Kuperjanov maeti 6. veebruaril 1919 Tartusse Raadi kalmistule . Hariduskäik 1909 Sipe ministeeriumikool 1914 Tartu Õpetajate Seminar 1915 Peterburi lipnikute kool Isiklikku Julius Kuperjanov sündis 11. oktoobril 1894. aastal (vana kalendri järgi 29. septembril 1894) Pihkvamaal Duhnova vallas Lihhova külas. Ristitud Pihkvas Püha Jakobi kirikus 26. detsembril 1894. Perenimi - Kuperjanov - tuli arvatavasti esiisalt, keda talu järgi Kupperi Jaaniks kutsuti. Esimesed 9 lapsepõlve aastat möödusid sünnikohas, kuid algkoolihariduse viletsa kättesaadavuse ning laste venestumise hirmus tõi isa Daniel pere tagasi Eestimaale. Elama asuti ema Liisa esivanemate asukohajärgsesse Vana- Kuuste Rebase mõisamaade naabrusse Lalli tallu, mille põllu- ja karjamaad asusid Pori jõe parema kalda künklikul maastikul. Pärast 5 aastat kestnud õpinguid Sipe ministeeriumikoolis (Vana-Kuuste) astus 1910. aastal Tartu Õpetajate seminari
kevadpidu ja seepärast eestlased algul nii edukad olidki. VOLBRIPÄEV,1. MAI Muistsed germaanlased uskusid, et nõiad kogunevad ööl vastu 1. Maid Walpurgi ööl Blocksbergi mäel metsikut pidu pidama. Seetõttu nimetatakse 1. Maid volbripäevaks ja sellele eelneva ööd volbriööks. Tehti lõket ehk maituld ja pidutseti korralikult. JAANIPÄEV, 24. JUUNI Nimi pärineb piiblilegendi järgi Ristija Johannese sünnipäevast ( Johannes muutus eesti keeles Jaaniks). Püha ise on aga väga iidne ja tähtis püha- sellega märgiti suvist pööripäeva, aega, mil päev on kõige pikem ja öö kõige lühem. Jaanipäev oli eestlastel eelkõige päikese püha. Jaanilaupäeva õhtul (23. juunil) tehtud jaanituld ehk jaaniku, e anda päikesele jõudu edasi paista. Algas pidutsemine, mis kestis öö läbi. Korraldati mänge, tantsiti, lauldi, söödi, joodi ning loomulikul kiiguti. Usuti, et sel ööl on liikvel võlujõud
Läbikurnatud leem pandi patta keema. Kile keedeti niikaua, kuni see paksenes. Mulgi perenaised tegid kama. Selle valmistamine nõudis vähe aega. Hapupiima sisse oli vaja segada kamajahu. Jahu ei võinud jääda tükki. Valmis kama pidi kohe sööma. Kamajahust sai teha veel kamakäkki. Seda tehti rõõsa piima sisse. Õlu, taar ja kohv Traditsiooniline jook oli õlu. Õlletegemise eest pidi hoolt kandma juba vilja tuulamse ajal. Paremad viljad pandi kõrvale. Jaaniks tehti heinataari. Mihklipäevaks ja jõuludeks tehti õlu. Lisaks oli palju sündmusi, kus õlleta läbi ei saanud, näiteks matused ja pulmad. Õlle tegemine oli pikk protsess, mis algas linnaste valmimisega. Õlle tegemiseks oli tarvis mitmesuguseid riistu ja anumaid. Naistele meeldis tarr. Kui õlle jagu oli välja lastud, valati virde peale vett. Taari tehti odrajahust ja keedetud kartulitest. Soolasemale toidule püüti pealeruupamiseks valmistada taari.
Tuna 3/2004, lk 39-50. http://www.histrodamus.ee/index.php? event=Show_event&event_id.2056&layer=117&lang=est#2055 / 21.03.2012 / 21:12 Julius Kuperjanov 11.10.1894 02.02.1919 Julius Kuperjanov sündis 11. oktoobril, 1894. aastal Pihkvamaal Duhnova vallas Lihhova külas. Ristitud oli ta Pihvkas Püha Jakobi kirikus 26. detsembril 1894. Perekonnanimi tuli arvatavasti esiisalt, keda talu järgi Kupperi Jaaniks kutsuti. Esimesed 9 aastat möödusid sünnikohas, kuid tänu halvale algkoolihariduse kättesaadavusele ja laste venestumise hirmus tõi isa Daniel pere Eestimaale. Elama astui ema Liisa esivanemate asukohajärgsesse Vana- Kuuste Rebase mõisamaade naabrusse Lalli tallu, mille põllu- ja karjamaad asusid Pori jõe parema kalda künklikul maastikul. 5 aastat õppis Kuperjanov Sipe ministeeriumikoolis ning peale seda astus 1910. aastal Tartu Õpetajate seminari. Kooli lõpetamisel 1914
Midagi ei läigitanud tema rahu, ta naeratles ainult või vaatas mõttekaugelt kõõrdi, vahel sügavat kätt kõrva taha pistes, vahel ka vaikimisest äkki laulusuminasse sattudes. Rähn täksib puud ja see vastab kohe, kust ta õõnes on - mõtles Tõnu, - mina aga kopin oma puud päevast päeva, ja ei anta mingit vastust! Ta ei teadnud, mis temaga sündis, aga ta seisis korraga tõsisemalt kui kunagi enne küsimuse ees: kas "jaa" või "ei"? - õieti rumala, pururumala valiku ees: kas Kuru Jaaniks saada või Prillupi Tõnuks jääda? Ses kitsikuses, mis temalt söögiisu ja unerahu kippus riisuma, palus Tõnu viimaks jumala käest head nõu. Aga vist olid sel ülikoormatud usaldusmehel parajasti mõne teise kandimehe asjad ajada: vastust ei tulnud ega tulnud. Siis võttis Prillup kätte ja läks targa juurde. Tagasi tulles üritas ta uuesti Mariga rääkida ja teda meelitada. Kaheksas peatükk: Mari tahtis linna minna ja nii ta läkski. . Raudteega sõites oli Maril kogu päev aega
1938. aasta riigikogu valimistel pääses ta uuesti riigikokku, kuid tal ei olnud seal enam sellist mõjuvõimu nagu varem. 1940, kui NL okupeeris Eesti, oli Tõnisson üks vastuhakkajatest. Organiseeris valimistel vastaskandidaate, kuid Zdanovi ajal need kõrvaldati. 12.12.1940 Tõnisson arreteeriti ja viid Tallinnasse. Rohkem pole tema kohta midagi teada. Võimalik, et ta lasti 1941. aastal maha. Rahvasuus on teda nimetatud Koodi Jaaniks (ühel karikatuuril nüpeldas vastaseid koodiga) ja Nuustaku paruniks. 1940. aastal olevat ta soovitanud Venelaste vastu lasta kasvõi üks pauk - vastuhakk on toimunud ja näha, et Eesti okupeeriti vägivaldselt. KONSTANTIN PÄTS (23.02.1874-18.01.1956) Sündis vaeses perekonnas Pärnumaal, Tahkurannas, Põldeotsa talus pere teise lapsena. Kohalikud rääkivad, et Konstantin sündis laudas, sest sünnitus hakkas ootamatult. Isa Jakob oli mölder, varem ka
Hiiob ja kärnas nagu Caesar!» «Mu härra, Galiache'i tänava ühes otsas on Klaasi tänav, teises otsas Kudumise tänav.» «Jah, mu kulla Jehan, vaene seltsimees, Galiache'i tänav, jah, muidugi. Kuid, püha taevas, ärgake ometi üles! Mul pole palju vaja, üksainus Pariisi sol, ja seda kella seitsmeks.» «Silentium, tähele panna, tuleb refrään: Kui rott sööb ära kassihõimu, saab kuningas Arrasis võimu; 1 6 2 kui merel jaaniks jää on pääl ja kõndida saab sellel jääl, arraslased siis jät'vad linna, et üle jäätand mere minna. «Et sind, Vastkristuse jüngrit, su ema soolikatega üles poodaks!» hüüdis Phoebus ja tõukas tugevasti 277 joobnud skolaari, kes mööda seina liugles ja siis pehmelt Philippe Auguste'i aegsele tänavasillutisele vajus. Selle raasukese vennaliku kaastundmusega, mis alati joodiku südame põhjas leidub, veeretas Phoebus Jehani jalaga «vaestepadjale», mida saatuse ettenägev pilk
annaabi.ee 
