Peale seda reisis ta laialdaselt Hollandis ja Saksamaal ning umbes aastal 1655 asus elama Amsderdami. Seal pidas ta edukalt üleval kunstistuudiot, milles treenis Hollandi järgmise generatsiooni maastikumaalijaid. Neist kuulsaim on Meindert Hobbema . Tema varasema perioodi töödest, peegeldub tema kinnisidee puude suhtes. Kui enne kasutati metsa lihtsalt dekoratiivse elemendina, siis Ruisdael võttis puud oma maalide teemaks ja andis neile elulised omadused. Tema joonistusoskus on piinlikult täpne. Seda rikastab impasto (paksu värvikihiga õlimaal), mis lisab sügavust ja iseloomu puude lehestikule ja okstele. Peale 1650ndaid tema maastike suurejoonelisus kasvab. Kujutised muutuvad suuremaks, värvid eredamaks ja rõhk on maastiku tektoonilisel kompositsioonil. Heaks näiteks selle kohta on teos "Blenheim'i loss" . Veel enam võib seda täheldada tema "Juudi kalmistu Haarlemis", mis on tema üks meisterlikumaid teoseid
° 1648. asutati Kunstiakadeemia kui õppeasutus ° 1664. muutus kunstielu normeerijaks ja maitsekohtunikuks ° Akadeemia nõudis kõrgrenessansi eeskujuks võtmist, püüdis välja töötada üldkehtivaid kunstiseadusi ° Maalikunstis peeti ainuõiges täpset, selget ja idealiseerivat joonsistust ° Alahinnati värvide osatähtsust Charles Le Brun ° Sai peaaegu diktaatorliku võimu kunstiküsimustes ° Tähtsaim Versailles' lossi sisekujundaja ja laemaalide autor ° Arvas, et joonistusoskus eristab kunstniku maalrist või käsitöölisest ° Antiikskulptuurist tuletati kindlad poosid ja näoilmed erinevad inimlikud emotsioonid ° Kantsler Séguier 17.saj lõpul hakkas prantsuse kunst omandama üle-euroopalist autoriteeti (Versailles' kujunduse kaudu) Prantsuse Kunstiakadeemia õpetas, et väärtusliku kunsti peamine allikas Itaalias antiigi ja kõrgrenessansi mälestusmärkides Nendesse süvenemise võimaldamiseks asutati 1666 Prantsuse Akadeemia Roomas
maitsekohtunikuks. Peaaegu diktaatorliku võimu kunstiküsimustes sai maalikunstnik Charles Le Brun (1619- 1690), kes oli tähtsaim Versailles' lossi sisekujundaja ja laemaalide autor. Akadeemia nõudis kõrgrenessansi eeskujuks võtmist ja püüdis välja töötada üldkehtivaid kunstiseadusi. Maaliskunstis peeti ainuõigeks täpset, selget ja idealiseerivat joonistust ning alahinnati värvide osatähtsust- Le Bruni arvates eristab just joonistusoskus kunstniku maalrist- käsitöölisest. Antiikskulptuurist tuletati kindlad poosid ja näoilmed, mis pidid väljendama erinevaid inimlikke emotsioone. Prantsuse kunst hakkas 17. sajandi lõpul eriti Versailles' kujunduse kaudu omandama üle- euroopalist autoriteeti, kuid Prantsuse Kunstiakadeemia õpetas, et väärtusliku kunsti peamine allikas on Itaalias, sealsetes antiigi ja kõrgrenessansi mälestusmärkides. Nendesse süvenemise võimaldamiseks asutati 1666 Prantsuse Akadeemia Roomas.
kujundustes vohava ornamentika reeglite rikkumine. 1830 arendas välja kromolitograafia tehnika, mis leidis laiemat kasutamist 60. aastatel. Reisis palju, joonistas Alhambra lossi vaateid ja arh.detaile ja avaldas raamatu Plans, Elevations and Details of the Alhambra .(1835-45) Ta osales 1851 Suure Näituse kujundamisel. Peale Kristallpalee üleviimist Sydenhami, oli paljude ekspositsioonide ( Egiptuse, Kreeka, Rooma, Hispaania-mauride) kujundaja. Süvenemine kunstiajaloosse ja suurepärane joonistusoskus sai aluseks mitmetele raamatutele. The Grammar of Ornament (1856). John Ruskin oli kunstnik, Oxfordi ülikooli kunstiprofessor,haridusetegelane, kunstikriitik ja ühiskonnakriitik. Oli teoreetik ja Arts and Crafts liikumise toetaja. Ruskin rõhutas, et tõeline kunst on inimese heameele väljendus tema töös. Kõik ausad kunstid on juba olemuselt ilusad ja kasulikud. William Morise Morris õppis Oxfordis religiooni. Lähem sõprus Edward Burne-Jones´iga, Dante Gabriel Rossettiga ja
Nagu Van Gogh ja Gauguin, ei sobinud ka Lautrec oma kaasaegsesse ühiskonda, peamiseks põhjuseks oli tema füüsiline puue. Ta oli groteskse kääbusliku välimusega alkohoolik, viimane kahe väga pika ajalooga prantsuse aadelperekonnast, kuid oma lühikese elu ja loometee jooksul lõi ta heroilise legendi, mis on köitnud paljusid järeltulevaid põlvi. 1886. aastast elas ta Pariisis Montmantre’il, kus peale vaesema rahva leidus ka palju boheemlikke kunstnikke. Degas’ meisterlik joonistusoskus oli Toulouse-Lautecile alati põhiliseks impulsiks, ning Degas’ga oli ühine ka see, et neid tõmbas ligi suurlinnaelu madalam pool, kabareed, teater ja tsirkus. Ka Lautrecki vaatlus on sardooniline ja ebasentimentaalne, oma karakteritele andis ta elava individuaalsuse ning ilmekalt deformeeritud vormid teenivad nii väljenduse kui ka vormikeele huve. Veelgi suurem mõju tema loomingule on jaapani värvilisel puulõikel, art noveau’l ning Gauguini loomingul
Nagu Van Gogh ja Gauguin, ei sobinud ka Lautrec oma kaasaegsesse ühiskonda, peamiseks põhjuseks oli tema füüsiline puue. Ta oli groteskse kääbusliku välimusega alkohoolik, viimane kahe väga pika ajalooga prantsuse aadelperekonnast, kuid oma lühikese elu ja loometee jooksul lõi ta heroilise legendi, mis on köitnud paljusid järeltulevaid põlvi. 1886. aastast elas ta Pariisis Montmantre'il, kus peale vaesema rahva leidus ka palju boheemlikke kunstnikke. Degas' meisterlik joonistusoskus oli Toulouse-Lautecile alati põhiliseks impulsiks, ning Degas'ga oli ühine ka see, et neid tõmbas ligi suurlinnaelu madalam pool, kabareed, teater ja tsirkus. Ka Lautrecki vaatlus on sardooniline ja ebasentimentaalne, oma karakteritele andis ta elava individuaalsuse ning ilmekalt deformeeritud vormid teenivad nii väljenduse kui ka vormikeele huve. Veelgi suurem mõju tema loomingule on jaapani värvilisel puulõikel, art noveau'l ning Gauguini loomingul
annaabi.ee 
