Mitmekihilise peritsükli rakkudest võib kujuneda perivaskulaarne tugikude, (enamasti niinekiud) ning säsi. Sellise päritoluga mehaaniline kude paikneb taimes enamasti üksikute kimpudena, harvem moodustub pidev silinder. Piir esikoore ja kesksilindri vahel ei tarvitse olla selgelt eristatav. *Juhtkimbud asuvad kesksilindris ühe korrapärase ringina (kaheidulehelised). Nende arv sõltub taimeliigist ning kasvutingimustest. *Steelis asuvat põhikudet, mis jääb juhtkimpudest sissepoole ja nende vahele, nimetatakse säsiks (medulla). Juhtkimpude vahele jäävad säsikiired. Esikasvu perioodil tekivad esi- säsikiired, need ulatuvad steeli keskosa täitva säsini. Säsile on tunnuslik hästiarenenud rakuvaheruumide olemasolu. Säsikiire rakud säilitavad varuaineid, läbi nende kulgeb ainete radiaalsuunaline transport. Säsi välimises osas paiknevad rakud on väiksemad ja pikaealisemad, seda piirkonda nimetatakse vahel ka perimedullaartsooniks
Viimasest on edasi arenenud diktüosteel (polüsteel). Siin on ebakorrapärase suurusega harusteelide ksüleem ümbritsetud floeemist. Diktüosteel esineb sõnajalgtaimedel. Kaasaegsete kaheiduleheliste taimede vartes esineb kollateraalsetest juhtkimpudest koosnev eusteel, üheidulehelistel aga korrapäratult paiknevatest juhtkimpudest moodustunud ataktosteel. Artrosteel on sisuliselt eusteeli erijuht, siin on kollateraasete juhtkimpude asemel bikollateraalsed.
Ekskreet(kui pole vajalik) Eritised võivad jääda taime või ka selles mõnikord väljuda(läbi epidermaalsete näärmete). Näärme karvad näärme epiteel. Tähtsaim näärmeepiteel on nektaarium. Hüdatoodid eritavad lehe välispinnale vett. Varre histogenees- 4 osa, Protoderm(välimine)=>epiderm, seespool proparenhüüm=>kõik esikoore koed, edasi püsimeristeem=>prokambium, algsäsi=>säsi. Kaasaegsetel kaheidulistel taimedel on vartes kollateraalsetest juhtkimpudest koosnev eusteel, üheidulistel aga korrapäratult juhtkimpudest moodustunud atakosteel sisuliselt eusteeli erijuht, siin on kollateraalsete juhtkimpude asemel bikollateraalsed. Esikasv- kõik koed mis saavad alguse kasvukuhikust(mitm. a. taimedel valdav osa esimesel aastal tekkinud kude). Teiskasv- suureneb juhtkimpude maht, vars jämeneb kuid ei pikene, algab 2. eluaastal. Varre esikasv- epidermi all põhikude: esikoor(klorenhüüm või aerenhüüm) võib talitleda säilituskoena
* hügrofüüdid ehk niiskustaimed, kohastunud kasvama aladel, kus vett on mullas piisavalt ja veekulu suure õhuniiskuse tõttu väike; * hüdrofüüdid ehk veetaimed, kohastunud eluks vesikeskkonnas. Lehtede tüübid: *liigestumata labadega lehed on lihtlehed *selliseid lehti kus ühisele rootsule kinnitub iseseisvate rootsukeste abil kaks või enam lehelaba , nimetatakse liitleheks. Leherood ja roodumine: Leherood moodustuvad lehelaba põhikoes kulgevatest juhtkimpudest, mille kaudu toimub vee, mineraal- ja orgaaniliste ainete vool lehes. Pearoost hargnevad külgrood, nendest mõnikord veel kõrgemat järku rood, moodustades roodude võrgu . Lehtede roodumine toimub teatud korrapärasusega: *dihhotoomne leht primitiivne roodumisviis ,leherood hargnevad korduvalt kaheks ega ühine omavahel.
Lehe muudendid. Lehe ehituse varieerumine eri keskkonnatingimustes. Leht on taime maapealne osa, kus toimub fotosüntees (orgaanilise aine tootmine valgusenergia abil veest ja süsihappegaasist). Lehed paiknevad alati varrel. Lehe VÄLISEHITUS. Leht koosneb tavaliselt kahest osast: lehelabast ja leherootsust. Lehe tipu, serva ja üldkuju alusel eristatakse erinevaid lehekujusid. Lehelabal võib näha leheroodusid. Need moodustuvad lehe põhikoes kulgevatest juhtkimpudest. Tavaliselt on rood paremini nähtavad lehe alumisel pinnal. Otse piki lehte kulgeb pearood, millest väljuvad külgrood. Roodumise järgi eristatakse peamiselt sulgroodseid, sõrmroodseid, rööproodseid ja kaarroodseid lehti. Lehelaba võib olla terve või väljalõigetega. Sõltuvalt väljalõike suurusest eristatakse 3 tüüpi lehti: hõlmised (väljalõiked ulatuvad 1/3-ni lehelaba laiusest), lõhised (väljalõiked on kuni 2/3 lehelabast) ja jagused (väljalõiked kuni pearooni)
Sellist lihtsat õiekatet nimetatakse perigooniks, vastandina tupeks ja krooniks jagunenud ehk kaheli õiekattele. Kui õiekate puudub, nimetatakse õit paljaks. Mitmesugustel õie osadel võib leiduda ekskretoorseid näärmeid -- nektaariume, mis eritavad suhkrurikast nektarit. Õiekatte elemendid koosnevad põhikoest, juhtkimpudest ja epidermist, neis võib leiduda ka idioblaste, samuti kristallilisi moodustisi (rafiide või druuse) ja tärkliseteri. Kuigi rohelistes tupplehtedes esinevad kloroplastid, diferentseerub nende mesofüll sammas- ja kobekoeks väga harva. Nii tupp- kui kroonlehtedel võib esineda õhulõhesid. Õie steriilsete osade anatoomiline ehitus sarnaneb üldjoontes lehtede ehitusega. 6.1. Tolmuka ehitus Õies asuvad tolmukad moodustavad tolmukkonna (androeceum)
annaabi.ee 
