ebapiisav, siis see võib ka viidata, et on valesti külmutatud ternespiim üles sulatatud või kas kogu hügieen on olnud piisavalt puhas. (Kask, august 2017 ). Vasikatel on enim levinud haigus kõhulahtisus just lüpsikarjas, mis võib kaasa tulla ebapiisavast hügieenist. Selle kätte on sureb suur hulk vasikaid iga aasta. Kõhulahtisuse nakkuslikud tekitajad: Rotaviirus, coronaviirus, colibakter, krüptosporiidi Kõhulahtisuse mittenakkuslikud tekitajad: Mustad jooturid Liiga kõrge või madal piima temperatuur Liiga kontsentreeritud piimapulbri segud 4 Liiga suured joogikogused Joogiämbrid pole piisavalt puhtad Halvasti hoiustatud piim Tamisete proteiinidega piimapulbrid on kehvema seedivusega, ka kõrgete sulfaadi sisaldustega pulbrid võivad probleeme tekitada Probleemide ära hoidmiseks tuleks hoida silm peal hügieeni nõuetel
töötamisel); · H2S - väävelvesinik, mis tekib orgaanilise aine anaeroobsel lagunemisel. Lubatakse kuni 0,001%; · CH4 - metaan, mis tekib sõnniku lagunemisel Lisaks eelpool nimetatud gaasidele on veel laudaõhus: · Tolm, mis tekib elutegevuse tagajärjel (liikumine). Tolmu tekkimise hoiab kõige paremini ära niiskus, 40%-lise õhuniiskuse juures enam tolmu ei teki; · Niiskus, mis satub õhku kõikidelt märgadelt pindadelt (laudas sõnnikurennid, asemed, jooturid), loomadelt jne. Optimaalne suhtelise niiskuse sisaldus on 50...70%. Kui niiskust on liiga palju, hakkab see kondenseeruma; · Soojus, mida eritavad loomad ning mis sõltub looma liigist ja suurusest. Lautade siseõhu vajalik temperatuur sõltub loomaliigist ja vanusest. Paksu karvkattega loomade optimaalseks ruumitemperatuuriks on +5 ... +100C )veised, lambad, hobused), vähese karvkattega sigadel aga sõltuvalt vanusest +16 ... +220C.
rahuldada põrsaste veetarvet. Vett peavad nad saama alates 4.–5. elupäevast soovi järgi. Vee puudusel tekib põrsastel janu ja nad hakkavad imema virtsa, mis kahjustab nende tervist, ning põrsad haigestuvad, känguvad ja võivad ka lõppeda. Põrsad võivad juua puhast keetmata vett puu-, metall- või plastmasskünast, mida nad ei saa ümber lükata. Küna tuleb puhastada ja selles vett vahetada vähemalt 2 korda päevas. Uutes seafarmides kasutatakse ka nippeljootureid. Künad või jooturid tuleb paigutada sõnnikukäigu äärde, et mahaaetud vesi ei märgaks sulu põrandat, eriti põrsaste lamamisaset. Kui põrsastele hakatakse andma vedelat sööta, kulub vett vähem, kuid puhas joogivesi peab pidevalt saadaval olema. Tavaliselt joodetakse põrsaid pärast söötmist. Kuivsöödaga söötmisel peavad põrsad saama vett soovi järgi. 5) Võõrdepõrsaste söötmine ja pidamine. Emast ilmajäämine, söötmistüübi muutumine koos sigalate vahetusega ja ümbergrupeerimine
nivoost olema 50... 100 mm võrra kõrgemal. Vabapidamise korral on avatud jooturi ülemise serva kõrgus lehma seisutasapinnast mõõdetuna maksimaalselt 850 mm. Lõaspidamise korral peab kahe looma kohta olema vähemalt üks jootur, mille ülemise serva kõrgus looma seisutasapinnast on maksimaalselt 750 mm. Loomade jootmiseks tohib kasutada vaid töökorras (mitte lekkivaid) ning kergesti puhastatavaid jootureid.Jooturite puhtust tuleb kontrollida vähemalt üks kord ööpäevas. Jooturid peaksid paiknema kohtades, kus vee reostumisoht sööda-, allapanu jms. materjalidega on minimaalne.Jootureid ei ole soovitav paigaldada söödalavale, kuna söövad ja joovad loomad hakkavad üksteist segama ning (sügav)allapanuga alale, kuna selle ümbrust on raske kuivana hoida. Vabapidamisega lautades peaks jooturi tahajääva käigu laius olema vähemalt 3...3,5 m. 8. Veiste sõnnikumajandus (tahesõnnik, vedelsõnnik, sõnniku eemaldamine).
Emise piimatoodang ja selle koostis muutub kogu laktatsiooniperioodi jooksul. Põrsaste rauatarve, jootmine ja lisasöötmine. Põrsad vajavad esimesel paaril elunädalal 5–7 mg rauda päevas. Emisepiim ei rahulda põrsaste rauatarvet. Rauda vajab põrsas vere hemoglobiini moodustamiseks. Juba esimese elunädala lõpul tekib põrsastel rauavaegus, mis põhjustab aneemiat. Põrsad peavad vett saama alates 4.–5. elupäevast soovi järgi. Vett vahetada vähemalt 2 korda päevas. Künad või jooturid. Võõrdepõrsaste söötmine ja pidamine. Tagada mikrokliima, nõuetekohane sulg ja õige söötmine. Võõrdepõrsad peetakse rühmasulus. Optimaalne võõrdepõrsaste arv sulus võib ulatuda 20-ni. Ühele võõrdepõrsale tuleb sirge küna korral tagada söödafronti 0,2 m. Emiste söötmine reproduktsioonitsükli jooksul. Tiinuse ajal saavad emised sööta rohkem, imetamisel vähem. Tiine emise söötmistugevus mõjutab tema söödatarbimist ka imetamise ajal.
–5. elupäevast soovi järgi. Vee puudusel tekib põrsastel janu ja nad hakkavad imema virtsa, mis kahjustab nende tervist, ning põrsad haigestuvad, känguvad ja võivad ka lõppeda. Põrsad võivad juua puhast keetmata vett puu, metall või plastmasskünast, mida nad ei saa ümber lükata. Küna tuleb puhastada ja selles vett vahetada vähemalt 2 korda päevas. Uutes seafarmides kasutatakse ka nippeljootureid. Künad või jooturid tuleb paigutada sõnnikukäigu äärde, et mahaaetud vesi ei märgaks sulu põrandat, eriti põrsaste lamamisaset. Kui põrsastele hakatakse andma vedelat sööta, kulub vett vähem, kuid puhas joogivesi peab pidevalt saadaval olema. Tavaliselt joodetakse põrsaid pärast söötmist. Kuivsöödaga söötmisel peavad põrsad saama vett soovi järgi. Põrsaste imetamine. Vastsündinud põrsad peavad saama imeda kohe, kui nad selleks juba
annaabi.ee 
