupaigad tornis ja löövipealsetel, välisseinteäärsed kaitsekäigud. kaupmeestekirik võlvidepealne kaubaladu madal kuubitaoline läänetorn, lühike ja lai pikihoone, ruudukujuline kooriga kolmelööviline ehitis, kompaktne ja suletud seinapindadega. juurdeehitusi ja tugipiilareid polnud 14. saj: kogudusekirik lisandusid kabelid: 1342 Barbara kabeli esmamainimine, asub torni põhjaküljel (hävitati 16. saj), ~1350 Püstitatakse 2-võlvikulised püha Jüri kabel peaportaali ees ja Matteuse kabel torni lõunaküljel ~1385 Püstitatakse Väike kabel ühendatakse kahe kõrge kaarava abil põhjalööviga 15. saj: Ulatuslikud ümberehitused 1405-1420. Vana koor lammutati, polügonaalse lõpmikuga kolmelööviline kooriruum ehitati vana
1990. aastatel toomkiriku lähedale ehitatud kohvik Rotund. Tartu toomkirik Tartu toomkirik on Tartus Toomemäel asuv ehitis. Kirikuna pole see pärast Liivi sõda funktsioneerinud. Toomkiriku ehitamist alustati tõenäoliselt 13. sajandi kolmandal veerandil, selle täiendamist jätkati aga kuni 16. sajandi alguseni. 15. sajandi teisel poolel oli Hansalinn Tartu õitsengu ajal, sellel ajal tehti pühakojale ulatuslikke juurdeehitusi. Viimasena valmisid Toomkiriku tornid. Kirik pühendati Peetrusele ja Paulusele. Toomkirik oli Tartu piiskopkonna peakirik ja piiskopi kirik - Toomemäe teises servas seisis ka piiskopi residents, Tartu piiskopilinnus. 16. sajandil oli toomkirik Ida-Euroopa suurim kirikuhoone ja tellisehitis. Tartu Toomkiriku kalmistu oli mitte koguduse surnuaed, nagu näiteks Tartu Jaani kiriku kalmistu, vaid keskaja ühiskonna eliidi matmispaik. Varemeis Tartu toomkirik on üks Vana-Liivimaa
annaabi.ee 
