Noored tulid külalistemaja juurde. Sissekäigu juures seisis uhke must s-klassi Mercedes. -'hea vinge käru! Ainult miks on see sellises jubedas seisundis?' mõtles Andres. Kui sõbrad tulid tuppa , Natasa kortsutas kulmu. -sul on kõik nii korras, Andres.- Andres vaatas ümberringi, ise vaevu oma tuba ära tundes. Kõik oli ümber pööratud, laiali pillutud. Riided, paberid, vihikud, raamatud vedelesid põrandal. Voodilina ka. Siit oli midagi otsitud. Ta jooksis öökapi juurde. -Laegast pole. Varastati ära! -Mis sa nüüd! Noored jooksid koridori. Koridoris kõndis toateenija -Vabandage, kas te nägite, kes sisenes tuppa 238?
Jessenini luule tema noorusaegadel oli üsnagi leebe võrreldes tema hilisema loominguga. Jessenini elu hakkas allapoole liikuma, kui ta lahkus Moskvast Aasiasse, lootes saada sealt uusi ideid oma luule jaoks. 1921. aastal kohtus ta aga tantsija Duncaniga ning sealt tema elu allamäge läkski. Jessenin langes alkoholi küüsi ning 1924. aastal ilmus luulekogu „Kõrtside Moskva“, millest pärinevad järgmised read: Selles jubedas urkas siis värskelt keset lärmi ma koiduni loon prostituutide meeleheaks värsse ja bandiitide piiritust joon. Jessenin veetis oma päevad kõrtsides juues ning oma elu hävitades. Luuletuses „Must mees“ kirjutas ta kuidas üks vari teda igal pool jälitab. Vari kritiseerib tema abiellumist poole vanema naisega ja alkoholismi. Vari oli tema ise. See vari võib käia järgi ükskõik kellel meist ning meie
Erich Maria Remarque sõjaromaanis ''Läänerindel muutusteta'' kohtame noormeest Dateringi, keda aitavad vaid mälestused rindel hakkama saamisega. Ainus millest ta unistab, on taas koju jõuda. Ta on mõtetega kevades, kus õunapuud õitsevad ja loodus tärkab ning uksel ootab teda kaunis naine. Miski pole tugevam, kui see ilus mälestus. See ongi põhjuseks, miks ta elus püsib ning selle eest võitleb. Kuigi noormehe saatus lõppeb kurvalt, on mälestus see, mis tal selles jubedas olustikus niikaua vastu pidada aitas. Mälestustel on imeline jõud meid haarata, võluda, siis aga taaskord lahti lasta. Ning teha seda korduvalt, meie pahakspanuta. Nad seovad meid kokku endaga, eraldavad hetkeks maailmast ja toovad tagasi reaalsusesse. Mälestused on ühed salakavalad mõtted, neis on jõud. Kuid nad aitavad elada. Muutes värvitu värviliseks ning kurva meelse säravamaks. Mälestus, kui suveöö. Mälestus, kui tundelõõm
tuleks devalveerida ning kas see oleks mõttekas. On tõsi, et krooni devalveerimine lahendaks küll väga lühiajaliselt maailma haaranud majanduskriisi tekitatud probleemid, ent seda ainult näiliselt, ning tegelikult tekitaks krooni devalveerimine ainult inflatsioonile lisa. Meil kehtiva valuutakomitee süsteemi kohaselt on Riigikogul küll õigus krooni devalveerida, ent seda tuleks teha ainult viimases hädas. Eesti majandus pole veel nii jubedas seisus, et seda teha. Põhimõtteliselt võib öelda, et Eesti krooni väärtuse langetamine oleks halb idee, kuna see kahjustaks korralikult toimivat valuutasüsteemi, mis on Eestile seni edu toonud. Valuutakomitee süsteem sätestab järgmist käibel olev raha peab olema tagatud reservidega ja keskpangal on minimaalselt võimalusi rahapoliitikat teostada, peale selle on käibeloleval rahal fikseeritud kurss ankurvaluuta suhtes. Valuutakomiteed ei
kusagil ja oli Holdeni meelest väga isemoodi, umbes kuus jalga neli tolli pikk, längus õlgade ja viletsate hammaste ja jubedate vistrikega noormees, kes näppis alatasa teiste isiklikke asju, puhastas alati küünealuseid, kuid ei pesnud kunagi hambaid. Iseloomu poolest vastik ja pahatahtlik, ei sallinud sugugi Holdeni toanaabrit Ward Stradlaterit, almanahhiiludust. Too pidevalt ennast mukkiv poiss nägi tipp-topp välja, aga ta pardel oli jubedas seisus, roostes ja räpane. Stradlateri viimane kohtinguvallutus oli Jane Callagher, kellega Holden ülemineval suvel tuttavaks sai, kes talle meeldis ja kellega ta arvas end sobinud olevat. Holden teadis Jane´ist üsna palju, ja tundis ennast ja teda kuidagi solvatuna, justkui oleks Stradlater rüvetanud seda mälestust, puhtust ja süütust. Ta ei tahtnud, et see mälestus muutuks. Ja ta oli armukade. Aga
Kuid sisemine konflikt aina süvenes_ algul näis sõpradering taas kutsuv, ent varsti selgus, et tegelikult oli ta neile vaid joomakaaslane, tema annet ei ülistanud enam keegi, pigem parastati, et Jessenin ei ole enam moes. Nii möödusid tema päevad ja ööd kõrtsides, sest minna ei olnud kusagile, luulekaugetele "sõpradele" meeldis aga endiselt koos kuulsa vene luuletajaga juua. 4.5 "Kõrtside moskva" 1924.aastal ilmus luuletsükkel "Kõrtside Moskva". Selles jubedas urkas siis värskelt keset lärmi ma koiduni loon prostituutide meeleheaks värsse ja bandiitide piiritust joon. Süda ägedalt, ägetalt peksleb. Lõpuks ütlem ikka pean nii: "Nagu teiegi, hämingus ekslen. Ükski tee mind siit välja ei vii." Jessenin Hävitas ennast hoolimatult ja bravuuriga, minnes vastu oma hukule. Sõpradele ei suutnud ta kuangi ära öelda, kuid luules andis lubadusi, nagu lootes, et midagi saab veel päästa.Vesteldes
Samal ajal ilmuvad eesuksest Relling ja Molvik, mõlemad ilma kübara ja üleriieteta. Molvik on frakis. Relling on üllatunud Gregersit nähes ning toob kohe välja, et nad olevat Kõrgeorus karvu pidi koos olnud. Mehed istuvad lauda, söövad ja joovad. Gina ja Hedvig käivad köögi vahet ja teenindavad neid. Relling räägib, et Molvik oli eile kõva auru all olnud. Vend pidi päris deemonlik olema. Relling uurib, et kas Gregers peab ikka oma jubedas mustas tehases vastu ning kasseerib endiselt oma ideaalseid nõudmisi sisse. Raske oli aru saada, et kas Relling oli sellega heatahtlik või mitte Äriga Gregersil tõepoolest väga hästi ei läinud. Pööninguuksele koputatakse. Hedvig läheb ja lükkab selle paokile. Vana Ekdal tuleb välja, värske küülikunahk käes. Hedvig suleb tema järel ukse. Vana oli jahil käinud ning küüliku maha lasknud. Küülik on juba soolas. Hjalmar oli õnnetu, et isa teda kaasa ei kutsunud
annaabi.ee 
