*Aitas kaasa rahva lugemisoskuse arenemisele *Kujundas arusaama trükitud raamatute keelest ja stiilist Sõnaraamatud ja grammatikad *18. saj. esimesel poolel tehti ka olulist sõnaraamatutööd. *1730. aastatel valmis S. H. Vestringi käsikirjaline "Eesti-saksa sõnaraamat" *1732. aastal ilmus Anton Thor Helle põhjaeesti keele grammatika. Eestikeelse ilukirjanduse algus *18. sajandi esimesel poolel välja kujunenud raamatukeele traditsiooni jätkasid ka 18. saj. jutukirjanikud F. G. Arvelius, F. W. von Willmann, O. R. von Holtz ja J. W. Ludwig von Luce, kelle teostest sai alguse eesti ilukirjanduse keel Aitäh tähelepänu eest!
Eestikeelne ilukirjandus 18. saj Joanna Juuse 10. klass Eestikeelse ilukirjanduse algus Raamatukeele traditsiooni jätkasid paljud 18. sajandi jutukirjanikud, kelle teostest sai alguse eesti ilukirjanduse keel Eesti poolilmalik jutukirjandus tekkis 1730.-1740. aastatel. Tollased raamatud kandsid pietistlikku meeleparandusvaimu ning olid vagatseva ja noomiva hoiakuga Pastor Albert Anton Vierorthi „Wiis head jutto…“ (1740) Esimene eestlase loodud luuletus on Puhja köstri ja kooliõpetaja Käsu Hansu 1708. aastast pärinev kaebelaul „Oh! ma waene Tardo Liin”.
eestikeelse piibli. Selle eeltööga tegelesid A.T.Helle, H.Gutseleff, J.N.Wilcken, H.C.Wrede, A.A.Vierorth jt. 1939. aasta oli ajalooline, sest siis ilmus trükist esimene eestikeelne täispiibel kirjaga „Piibli Ramat, se on keik se Jummala Sanna“. Kokku trükiti piiblit 6015 eksemplari. Tänu sellele levis lugemisoskus. 18. sajandil hakati tegelema ka juba raamatukeelega. Seda jätkasid jutukirjanikud F.G.Arvelius, F.Wilhelm von Willmann, O.Reinhold von Holtz ja J.W.Ludwig von Luce. Nende teosed said kalendri kõrval eestlaste oluliseks lugemisvaraks. Nende raamatute sisud olid õpetlikud, tuues näiteks Arveliuse raamatu, mis räägib majapidamis- ja tervishoiualastest õpetuslugudest. Läbimurdeks võibki lugeda siinkohal seda, et raamatuid hakkasid lugema ka talupojad. 19.sajandi läbimurdeks võib lugeda uue kirjaviisi teket, millele pani aluse saksa pastorite hulka kuulunud E
(süggelissed, rouged, warsa kabjad, tomikas `toomingas`). 1780 (täiend trk 1818) ,,Eesti keele õpetus mõlema peamurde jaoks" (A. W. Hupel) nii põhja- (lähtub A. Thor Hellest ja Vestringist) kui lõunaeesti keele ( Otepää pastori J. Chr. Claire käsikirjalisest lõunaeesti keele grammatikast) grammatika § esmane murdejaotus, § eesti ja soome keele seose väljatoomine § 19. saj lõpuni suurim eesti keele sõnavara kogu. Ilukirjanduse algus o Jutukirjanikud (Friedrich Gustav Arvelius, Friedrich Wilhelm von Willmann, Otto Reinhold von Holz, Johann Wilhelm Ludwig vo Luce) jätkasid 18. sajandi algul välja kujunenud raamatukeele kasutamist, o sai alguse ilukirjanduse keel. o Õpetliku sisuga tõlkemuganduslikud teosed said kalendri kõrval eestlasele oluliseks lugemisvaraks, o poolilmalik jutukirjandus tekkis 1730-1740 meeleparanduslik vaim, vagatsev ja noomiv hoiak (Vierorth ,,Wiis head jotto..." 1740) o 18
Jutustus on novelli ja romaani vahepealne eepika zanr. Jutustusel on novellist laialdasem sündmustik, mis ei ole keskendunud ühe peamise sündmuse ümber, ja vabam vorm. Romaanist on jutustus lühem ja ülesehituselt lihtsam. Jutustuse kolm põhikomponenti on süzee, tegelased ja miljöö. Jutustus esitatakse tavaliselt jutustaja (autori) vaatepunktist, kes jälgib sündmusi kõrvalt või on selles osaline. Tuntud jutukirjanikud: · Jack London · Oskar Luts · Ivan Turgenev · Anton Tsehhov · Mark Twain · Mati Unt · Eduard Vilde Novell on tiheda sündmustiku ja väheste tegelastega jutustus, mis piirdub harilikult ühe keskse teemaga, lõpus on puänt. Novellizanri looja on itaalia kirjanik Giovanni Boccaccio. Friedebert Tuglase sõnul on novell nagu sonett proosas. Tuntud novellimeistrid: · August Gailit · Nikolai Gogol · Franz Kafka
nädalakirjas pakutakse nii inimeste kui ka loomade tarbeks mõeldud ravimisõpetusi, antakse nõu hügieeni, tervishoiu ja ravimtaimede kasutamise kohta, mõistetakse hukka ebausu kombeid ja alkoholismi ning antakse juhiseid aiapidamiseks ja hoonete ehitamiseks. Hupeli „Lühike õpetus” sisaldab hulgaliselt rahvapärast sõnavara nii haiguste kui ka (ravim)taimenimetuste kohta. ● Jutukirjanikud F- G. Arvelius - Üks Kaunis Jutto- ja Öppetusse-ramat” (I osa 1782, II osa 1787), milles leidub ka mõni algupärane lugu. Raamat on õpetlik ja manitsev, sisaldades lugusid maailmaruumist, maaharimisest ja karjakasvatusest ning õppimise kasulikkusest. Arveliuse teine eestikeelne raamat sisaldab majapidamis- ja tervishoiualaseid õpetuslugusid ning kannab pealkirja „Ramma Josepi Hädda- ja Abbi-
Jutustuse süzee ei keskendu ühe peamise sündmuse kujutamisele, vaid kaldub sageli pealiinilt kõrvale ega ole pingestatud nagu novellis. Tegelasi kujutatakse arengus. Jutustuse miljöö (aeg ja ruum) võib hõlmata pikki ajavahemikke ja erinevaid tegevuskohti. Jutustus esitatakse tavaliselt jutustaja (autori) vaatepunktist, kes jälgib sündmusi kõrvalt või on selles osaline. Jutustaja pidev kohalolek on üks jutustuse põhitunnus ning muudab süzee arengu aeglaseks. Tuntud jutukirjanikud on venelased Ivan Turgenev (18181883), Anton Tsehhov (18601904); ameeriklased Mark Twain (18351910), Jack London (1876 1916); eestlased Eduard Vilde (18651933), Mati Unt (1944). jutustav novell vt novell. jämekoomika veiderdamine. Jämekoomikat kasutatakse sageli jantides. Näiteks: Lydia Koidula (18431886) "Saaremaa onupoeg" (1870). järelsõna teosele lisatud tekst, milles autor või keegi teine selgitab teose
annaabi.ee 
