[1 lk 34] Näited: Arv Tüvenumbrid Vea ülemäär 3, 09 309 0,01 451 451 1 6,0084 60084 0,0001 Nulliga lõppevate täisarvude korral tekib küsimus, kas need nullid on tüvenumbrid või mitte. Nullid, mis ei ole tüvenumbrid, trükitakse väiksemalt või joonitakse alla. Kui seda tehtud siiski ei ole, siis jääb vaid teha oletus mõõtmisvea suuruse üle. Näiteks kui on antud, et teeraja pikkus on 40 m, siis on loogiline oletada, et 0 on tüvenumber, vastasel juhul oleks vea ülemmääraks 10 m, mis ei ole usutav. Kuid kui on antud, et ärimehe päevane sissetulek on 100 000 eurot, siis ei saa ühtegi nulli lugeda tüvenumbriks. [1 lk 34] Ebamäärsust ligikaudsete täisarvude kirjutamisel saab vältida, kui kasutada stardandkuju
0,0031 31 0,0001 40,008 40008 0,001 9,1040 91040 0,0001 975 975 1 Näited. Nulliga lõppevate täisarvude puhul kerkib küsimus, kas need nullid on tüvenumbrid või mitte. Nullid, mis pole tüvenumbrid, trükitakse väiksemalt või joonitakse alla. Kui seda tehtud ei ole, jääb vaid teha oletus mõõtmisvea suuruse üle. Ligikaudsete arvude summa või vahe ümardatakse lähteandmete madalaima ühise järguni. Samuti tehakse ka mitme arvu algebralise summa korral. Algebraliseks summaks nimetatakse summat, mille liidetavad võivad olla nii negatiivsed kui ka positiivsed. Kümnendjärku, mille ühik on suurima veaga antud arvu vea ülem- määr, nimetatakse antud arvude madalaimaks ühiseks järguks. Näited :
3,09...................3-0-9...............................0,01 0,0056.................5-6...............................0,0001 734....................7-3-4..................................1 50,003............5-0-0-0-3...........................0,001 4,8090............4-8-0-9-0..........................0,0001 Nulliga lõppevate arvudega tuleb otsustada, kas null on tüvenumber või ei ole. Need nullid, mis ei ole tüvenumbrid, kirjutatakse väiksemalt või joonitakse alla. Kui seda ei tehta, tuleb teha oletus mõõtmisvea suuruse üle. Näiteks, kui on antud koridori pikkuseks 30 meetrit, on loogiline oletada, et null on tüvenumber, sest vastasel juhul oleks vea ülemmääraks 10 m, mis ei oleks aga usutav. Kui aga on antud, et väikefirma sissetulek oli 543 000 krooni, siis ei saa ühtegi nulli lugeda tüvenumbriks. Ebamäärasust ligikaudsete arvudega saab vältida, kui kasutada standardkuju. Standardkuju
on vajalik õpitu kordamiseks. (Krull 2000: 372) Märkmete tegemine Märkmete tegemine on levinud õppemeetodiks nii teksti lugemisel kui ka loengu kuulamisel. Märkmete tegemise võimalusi on palju: 1) Allajoonimine või markeriga ületõmbamine on küllaltki levinud nii õpilaste kui ka üliõpilaste seas. Õppemeetodina on see vähetõhus, sest ei nõua õppijalt erilist vaimset aktiivsust. Sageli muutub allajoonimine rutiinseks, kus valimatult joonitakse alla ka ebaoluline materjal. Allajoonimine aitab siis, kui seda tehakse mõtestatult. Uurimused näitavad, et kui õpilasel lasta alla joonida vaid üks kõige olulisem lause igas lõigus, suureneb õppimise efektiivsus, sest õpilasel tuleb sel juhul otsustada, milline lause on olulisem ja sisu läbi mõelda. Allajoonimise tõhusust saab saab suurendada tekstile ääremärkuste lisamise ja kodeerivate märgusüsteemide kasutamisega teksti
· â on ülipikk vokaal · saDà sDà sâDà Muud nähtused: · lause algust eraldi ei märgita · lause lõpus on tavalised kirjavahemärgid · dünaamiline pearõhk - üks punkt, kaasrõhk - kaks punkti rõhutatud hääliku järel tu·lemi:se · üheks sõnaks kokkuhääldamine: allkaar · pausid: pikem kahe kriipsuga ||, lühem ühe kriipsuga | · Pärisnimed joonitakse alla Isoglossid (D keskne mõiste): · I eristab kahte piirkonda, mis kasutavad ühes sõnas erinevat keelelist vormi, muudes sõnades samu vorme · I esitatakse kahel viisil · 1.joon tõmmatakse nende kohtade vahele, kust piir läheb · 2.ühendatakse piiril joontega kohad, kus kasutatakse ühte või teist (ka heterogloss) · I ei pea olema pidev joon, selles võib olla katkestusi jms · Iga I näitab ühte keelelist joont
Lõpuks piisab korduvast häälimisest. 2. Veaga sõnaskeemi parandamine häälimise alusel (noopide/kriipsude arv on suurem/väiksem kui sõnas häälikuid). 3. Õpetaja häälimisvea leidmine: korduva häälimise abil, ainult jälgides. 4. (Noop)skeemide ja esemepiltide sobitamine. b. Häälikurühma määramine: 1. Pärast sõna kirjutamist joonitakse ühte või teise rühma kuuluvatele häälikutele vastavad tähed. b. Häälikupikkuse muutmine: 1. Korduv muutmine: abiks noobid, skeemid, vältemärgid, “tiivik”. 2. Õigekirjavea (vältevea) leidmine. Nt: kapi - kapi - kappi; kabi - kabi - kappi b. Häälikupikkuse määramine: 1. Valiku põhjendamine, toetudes võrdlevale hääldamisele. Kommenteerimine asendub skeemile osutamise või noobi tõstmisega. 2
Muutmisettepanekuid saavad esitada kõik, kellel on seadusandliku algatuse õigus. Juhtivkomisjon teeb muutmisettepanekutest enda loetelu, milles ta iga ettepaneku järel märgib oma seisukoha, nt. "arvestatud täielikult/osaliselt, muuta redaktsiooni", "arvestatud sisuliselt", "jätta arvestamata". Seejärel viib komisjon tema poolt aktsepteeritud muudatused eelnõu teksti sisse. Tehtud muudatused joonitakse alla. Seejärel saadetakse eelnõu muudetud tekst koos muudatusettepanekute loeteluga kõigile Riigikogu liikmetele. Teine lugemine algab algataja ettekande ja juhtivkomisjoni kaasettekandega. Nendes selgitatakse lugemiste vaheajal toimunud tööd ja kommenteeritakse muudatusettepanekuid, esitatakse ettekandjale ja kaasettekandjale küsimusi, peetakse läbirääkimisi. Muudatusettepanekud hääletatakse ükshaaval läbi, kui keegi seda nõuab. Seda tehakse enne eelnõu lõppemist.
annaabi.ee 
