hakata". Liiv oli Avispeal 1883. a. veebruarini, millal ta haigestus rõugeisse ja seejäärel pöördus tagasi Alatskivile vanemate juurde. Seal jätkas ta õppimist Kodavere kihelkonnakoolis. 2 Liiv unistab oma ajalehe asutamisest, kuid majnduslikel põhjustel ei tule sellest midagi välja. J. Liivi töökäik ja tema teoseid Hoolimata kõigest saab Liiv hakata ,,Sakala" ajalehes toimetstööd tegema, kus ta kirjutas juhtkirju, artikleid, luuletusi ja proosat; samuti esines ta ka tõlkijana. 1888. a. algusest esineb Liiv jutuajakirjanikuna: nimelt ilmub ,,Sakala" lisa 1. numbris väikekodanluse elu käsitlev ,,Päästetud", millele kahe aasta jooksul järgneb ka rida teisi. Suure töökoormuse juures olid Liivi elu- ja palgaolud Viljandis halvad: toimetustuba, kus ta ka elas, asetses kuuritaolises majalogus, mis oli kütmta ja niiske; sealjuures oli Liivi palk 10
Moskvas viibimise lõpetas kutse tulla Narva sealset ajalehte ,,Virmaline" toimetama, mida andsid väljas vennad Reinvaldid. Tema suhted ,,Virmalisega" lõppesid 1898. aasta märtsis. (Sõgel, Eesti kirjanduse ajalugu III köide, 187-188) 1901. aasta lõpul vahetas Vilde taas töökohta, siirdudes vastse päevalehe ,,Teataja" toimetusse. Vilde tööks oli ,,Teataja" poliitilise ringvaate ja välismaa telegrammide osa. Lisaks sellele tuli tal kirjutada juhtkirju, pidada poleemikat ja toimetada ajalehe naljalisa. Kirjaniku loomisvõime oli sel ajal tohutu. Vähem kui kolme aasta vältel, mis ta ajalehe juures töötas, valmis tal kaks suurt romaani ,,Mahtra sõda" (1902. aastal) ja ,,Kui Anija mehed Tallinnas käisid" (1903. aastal). (Sõgel, Eesti kirjanduse ajalugu III köide, 188) Kirjaniku isikliku elu kõige olulisemaks sündmuseks oli teine abiellumine 1905. aasta
t sakslastele, tema idealiseeriv vaade muistsetle iseseisvusajale ja lotus paremale tulevikule erutas kuulajaid ning lugejaid. Kui Jannsen andis eestlastele nime, siis Jakobson andis neile ühtäkki ajaloo pealegi sellise, mida rahvas pool-aimamisi tundis. Jakobsoni teemakäsitluses peitusid tulevaste tülide idud. Esiteks ei olnud tema kompromissitu vaen mõisnike vastu päriselt meeltmööda Jannsenile. Ta küll avaldas "Eesti Postimehes" Jakobsoni juhtkirju ja ammu ei saanud tal midagi olla selle vastu, kui viimane propageeris truualamlikkust Vene keisrile, kuid loomult oli Jannsen alkoholik ega soovinud sakslastega tervalt tülli minna. Eestlaste endi jõust sakslaste ülemvõimu murdmiseks ei piisanud. I üldlaulupidu 1869. aastal kroonis Johann Voldemar Jannsen oma elutööd Eesti ajaloo ühe tähtsündmusega, milleks oli I üldlaulupidu. Laulupidusid oli sajandi keskpaiku hakatud korraldama Saksamaal
J luuletajanimi oli Linnutaja. Peale selle koostas J näiteks meeskoorilaulude kogu. Koostas õpikuid, organiseeris Eesti Aleksandrikooli ja Eesti Kirjameeste Seltsi. Tegutses Pärnu ja Viljandi põllumeeste seltside esimehena. 1881 valiti Jakobson pärast konflikti J. Hurdaga Eesti Kirjameeste Seltsi (EKmS) esimeheks. J suri Kurgjal 19. märtsil 1882, maeti perekonna matusepaika Kurgjale. 1865. aastast kujunes J väljapaistvaks publitsistiks: kirjutas EP-le juhtkirju, esines Tartus Vanemuise seltsis kõnedega. Tema "Kolm isamaa kõnet" said rahvusliku liikumise programmiliseks teoseks. Jakobson ise ütles kirjas Koidulale, et ajalehes "peavad sõnad nagu tuli ja mõõk olema", Kölerile aga kirjutas: "Rahva suurem osa magab meil. Ainult ajaleht võib selle kangestuse vastu aidata." Oma ajalehe väljaandmiseks taotles luba juba 1868, kuid see õnnestus alles 1877. Vahepeal tegi ta kaastööd nt vene ajalehele Golos, kuigi vene keelt ta ei osanud (tõlgiti)
Konstantin Päts oli õigeusuline, sest ta ema oli venelane ning isa astus samuti usku. Konstantin Päts astus Tartu Ülikooli õigusteaduskonda ning üritas pääse ka Eesti üliõpilasseltsi, kuid ei võetud vastu ja liitus Jaak Sooniga. Konstantin Päts loobus professori ettevalmistamiskursusest, ta lahkus Tallinnasse ja hakkas töötama advokaadina. K. Päts oli ajalehe Tasuja toimetaja ja asutaja. J. Tõnisson pidevalt hoidis käed pulsil ning kirjutas ise mitmeid juhtkirju ja pidi kaasalööma igal alal ning avaldama arvamust, kuid K. Päts kirjutas võrreldes Tõnissoniga harvemini ja ainult nendel aladelt, milles ta tundis end paremini. Suur sulesõda ajalehtede Postimehe ja Teataja vahel. Postimees käsitles Eesti rahvast ühtse termini ta leidis, et kogu Eesti rahvas peab koonduma ühiste rahvaste eesmärkide ümber. Jaan Tõnisson tugines tugevamatele ja jõukamatele kodanikele aga ei pööranud tähelepanu inimestele, kes ei olnud nii aktiivsed
eeskuju rolli, sisaldades selliseid printsiipe nagu sõltumatus, ametnike rotatsioon, vabad valimised ja lõpmatud fundamentaalse vabadused: mõõdukas lunatasu ja humaanne karistus, kiire vandekohtuga kohus, trükivabadus ja südametunnistuse vabadus, ja enamuse õigus reformida/ välja vahetada valitsus, 3. USA põhiseaduse koostamine 3.1. Põhiseaduse koostamise vajadus 3.2. Põhiseaduse koostajad 3.2.1. Föderalistide esseed (Federalist Papers)- see on sari juhtkirju, mille on kirjutanud Madison, Hamilton, John Jay, kes kõik toetasid 1788. aastal põhiseaduse ratifitseerimist. Praegu käsitatakse neid peamise teabeallikana selle kohta, mida mõtlesid PS-e loojad selle kirjutamise ajal. 3.2.2. B. Franklin 3.2.3. Th. Jefferson- kolmas USA president, üks juhtivatest tegelastest Ühendriikide keskvalitsuse loomisel, kirjutas 1776. aastal "Iseseisvusdeklaratsiooni" esialgse variandi
annaabi.ee 
