" Siiski polnud Anna ainus naine Villu elus. Mehel oli laps Kuusiku sauna Eeviga. Naisega, kelle pärast mees omasuguse tapnud oli ja selle eest ka vanglakaristust kandnud. Ta ei kahetsenud midagi, sest oli kaitsnud seda, mis talle kallis. "Villu tundis, et nii hellalt ja õrnalt polnud tema haiget kätt veel keegi vaadelnud, nagu seda tegi Eevi, emagi polnud vist, kui ta ulatas temale katsekakku kõhuvarjuks. Nii õrnalt ja hellalt ei osanudki keegi seda teha, sest ega Villu ometigi jumalamuidu hakanud mehele teibaga pähe valama ega üle aasta vangis istuma, kui Eevi poleks osanud nii hellalt ja õrnalt tema haiget kätt vaadata." "Kui ma selle peale tagasi mõlten, mis oli, ja kui mõtlen, et Künka Otto elaks ning kiige all uuesti minule pussiga kallale tikuks, siis usu, ema, võiksin talle 1 seale veel kord teibaga pähe valada ja läheksin uuesti istuma, kasvõi veel pikemaks ajaks."
Sass tahtis temaga pahandamagi hakata, aga mina läksin vahele ja ütlesin: "Las poisike olla, las käib." Läksime igaüks põllu peal oma vao juurde. Aga võidu harvendada me nüüd enam ei viitsi. Alguses oli sellega igavene tegu. Eeri jäi alati kõige viimaseks ja Paul tuli ikka esimeseks, sellepärast et tema on lohakas. Ja siis me ütlesimegi, et nõnda meie enam ei taha, teeme niisama, ilma võistluseta. Ja meie Sassiga ikka kontrollime ka vahetevahel, et Paul jumalamuidu ei kükitaks, et ta harvendaks ka. Ja siis on tema kõige viimane. See tuleb iseenesest nõnda välja. Kui meie tahame rutem ära lõpetada, et suplema saaks, siis tema alati segab. Kas otsib vihmausse, või leiab järsku mõne kaheharulise peedi. Me võtsime kohe riided seljast ära ja jäime suspede väele. Hirmus kuum ilm oli. Peedilehed on niisugused laiad latakad. Neil oli veel kastet sees. Peetide vahel kasvab niisugune umbrohi, niisugune kare. Selle nimi on virn. Mina ei salli seda
inglased mõne kangema löögimehe ,,kampa", ja nii said poisid inglastega headeks sõpradeks. Ei möödunud ka palju aega kui paar jalgpalli tollivalvurite nägemata mõne koolipoisi põues toodi linna. Kadus senine lemmikmäng -- laptuu -- ning selle asemele asus nahkkuul. Täpselt ei mäleta praegu keegi, mil ajal see sündis, kuid on põhjuseid arvata, et Tall. koolipoisid omapead hakkasid mängima palli 1908. a. kevadel. .« Inglased ei annud palle jumalamuidu, neile tuli pallide eest maksta. Poisid olid sunnitud raha kokku panema ja nii tekkisid esimesed juhuslikud organisatsioonid -- ,,kambad", mille iga liige oli asja aineliselt toetanud, omad kopikad pannud mängu. Palle said mängida ainult need, kes palli ostmiseks olid annud raha. Peagi jõuti veendumisele, et lihtsast pallitagumisest ei ole suurt tulu ja hakati jalgpalli, kui mängu harrastama ja sellele panema suuremat rõhku. Jõutakse meeskondadeni. 24. mail 1909. a
nii et ta praegu istus viiendas, Indrekust ühe klassi kõrgemal. Kasvult keskmine, kehalt kuidagi nurgeline ja lopergune, omas ta kuulsust, et ta kedagi ei karda, vana ennastki mitte, ja et kaklemisel ükski tema vastu ei saa. Niisuguse mehe tutvus tundus Indrekule austavana. ,,Selle nolgiga lähete asju ajama, muidugi peate siis sisse kukkuma," ütles ta Indrekule Lible suhtes. ,,Eks tulnd minu juure, ma oleks teile pool odavamalt ostnud ja poole raha oleks teind liikudeks. Peaaegu jumalamuidu oleksime raamatud ostnud, kui liigud on ausad." Ja kui Indrek direktori juurest raamatutega alla tuli, küsis Tigapuu: ,,Kas vana päris, kui palju teil veel raha on?" ,,Ei," vastas Indrek. ,,Luiskad," naeris Tigapuu üleolevalt, nagu tahaks ta öelda: keda sa tuled haneks püüdma. ,,Luges ta iseoma käega su tagavara üle? Mis sa minust kardad, et sa nii varjad. Mind on sul kõige vähem karta, aga mõnda teist, seda küll. Tahad, ma näitan sulle pärast lõunat Nõmmanni
, siis oli ta vähema põkkumise vastu kurdim kui surnu pealuu. Vägivald, mis sel ajal meie maal kõiki asju õiendas, ei olnud siin ka mitte kohane, sest sepp ja tema kolm selli olid kõvad mehemürakad ja mõistsid üksi seda nalja, mida nalja pärast tehti; pealegi seisis sepp vägeva komtuuri ja landmeistri enese kaitse all. Viljandi lossi tarvis tegi ta maksuta tööd, ja mõnel talutaadil kabjarauda või tosin latinaelu vaja oli, siis sai ta neid sepa käest sagedasti. jumalamuidu ja paraja lonksu õlut pealekauba. Kibedal sõjaajal läks ka sepp oma komtuuriga sõtta ja tegi siis vaenlaste pealaed oma alasiks; aga sestsaadik, kui ta oma käsivarre jõudu võõral maal raudriietega ehitud sõjameeste kallal oli proovinud, ei teinud võitlemine poolmetsaliste leedulastega talle enam suurt nalja. «Tappa mõistab iga lurjus,» ütles sepp selle kohta. «Kui kangem nõrgema kallale läheb ja ta maha notib, siis ei ole see kellegi sõdimine, ja mina seda ei salli.»
Seepärast ei julgenud ta veel kuigi rõõmus olla. «Halloo!» karjun Clopin jälle oma vaadi otsast. «Halloo, eided ja plikad, kas on teie seas mõni lirva, olgu see nõid või ta kass, kes seda suli endale tahaks? Hei, 88 Colette-la-Charonne, Elisabeth Trouvain, Simone Jodo-uync, Marie Piedebou, Thonne-la- Longue, Berarde Fa-nouel, Michelle Genaille, Claude Ronge-Oreille, Mathu-rine Girorou! Hei, Isabeau-la-Thierrye! Tulge ja vaadake! Mees jumalamuidu! Kes tahab?» Gringoire polnud ses viletsas olukorras kuigi ahvatlev. Naised polnud ettepanekust eriliselt vaimustatud. Vaene Gringoire kuulis, kuidas nad vastasid:_ «Ei, parem pooge ta üles, saavad kõik lõbu.» Kuid kolm naist eraldusid siiski teiste hulgast ja tulid lähemale vaatama. Esimene neist oli kandilise näoga tüdrukujõmm. Ta silmitses hoolsasti filosoofi viletsat vammust. See oli niivõrd peetud, et oli rohkem auke täis kui kastanite küpsetamispann. Tüdruk kortsutas
annaabi.ee 
