EESTI KIRJANDUS: REALISM Üldiseloomustus Saab alguse 19. saj viimasel aastakümnel. Hilistekkeline Naturalismi mõjud. On nimetatud kriitliseks realismiks (ebaõiglust rõhutav hoiak) Ajalehtede suur tiraas kindlustas ilukirjanduse leviku. Anti välja ka tõlkekirjandust. Põhiliselt eepilistes, jutustavates zanrites (proosaeepika: jutustused novellid romaanid) Tekib põhjalikum arutlus kirjanduse ülekriitika Esimene realistlik romaan J. Järve ,,Vallimäe neitsi" Eduard Vilde Esimene jutt ,,Kurjal teel" krimijutt Peterburi elust teine jutt ,,Musta mantliga mees" põnevusromaan kolmas jutt ,,Põletatud peigmehed" Töötab ,,Virulase" toimetuses. (Ka Juhan Liiv on seal tööl) Ajakirjanik 20a.
Võib juhtuda, et liigun tagasi oma eelnevatele õpistiilide juurde kasutades pinnapealsed strateegiad. Mälu on keskpärane, suureks abiks on kui konspekteerin tunnis. Eelistan sellist õppematerjali millest ka aru saan ning on võimalik seoseid luua, lisaks meeldib mulle konspektis olulisemad kirjed alla joonida ja värviliseks teha. (minule oluline: info vastuvõtmine, töötlemine arusaadavaks ning kasutuskõlblikuks muutmine) Olen alati tugevam olnud jutustavates ainetes ning tagasihoidlikum reaalainetes ehk nagu rahvasuu armastab öelda: olen pikemate juhtmetega tavapärasest õppijast. Samas suudan üsna hästi meelde jätta visuaalseid jooniseid, skeeme ja graafikuid (verbaliseerija). Näen paljusid asju piltidena seega kasutan oma aju visuaalset osa. (testi tulemusel). Minule on oluline õppida vaikuses ja puhtas keskkonnas. Mõttetegevuse liigituse alusel olen pigem ettevaatlik õppija e
konkreetne kajastamine selle revolutsioonilises arengus.4 Muidugi oli tol ajal kunsti tegemine üpriski eluohtlik, valikud, mida tegelikult polnud jäeti lahkelt kunstnikele, neid mitte järgides ootas sageli ees vangilaager või midagi veel hullemat. Tänapäeva nooretele võib stalinistlik kunst olla midagi veidrat, sellega seotud õuduslood meenutavad pigem arvutimänge. Kuid samas oli neis hiiglaslikes monumentides ja suurtes, helgete värvidega muinasjutte jutustavates maalides ligitõmbavat. Oli see realistlik kujutusviis, mis aastakümnete jooksul unustusse jäänud? Või vaatajate soov lihtsate vahekordade järele- 2 Ajakiri „kunst.ee”, 1/2000 Linnar Priimägi, artikkel „Vera Muhhina „Tööline ka kolhoositar” (1936). Nõukogude kunsti esindusteos”, lk 86- 90 3 http://www.hot.ee/iffcool/kunst.htm 4 Larousse’ i lühientsüklopeedia, ”Maalikunst renessansist tänapäevani”, lk 145
hoidjate valve all. Varakad kreeklannad imetasid oma lapsi harva ise. Tavaliselt anti nad ammedele. Laps oli kuni järgmisesse vanusegruppi jõudmiseni ema kaitse all olev. Kasvatusvahendina olid iidsest ajast tuntud mitte ainult selgitamine ja ettenäitamine, vaid ka karistamine, sealhulgas ka kehaline karistamine. Siia juurde kuulusid ka hirmutavad muinasjutud, kuid üldiselt peegeldus juba väikestele lastele jutustavates lugudes rava kõlbeline maailmanägemine ning eelkõige Homerose kangelane. Kreeka poiss hakkas juba seistmeaastaselt õppima relvakäsitlemise oskust, muusikat(laulmist ja mänguriistal mängimist) ning tantsu. See oli vajalik igale inimesele, kes tahtis osaleda religioossetel pidustustel, mida oli kreeklase igapäevaelus palju. Samuti oli vaja selgeks saada oraatorikunst. Poissi valmistati ette praktilisele elule: ta õppis majapidamise juhtimist, jälgis
sagedasemate värvingupartiklite hulka. (Hennoste 2000: 1803–1804) 2.2.4. Küsipartikkel võ Tiit Hennoste (2000: 1797) on nimetanud partikleid vä/või/võ eesti keele keskseteks küsivateks partikliteks. Ta toob välja, et enamasti hääldatakse partiklid eelneva sõnaga kokku. Neid küsipartikleid kasutatakse nelja tüüpi küsimustes: a) kas-küsimustes – sel juhul on partikkel täislause lõpus; b) jutustavates lausetes, mille lõppu pannakse vä/võ/või; c) teist kõnelejat parandavates lausungites, kus püütakse korrigeerida teise öeldut – sel juhul paikneb see korrigeeritava koha järel ning seda võib nimetada toimetamispartikliks; d) üldise sisuga mis-lauses, mille lõpus on konkretiseeriv fraas vä-partikliga (nt mis sul suus on, kala=vä); e) lausekonstruktsioonis, kus mis-lause on sulanud kokku teise lausepoolega (nt
7. Lüürilised ja jutustavad laulud Lüürilised ja jutustavad (ehk lüroeepilised) laulud ei ole seotud kindla tegevusega. Laulmiseks sobisid väga erinevad olukorrad. Suur osa meieni jõudnud lauludest on naiseliku temaatikaga. On usutav, et kunagi eksisteeris ka tugev meeste regilaulu traditsioon, kuid arvatavasti hakkas see varem hääbuma ning seda on vähem jäädvustatud. 7.1. Jutustavad ehk lüroeepilised laulud Jutustavates rahvalauludes kirjeldatakse tavaliseltkindla tegelase/kangelase seiklusi ja juhtumusi. Eesti jutustavate laulude eripära on vähene tegevus ja tihti nimelise tegelase puudumine laulu kangelane on enamasti minategelane. Lüroeepilised laulud on tavaliselt üsna pikad ja mitmesuguste kordustega, nt tuleb neiule kolm kosilast või jutustatakse laulu põhisisu kaks korda. Sageli kujutatakse esmalt sündmus ise, siis jutustab sündmusest kangelane ("Suisa suud", "Ehted kadunud")
annaabi.ee 
