● ,, Maamme’’- Soome rahvushümn ● Runolaul ● 16. sajandil muusikakeskus Turu linn ● 19. Sajandil saab muusikakeskuseks Helsingi: Loodi Helsingi Akadeemiline Muusikaselts Helsingi Ülikoolis hakati õpetama muusikat ● Sibeliuse Akadeemia Soome rahvapillid ● Soome siiani vanemaid ja siiani armastatumaid rahvapille on kantele ● Vanemate pillide hulka kuuluvad: jouhikko, vilepill, sarv ja karjasepasun ● 19.sajandil levisid Soomes ka viiul ja lõõtspill ● Pelimanni muusika ● ● Jean Sibelius ● 1865-1957 ● 65 aastat abielu ● Helsingi muusikakool, Viin, Berliin ● Põhjamaade suurim sümfoonik ● Sibeliuse kodust on nüüdseks saanud tema majamuuseum Sibeliuse looming ● Seitse sümfooniat “Esimene sümfoonia” ● Sümfoonilised poeemid, “Finlandia”
elama rootslased. Nad tõid endaga kaasa pilli, mida nad ise nimetavad talharpaks. "Tal" tähendab murdekeeles jõhv. Selle nime pillile annab keelematerjal - hiiu kandle keeled valmistati hobusesabajõhvidest. Pill on kandilise kujuga (vahel ka viiulit meenutava kujuga), ülemises otsas on nelinurkne raam, kuhu kinnituvad kolm kuni neli keelt ja mängitakse teda poognaga. Pilli mänguasend on risti põlvedel või põlvede vahel. Sarnast pilli mängitakse ka Soomes, seal kannab ta nime jouhikko. Vilepill Flöödi tüüpi puhkpillid on kõik erinevad vilepillid. Neid valmistati puukoorest (pajupill), männikasvust (vilepill), putkest(putkepill), linnuluudest(peibutusviled jahimeestele) ja savist (savipiilud). Lihtsamad neist võimaldasid tekitada ainult mõnda heli ja olid mõeldud rohkem väikelaste mänguasjaks. Samas oli ka täiuslikumaid mitmete sõrmeavadega pille, mis võimaldasid mängida meloodiat. Põhja Tartumaalt on teada vilepill, mida puhuti keskelt
ülemistest helidest moodustub meloodia. Sõrmitsemismänguviisi korral sõrmitsetakse parema käega meloodiat, vasakuga võetakse eraldi keeltel basse ja akorde. Hiiu kannel on siia jõudnud rootslaste vahendusel. Pill on kandilise kujuga, ülemises otsas on nelinurkne raam, kuhu kinnituvad kolm kuni neli keelt ja mängitakse teda poognaga. Pilli mänguasend on risti põlvedel või põlvede vahel. Sarnast pilli mängitakse ka Soomes, seal kannab ta nime jouhikko. Väga laialt levinud ja oma primitiivsuse pärast tihti väga vanaks pilliks peetav moll ehk moldpill on tegelikult üsna noor pill. Pilli oli lihtne valmistada, seetõttu levis see kiirest talurahva seas ja teda kasutati koduste palvetundide ajal laulu saateks. Samuti kasutasid seda vaesed kogudused ja koolid, kes kallimat instrumenti osta ei jõudnud. Pilli kasutati vaimuliku laulu õpetamiseks ja saateks ja seepärast nimetati teda ka tihti laulupill või laulukannel
poogenkeelpill, millel on sõrmlaua asemel auk. Talharpa põhiline konstruktsiooniline erijoon on võtmeauk. 5 Pill on kandilise kujuga (vahel ka viiulit meenutava kujuga), ülemises otsas on nelinurkne raam, kuhu kinnituvad kolm kuni neli keelt ja mängitakse teda poognaga. Pilli mänguasend on risti põlvedel või põlvede vahel. Sarnast pilli mängitakse ka Soomes, seal kannab ta nime jouhikko. Hiiu kannel jõudis Eesti aladele arvatavasti 13.-14. sajandil rootslaste vahendusel. Sellel ajal asusid Lääne-Eestisse ja saartele elama rootslased. Nad tõid endaga kaasa pilli, mida nad ise nimetavad talharpaks. "Tal" tähendab murdekeeles jõhv. Selle nime pillile annab keelematerjal - hiiu kandle keeled valmistati hobusesabajõhvidest. Tänapäeval levinuim nimetus "hiiu kannel" eksitab isegi topelt, kuna jätab mulje pilli seotusest Hiiumaaga
Nad tõid endaga kaasa pilli, mida nad ise nimetavad talharpaks. "Tal" tähendab murdekeeles jõhv. Selle nime pillile annab keelematerjal - hiiu kandle keeled valmistati hobusesabajõhvidest. Pill on kandilise kujuga (vahel ka viiulit meenutava kujuga), ülemises otsas on nelinurkne raam, kuhu kinnituvad kolm kuni neli keelt ja mängitakse teda poognaga. Pilli mänguasend on risti põlvedel või põlvede vahel. Sarnast pilli mängitakse ka Soomes, seal kannab ta nime jouhikko. Viiul jõudis Eestisse 17. sajandil. Esmalt linnadesse, aga juba 18. sajandil levis ka maale. 19. sajandil hakkas viiul torupilli kõrvale tõrjuma, sest uute tantsude (kadrill, polka, reinlender, galopp, polkamasurka,valss jt.) mängimiseks sobis viiul paremini. Viiuleid osteti ka linnast, kuid enamasti valmistati neid vanemal ajal kodusel teel. Pilli oli raske õppida, see nõudis mängijalt pidevat harjutamist.
Viimase kümnendi jooksul on aga tverikarjalaste rahvuslik ind raugenud ning huvi oma keele ja kultuuri vastu on taas kahanenud. Tverikarjalaste venestumise tempo on üpris kiire. Muusika Karjala rahvamuusikas omab olulist kohta ühehäälne eepiline laul ehk runo. Omapärane on tsastuskalaadne improviseeritud tekstiga niinimetatud piirileikkilaulu. Rahvatantsudest on enamlevinud ristikontra ja ristipäre. Pillidest on tavalisemad kandlesarnased kantele ja jouhikko ning kasetohust karjasarv. Kunst Vanimateks kunstimälestusteks võib pidada Neoliitikumist pärit kaljujooniseid. Samuti on Neoliitukumist säilinud kammkeraamikat ja kivist ning luust nikerdatud kujukesi. Pronksajast pärineb taimeornamentidega hõbeehteid. Puitarhitektuuri kõrget taset näitavad erinevaid kirikud. Enim tuntud on 22 kupliga 1714. aastal ehitatud Kizi Preobrazenski (Issanda Muutmise) kirik. Kuni 1920. aastateni oli ainus kujutava kunsti ala ikoonimaal. Kalevala
(vaata joonist 2) (Nõmmevalitsus, 2015) Joonis 1. Kiži Preobraženski kirik Joonis 2. Karjala rahvuslipp 3.2 Muusikakultuur Karjala rahvusmuusikas omab olulist kohta ühehäälne eepiline laul ehk runo. Omapärane on ka tšastuškalaadne improviseeritud tekstiga laul ( nn piirileikkilaulu). Rahvatantsudest on aga enimlevinud ristikontra ja ristipäre, mida tihti saadetakse kandlemänguga. Pillidest on veel tuntumad ja tihedamini kasutatavad jouhikko ning kasetohust karjasarv. (Nõmmevalitsus, 2015) 6 3.3 Rahvakultuur Karjalaste peamiseks traditsiooniliseks elatusalaks on maaviljelus (sh alepõllundus) ning sellega liituv karjakasvatus. Üpris olulised on olnud ka kalapüük ja küttimine. Viimastel sajanditel on karjalastele teenistust andnud metsatööd. Tänapäeva Karjala põllumajanduses on karjakasvatus olulisem kui maaviljelus
annaabi.ee 
