tühistava eituse, litootese kaudu. Sellega kaasneb enese mina tahtlik pisendamine teesklus ja eneseiroonia. Vihalemma luulet iseloomustavad rahvalikult tabav huumor Isegi ekstaasis ei samasta lüüriline tegelane end näiteks jumalaga, koguni mitte normaalse inimesega, vaid peab paremaks olla joodik, nukk, veider loomake, ussike või isegi hapukurk. Selle poeetika lahutamatuks osaks on eri liiki koomikavõtted, sageli üsna jantlikud ehk burlesksed, mille olemuseks on alati millegi kõrgemalseisva madaldamise tung. Esimesed värsid ilmusid 1936. aastal "Loomingus" Eestis on Arno Vihalemm avaldanud luulet "Kodumaa" lisana vihikus "Ühe Pärnust pärit poeedi palgepooli" (1965) ja valimikus "Lugemik" (1991). "Kaja kivi südames" (1954) "Marionetid" (1958) "Consolationes" (1961) "Ühe Pärnust pärit poeedi palgepooli" (1965)
publikut mõjutada selle leviku ühe põhjusena võib nimetada kunstnike soovi saavutada vahetut side ja tagasisidet publikuga sõnaline osa kustnike etendustes on enamasti väike või puudub hoopis, seega on sarnasust pantomiimiga mitte igal kunstnikul pole annet ,julgust või soovi esineda näitlejana , aga mõnede arvates annab just kunstniku amatöörlik näitlejatöö etendusele erilise väärtuse on etendusi, mis on humoristlikud , iroonilised või lihtsalt jantlikud, on aga ka tõsiseid, süngeid või isegi õudseid etendusi mõnda saab võtta meelelahutusena, teist filosoofilistele mõtisklustele suunavana, kolmandat müstilise rituaalina Ajaloost 1960. aastatel levisid Lääne-Euroopas ja USA-s mitmesugused ühiskonnakriitilised meeleolud ja ideed lähtekohaks oli paljude noorte loobumine eelmise põlvkonna eluväärtuste tunnustamisest tulemuseks oli näiteks hipide liikumine, sukeldumine
Muidugi on etenduste tase veel mitmesugune. Sõnaline osa kustnike etendustes on enamasti väike või puudub hoopis, seega on sarnasust pantomiimiga. Mitte igal kunstnikul pole annet ,julgust või soovi esineda näitlejana , aga mõnede arvates annab just kunstniku amatöörlik näitlejatöö etendusele erilise väärtuse. Omaette elamuse võib anda etenduse kogemine ebatavalises ümbruses või kontekstis. On etendusi, mis on humoristlikud , iroonilised või lihtsalt jantlikud, on aga ka tõsiseid, süngeid või isegi õudseid etendusi. Mõnda saab võtta meelelahutusena, teist filosoofilistele mõtisklustele suunavana, kolmandat müstilise rituaalina. Mõned etendused on hiljem siiski püsivama vormiga teostele ainet andnud. Näiteks 1968. aastal levitas Daniel Buren Pariisis paberi-ja riidetükke, millele oli tihedalt tõmmatud musti vertikaalseid jooni. Selliste odavate ja korduvate märkidega pilkas ta kordumatut ja kõrgeväärtuslikku kunsti. 1986
o agoon -- peategelaste sõnasõda. Vaieldakse aktuaalsel poliitilisel, ühiskondlikul teemal; o parabaas kasutati vaid komöödias: koor võtab keset näidendit maskid ära ja pöördub otse publiku poole, loobub lavalisest tinglikkusest ja tegevusest. Pöördumise sisu pole näidendi tegevusega otseselt seotud: autor selgitab oma teost, sarjab oma vastaseid, manitseb publikut jne; o episoodilised stseenid olustikulised farsilikud, jantlikud stseenid; o eksodos. koomiline Aristotelese nägemus puudub, kuna ,,Poeetika" teine osa, mis käsitles komöödiat, on kaduma läinud. Koomilise kohta leidub vaid vihjeid. Koomiline põhineb moonutatul, inetul, halval ja siivutul, kuni need jäävad mõõdukaks ja süütuks, ei vii seetõttu raskete kuritegudeni ega too kaasa valusaid õnnetusi. Tõsine kannatus ja hukk on koomilisele võõrad. Naerus
ja tekst ning mis püüavad kaasata publikut, et nõnda kustutada piiri kunsti ja elu vahel. Etenduskunst on jätkunud tänaseni ühe võimalusena publikut mõjutada. Sõnaline osa kunstnike etendustes on enamasti väike või puudub hoopis. Mitte igal kunstnikul pole annet, julgust või soovi esineda näitlejana, aga mõnede arvates annab just kunstniku amatöörlik näitlejatöö etendustele erilise väärtuse. On etendusi, mis on humoristlikud, iroonilised või lihtsalt jantlikud, on aga ka tõsiseid, süngeid või isegi õudseid etendusi. Performance'i ja happening'i vahel pole teravat piiri. Etendus e. performance on siiski happening'iga võrreldes plaanipärasem ning esinejad ja publik on selle ajal rohkem eraldatud. Mõned etendused on hiljem siiski püsivama vormiga teostele ainet andnud. 23) ANTIVORMILINE KUNST, MAAKUNST, KONTSEPTUALISM, KEHAKUNST Ameerikas loobus Robert Morris stabiilsetest geomeetriliselt täiuslikest vormidest ja tõi
Marginaal kui madalaima ühiskonnakihi esindaja. Moralitee saab alguse keskaja allegoorilisest/sümbolistlikust mõtteviisist. Kõige levinum allegooria keskajal: surm kui vikatit kandev luukere. Veel levinud allegooriaid: fortuunaratas, surmatants. Voorus vs pahe, hing vs keha (tajuti pidevate äärmuste/vastuolude võitlust). Korraldati äärmuslike vastuolude demonstratiivseid vaidlusi. Vaidlused võisid olla väga farsslikud, jantlikud. Vaidluseid võisid esineda erineval kujul: laul, teoloogiline traktaat (mingi küsimuse teoloogiline käsitlus) jne. Vaidlustest kujuneb välja moralitee. Moralitee teatrivorm, kus tegutsevad allegooriad. Vaidlus käib alati inimese hinge üle. Moralitee püüab kõike konkretiseerida, täpsustada (mis on hea, mis halb; kuidas need jõud töötavad jne). Kuradite ja saatanate asemel alati grupp pahesid (nt seitse surmapattu). Vaataja sai tundma õppida saatana käitumise mehhanisme.
annaabi.ee 
