Võtami paremb vankriratta üten. Ratta ruttu kangli alla ja viil rutõmbale mõtsa varju. Kribu peremehel katõraudnõ, kes tuud tiid, mis saa, ku näge. Pääle mõtsa tõmsiva pisu hinge ja pidäsivä plaani. Kolla sis arvas, et läämi Juurõ Augusti poolõ. Tuul suur talu, hulga sulatsit, noidõ jaos õks midägi hoitas. Volli nõuh ja nii säetigi sammuq Juurõlõ. August kamand aida man, ku näid nägi. Edimedse valuga tahtsõ kõlgusõ ala joosta, a joba nätti tedä. „Tere August. Kos sul kipõt. Kaeq, meil kats vahtsõt vankriratast. Osta ärq!“ August vasta, et olõi tälle rattid vajja. Hindäl olõman. „Kullä miis. Odavalt annami. Meil pääq haigõ. Lövvä üts putel riigiviina ja ratta omma su umaq!“ „No ku pudeli iist, sis võinu jo ärki võtta“ arvas August ja käve tarõ man är. Nuurmehe kaksiva punni päält, häämeelen tennäsivä Augustit ja panniva sis tulistvalu edesi
PIIMAMASSIN EHK KOORELAHUTI Piimamassin oll kasutusõn joba väega vanal aol. Kui inimesed nakasiq lehmi pidama, tullivaq kasotuisilõ edemitse piimamassinaq. Präegutse ao piimamassin om suur massin mis tüüdas elektriga ja pandas lavva pääle. Piimamassinal om üleval üts suur kauss kohe pandas lämmi piim, säält lätt piim massina seehtehe. Ütest piima massina otsast tule vällä lõss tõsõst kuur. Kuurest teevaq inemiseq tavaliselt kodustel tingimustel võidu, võiu tegemises om võiu tegemis massin
Kui juhtub vast, et vihmades ja vilus poolvargsi liginema kipub tusk, su väike naeratus kõik kortsud silub ning jälle headusesse kasvab usk (1:176). Kustumatuks jääb mu suule viimne suudlus panti, ka veel siis, kui juba tuulde kõik me saatus kanti (1:142). Ei raskemat ma koormat eales kandnud (1:188)... Ma kandsin mulda ihu oma ihust (1:188). Sind enda lähedale igatsesin, ma ise teel olin sinu jälgedes (1:188). Ma vaimun kõnni kaema paiku noid, ma miis, kel joba lagipää puulhõrre, kel elutraavli joba kaunis loid (2:71). Nink korjat sis kokku, mis mineväst aost sait hüvvä nink kallist, tost pääpadja säät, loet tulevit päivi nink neidegi jaost und parembat näten pia magama jäät (2:89). Sa usud: nagu unenägu öösse nii kaob su selja taha silmapilgus pikk kannatusterodu (1:135) ja saabub ammuoodat kodu (1:135). Seo raamat kui ma ütskõrd ärä koole jääp minust pallu kavvemb elämä (2:106).
6.1. Otepää murdetekst Lugu pärineb Otepää kihelkonnast, Kirikukülast. Selle on rääkinud Elfriide Treial, kes elas aastatel 1912-1992. Ta oli lopsaka keelepruugiga ja sõnaosav jutustaja. Karjapõlv Ommugune ülesstulek no tuu iks (= ikka) `olli küll üits kius ja rit. Aga no kos sa `pässit (= pääsid), mugup¦pidit tulema enne (= aga). Tõnekõrd ollit magama `jäänü küll kui õigati. `Tulti jälle uvveste et: «No kas ei saa joba `valmiss mis...» Kui `süümisega ruttu `valmiss es saa: «No missa mäletät (= mäletsed) sääl, kui sa joba ennembi `mõtsa ei saa.» Tuu olli sis ku elä(jä)karjan ollit. Tsiakarjan, tuu..., tuu võis veidikese `ildamp (= hiljem) minnä, sinnä nii `varra väega es sunnita. No aga toda kodutulõkit, toda `uutsõt `õkva nigu aina `aigu oodõtass `päivä pilve alt. Mitukõrd olli mõõdetu joba vari ärä, iks olli pikk. Mitukõrd ollil¦`loetut¦tsia ärä, käen omma kõik
(Krj) 23. Küünlabä lastakse vang lahti. (Kaa) 24. Paavlipäävast pragu merese, tõnisepääst tõuk härja selga. (Sa) 25. Tõnisepäev olevat talve keskpaik. (Trv) 26. Taliharjapäeval murti talve selgroog. (V Jg) 27. Küünlapäeval murtakse külmal seljaluu katki ja külmal hakkab üks silm vett jooksma. (Võn) 28. Lumi küünlaks, vihm jüriks. (Puh) 29. Piitre pist lämmä ora lumõ sisse. 30. Madisepäev hakkavad kõrred lund vihkama. (Plt) 31. Maarjapäiväl piävät viiotsa joba kokku saama. (Ote) 32. Pastumaarjapäeval visatakse esimene kuum kivi vette, karjalaskmise päeval teine ja jüripäeval kolmas. (Pst) 33. Tõnisepäevast öeldi, et tuline kibi olla vee sisse visatud. (Kul) 34. Kui enne jüripäeva müristab, on soe kevade ja kasin suvi. (Sa) 35. On käädripäev soe ja päiksepaiste siis otsi kasukat suveks valmis. (Rõu) 36. Jüri jürab metsa koore valla. (Rõu) 37. Jaagupipäeval läheb raudnael rohtu ja külm kivi jõkke. (Iis) 38
sarve piti tamme küleh kinne, minge tapke timä maaha ja tooge ärä." Mintü kaema, ol'l ka nii. Perüs vägimehe tükü'. Kunigalle saadetu tiidmene, et kolm kunigat tuleva' timä pääle sõdima. Kunigas jälle vägimehele: "Sina mine ja puruta näid -- ku är võõdat, sõs saat mino tütre naases ja perändät terve kunigriigi, ega mul poige ei ole, kelle riigi jätä." Miis lubanu ka minnä. Joba saisnuvva sõaväe' ütstõõse vasta kõik valmes, mudku' anna' kokko minnä'. Vägimeehele annu kunigas uma kõge paremba opetu hobese, miis säetü sälgä, lasknu tõõne jala' kah hobese kõtu alt kinne köütä, et maaha ei sata. Ega ta es ole jo harinu viil ratsalla sõitma. Vägimiis köütnü sõs viil mõõga ka otsapiti sadula külge ja naanu sõaväe poole sõitma. Äräõpetu hobene lännü' ku üts nuul võõra sõaväe poole juuskma.
komasid/punkte kasutada. Luuletus on ilmselt kõige ehtsam näide kõikide postmodernistlike tunnusjoonte väljendamiseks. 19 LISA 1 Smiileersiq - Ma Palu andis su kääst (Smilers - Ma Palun Andeks Su Käest) Täämbä olõ veidü kurv täämbä olõ veidü tujust är ma istu kamina iin vahhi tuld täämbä tulõst lohudust piä otsma Joba terve nädäli eksle tiidmätuse seen kas kõik om iks nii ku piät kas kõik om kõrran viil Nii ülõ mõistuse kavva eiq olõ kuulnu su hellü ja igatsõ nii su puududusi ja palu andis su käest akna takan vihma piserdäs kogo maailm suvõst satas süküs kahjus sullõe näüdädä eiq saa kuis satas vihma mu tsüämen mõtõlda rahun järele piässi viilkõrd pruuvma kuid tiiäq et tetä hindäle ma meakit eiq saa LISA 2
annaabi.ee 
