Loetletakse näiteks 740 jumalat, kuid see arv võis olla veelgi suurem. Jumalaid kujutati tavaliselt loomade või lindudena või nende kehadega. Nende ellusuhtumine oli sügavalt religioosne. Preestrite ülesanne oli religioossete tõekspidamiste täpsem sõnastamine ja tähtsamate jumalate eest hoolitsemine. Et inimesed saaksid jumalate eest hoolt kanda, rajati templeid. Tüüpiline Egiptuse tempel oli nelinurkne ning kõrge müüriga muust maailmast eraldatud. Templis paiknevale jumalakujule ohverdati loomi, seda toideti, pesti ja riietati ning suitsetati viirukit. Preestrid pidid pidevalt selle kuju eest hoolt kandma. Samuti uskusid egiptlased elusse pärast surma, millest oli neil detailne ettekujutus. Mesopotaamia usk sarnaneb egiptuse omaga mitme tunnuse poolest, kuid oli ka erinevusi. Mesopotaamia religioon oli mõnetigi rahvapärasem. Jumalatel oli inimkuju. Kuningatele ei pööratud sealsetes uskumustes nii suurt tähelepanu nagu Egiptuse religioonis
aga inimestele omased pahed. Jumal on täiuslik ning ka inimesed peavad püüdlema selle poole. Kreeka ja Idamaade religioonid on sarnased ka selle poolest, et jumalatele püstitati pühakodasid. Nii Kreekas, Mesopotaamias, Egiptuses kui ka Juudamaal rajati jumalate meeleheaks templeid. Templis oli tavaliselt ka altar, kus sai jumalatele ohverdada, et heastada oma halbu tegusid. Vaid Egiptuses ei ohverdatud mitte altarile, vaid jumalakujule, keda toideti, pesti ja riietati. Ohverdati tavaliselt loomi, aga ka näiteks suitsutatud viirukit. Nii Kreeka kui ka Idamaade religioonides usuti surmajärgsesse ellu. Kuid Mesopotaamias ja Kreekas ei pööratud sellele eriti suurt tähelepanu, rõhku pandi peamiselt siinpoolsele elule. Loodeti elada võimalikult kaua ning olla õnnelikud eluajal. Surmale pidi järgnema lõputu olesklemine sünges allilmas. Egiptuses oli aga detailideni väljaarendatud uskumus, et inimene
Tema vastu võitles tema vend Seth, kes oli kõrbete jumal. Osirise naine ja õde oli Isis, nende poeg oli Horos teda austati, oli maapealne valitseja ja vaarao Egiptuse religioonis etendasid olulist osa pühad loomad, kes sümboliseerisid üht või teist jumalat selle eri ilminguis. Jumalad võisid egiptlaste meelest asuda kõikjal, taevas ja maal. Kuid nad soovisid kindlat varjupaika, kus inimesed nende eest pidevalt hoolt kannaksid. Selleks rajati neile templeid. Seal painevale jumalakujule ohverdati loomim, suitsutati viiukit, teda toideti, pesti ja riietati. Rahva ette ilmus jumal paid usupidustuste käigus, siis oli lihtrahval võimalus talle oma soove avaldada, muidu jäid kõik preestrite kombetalitlused jumalatega templisügavustes tundmatuks. Egiptuse ametlikku religiooni iseloomustas artistoktaatlikus. Tähtsamate jumalate eest hoolitsemine oli eelkõige ülemkihti kuuluvate preestrite eesõigus, rahvale pööras ametlik religioon vähe tähelepanu.
mida nimetati ka. Jumalad Egiptlased austasid väga paljusid jumalaid (neid oli üle 700). Osa jumalaid kehastas loodusnähtusi, paljude puhul oli tegu mõne pühaks peetud looma või linnu jumalustamisega. Ühtede jumalate tähtsus piirdus vaid kitsa alaga, teisi austati kogu Egiptuses. Jumalad võisid asuda kõikjal, kuid nad soovisid ka kindlaid varjupaiku, kus inimesed nende eest pidevalt hoolt kannaksid. Selleks rajati neile templeid, milles paiknevale jumalakujule ohverdati loomi, teda toideti, pesti ja riietati. Rahva ette toodi jumalakuju ainult suurte usupidustuste käigus. Egiptuse üldiselt üsna püsivas usuelus leidis aset ka üks erandlik sündmus Uue riigi aegne vaarao Ehnaton (Amenhotep) kuulutas päikeseketta Atoni riigi peajumalaks ning järk- järgult hakkas Atonist kujunema Egiptuse ainujumal. Nii vanade jumalate preesterkonnale kui ka lihtrahvale oli see vastumeelt, mistõttu pärast vaarao surma taastati endine korraldus.
õpetas inimestele põlluharimist, kanalite ehitamist, käsitööd, kirjatarkust jne. Surnute jumala Anubise võimkonda kuulusid matusetalitused ja palsameerimine. Olulise kohal olid pühad loomad: Sõnnikukuulikest veeretav mardikas , skarabeus kehastas tõusvat päikest, jumalikustati vale lauguga musta härga Apist. Templid ja jumalateenistus. Kuna jumalad vajasid varjupaiku, kus inimesed nende eest hoolitseksid, rajati templeid. Jumalakujule ohverdati loomi, teda toideti, pesti, riietati. Rahva ette ilmus jumal vaid pidustustel. Teadus. Ei püütud sõnastada ega lahendada üldisi teaduslikke probleeme. Teadus oli eelkõige kasulike õpetuste ja praktiliste näpunäidete kogum. Esimese rahvana võeti kasutusele päikesekalender. Aastas 365 päeva, mis jagati 12-ks 30- päevaseks kuuks, millele lisati 5 päeva. Osati arvutatda kolmnurga ja ringi pindala, püramiidi ja silindri pindala. Olid osavad kirurgid, valmistati ravimeid
Thot kuu ja tarkusejumal. Jumalate nõunik ja sekretär. Kirja, kunstide ja teaduse leiutaja ning surnute hingede kaaluja. Seth jõle elukas, kes kehastas hirmsaid jõudusid. Anubis koerapeaga surnutejumal. Surnute palsameerimine ja matusetalitused. Osiris surnutejumal. Isis viljakuse ja emaduse jumalanna, naine, kellel sarvede vahel kuu. Ptah kujutati inimesekujulisena. Memphise süsteemi peajumal. Jumalatele rajati templeid. Templis olevale jumalakujule ohverdati loomi, teda pesti ja riietati. Lihtrahvas nendest talitustest osa ei võtnud (v.a mõned korrad aastas, usupidustustel). Egiptlased uskusid, et nad elavad edasi ka pärast surma. Surma hetkel lahkus küll surematu hing kehast, kuid hiljem pöördus preestri palvel sinna tagasi. Seetõttu ei tohtinud surnukeha hävitada. See mumifitseeriti. Sisselõike teinud meest hakati kombe kohaselt sõimama ja kividega pilduma, et ta vaaraot oli puudutanud, nii et ta pidi põgenema
(Amenhotep) kuulutas päikeseketta Atoni riigi peajumalaks ning järk-järgult hakkas Atonist kujunema Egiptuse ainujumal. Nii vanade jumalate preesterkonnale kui ka lihtrahvale oli see vastumeelt, mistõttu pärast vaarao surma taastati endine korraldus. Jumalad võisid asuda kõikjal, kuid nad soovisid ka kindlaid varjupaiku, kus inimesed nende eest pidevalt hoolt kannaksid. Selleks rajati neile templeid, milles paiknevale jumalakujule ohverdati loomi, teda toideti, pesti ja riietati. Rahva ette toodi jumalakuju ainult suurte usupidustuste käigus. Egiptuse religiooni võib-olla kõige iseloomulikum joon oli sügavalt juurdunud uskumus, et inimene jätkab oma elu enam-vähem tavapärasel viisil ka pärast surma. See oli aga võimalik vaid keha säilitamise korral. Surnukeha mumifitseerimine (eriline töötlemine selle paremaks säilimiseks) moodustaski Egiptuse matuserituaalide keskse osa
annaabi.ee 
