ehitis linnuse flankeerivaks kaitsmiseks. Danskerit kasutati ka käimlana Viljandi ordulinnuse kohal asus eestlaste muinaslinnus, mis on rajatud hiljemalt viikingiajal. Viliende-nimelist linnust mainitakse Henriku Liivimaa kroonikas, kus on ka detailsed kirjeldused linnuse piiramisest 1211. ja 1223. aastal. Arvatavasti alates Madisepäeva lahingust 1217. aastal asusid linnuses koos eestlased ja sakslased, hiljemalt 1223. aasta alguseks oli püstitatud kirik. 1223. aasta jaanuaris tapsid eestlased kirikusse missale kogunenud sakslased ja kaitsesid linnust sama aasta augustini, kutsudes abivägesid ka Vene aladelt. Linnus vallutati kahenädalase piiramise järel. Kivilinnuse ehitamist on esmamainitud 1224. Tööde käigu kohta andmed puuduvad. Varasema ehitusetapiga seostub lisaks piirdemüürile vähemalt üks konvendihoonele eelnenud hoonetest, kuid pole teada, milline see oli: oletatud on nii tornlinnust kui ka paleed. 13. ja 14
eesmärgiks oli tõendus. Lisa tasu eest saaja võis paluda, et tema saadud dokument kantakse registrisse. ACTUM (1209), DATUM (1212). Pärineb umbes aastast 1210-1212, kajastub piiskop Alberti leping vürstiga. Actum on sündinud, datum on antud ehk dokument kajastab õigusakti, mis toimus 1209, aga ise on kirjutatud alles 1212. Kõige vanem Eestis säilinud ja väljaantud on 1237, paavsti legaati kiri, mis puudutab Tallinnat ja Jaani serfi. Vene allikad- Letopisse on peetud anonüümseteks. Vene letopisside fenomeen on teksti vanus, kirjutatu vanus ei pruugi kokku langeda. Kasutavad ajaarvamist alates maailma loomisest (Bütsants), selleks et letopisside ajaarvamisest saada meie ajaarvamine tuleb lahutada sealt ära 5508, kuid tegelikult on keerulisem, sest aastaarvud ei langenud kokku, sest aastaalguseks peeti 1. septembrit, 1. märtsi. Vene
' ANAT KH Need vanadusest tuhmunud, üsna sügavale kivisse kraabitud suured kreeka tähed, mis oma vormi ja asendi poolest meenutasid kuidagi gooti kirja, viidates sellele, et neid võis sinna kirjutanud olla mõne keskaja inimese käsi, kõigepealt aga neisse kätketud sünge ja saatuslik mõte, jätsid autorisse sügava mulje. Ta küsis eneselt ja katsus mõista, milline vaevatud hing see pidi küll olema, kes siit maailmast ei tahtnud lahkuda ilma seda kuriteo või õnnetuse märki vana kiriku seinale jätmata. Hiljem on seda seina (ei mäleta küll täpselt, millist just) üle värvitud või kraabitud ja kiri on kadunud. Nõnda koheldakse keskaja imeväärseid kirikuid juba oma kakssada aastat. Neid rikutakse igapidi, küll seest-, küll väljastpoolt. Preester võõpab neid üle, ehitaja kraabib neid, lõpuks aga tuleb rahvas ja hävitab nad sootuks. Niisiis pole enam jälgegi järel sellest salapärasest sõnast Jumalaema kiriku hämaras tornis
Kõik kommentaarid