Talvine Vastupealetung Stalini talvise vastupealetungi tagajärjel ei ulatunud rindejoon enam Moskva eeslinnadeni ja selles oli kolm sälku. Demjanski ja R ževi vahel sirutus läände tohutu eend, ulatudes peaaegu Smolenskini, vastupidise suunaga silmus aga sulges piiramisrõnga Demjanski enda ümber, nii et seda tuli varustada õhu teel. Lõuna ja lääne pool Moskvat oli teine lääne poole ulatuv eend, mis ulatus peaaegu Režvini ja Roslavlini Smolensk-Stalingradi raudteel. Izjumi lähistel oli veel üks läände ulatuv eend, mis lõikas läbi Kiievi raudtee ja tõkestas pääsu Kaukaasia väravasse Rostovisse. Stalingradi lahingus osales 1 109 000 meest. Kui Saksa armee 31. jaanuaril 1943 alistus, oli Punaarmee kaotanud rohkem kui 650 800 meest ning linnaelanikke oli 500 000-st alles 1515. Pärast seda, kui Moskva vallutamine läbi kukkus, alustas Hitler p ealetungi lõunas. Ta lootis vallutada Volga jõe alamjooksu ja Kaukaasia, et lõigata Punaarmee ära
Stalini talvise vastupealetungi tagajärjel ei ulatunud rindejoon enam Moskva eeslinnadeni ja selles oli kolm sälku. Demjanski ja R zevi vahel sirutus läände tohutu eend, ulatudes peaaegu Smolenskini, vastupidise suunaga silmus aga sulges piiramisrõnga Demjanski enda ümber, nii et seda tuli varustada õhu teel. Lõuna ja lääne pool Moskvat oli teine lääne poole ulatuv eend, mis ulatus peaaegu Rezvini ja Roslavlini SmolenskStalingradi raudteel. Izjumi lähistel oli veel üks läände ulatuv eend, mis lõikas läbi Kiievi raudtee ja tõkestas pääsu Kaukaasia väravasse Rostovisse. Stalingradi lahingus osales 1 109 000 meest. Kui Saksa armee 31. jaanuaril 1943 alistus, oli Punaarmee kaotanud rohkem kui 650 800 meest ning linnaelanikke oli 500 000st alles 1515. Pärast seda, kui Moskva vallutamine läbi kukkus, alustas Hitler p ealetungi lõunas
kavatsused. Stalini talvise vastupealetungi tagajärjel ei ulatunud rindejoon enam Moskva eeslinnadeni ja selles oli kolm sälku. Demjanski ja R zevi vahel sirutus läände tohutu eend, ulatudes peaaegu Smolenskini, vastupidise suunaga silmus aga sulges piiramisrõnga Demjanski enda ümber, nii et seda tuli varustada õhu teel. Lõuna ja lääne pool Moskvat oli teine lääne poole ulatuv eend, mis ulatus peaaegu Rezvini ja Roslavlini Smolensk-Stalingradi raudteel. Izjumi lähistel oli veel üks läände ulatuv eend, mis lõikas läbi Kiievi raudtee ja tõkestas pääsu Kaukaasia väravasse Rostovisse. Stalingradi lahingus osales 1 109 000 meest. Kui Saksa armee 31. jaanuaril 1943 alistus, oli Punaarmee kaotanud rohkem kui 650 800 meest ning linnaelanikke oli 500 000-st alles 1515. Pärast seda, kui Moskva vallutamine läbi kukkus, alustas Hitler pealetungi lõunas. Ta lootis
28. augustil 1942 teatas kindralkomissar Karl Siegmund Litzmann, et Saksa kõrgema juhtkonna poolt on antud luba moodustada Relva-SSi alluvuses Eesti Leegion. Mehi värvati sinna algul ida- ja politseipataljonidest. Leegion pidi olema rügemendisuurune ja koosnema kolmest pataljonist. Esimese pataljonina formeeriti Eesti Vabatahtlike Soomusgrenaderide SS-pataljon "Narva". See viidi 5. SS- Soomusdiviis "Wikingi" koosseisu. Pataljon võitles Izjumi lahingus ning hiljem Tserkassõ kotis. Saksa väejuhatus eelistas sõja algperioodil kasutada Eesti vabatahtlikke, minnes hiljem järk-järgult üle sundmobilisatsioonidele.Vabatahtlikult mindi Saksa väkke eelkõige soovist kätte maksta Nõukogude okupatsiooni ajal kogetu eest, kuid selle kõrval oli kindlasti teisigi põhjusi. Kõige enam rääkisid ise oma saatuse määramisele kaasa need mehed, kes ei tahtnud sõdida ei kommunistliku
aastal Pihkva karabinjeeripolgus juba vahtmeistri auastmes; 1778 ülendati ta kornetiks. 1783. aastal nimetati ta Liivimaa diviisi ülema kindralmajor Reinhold Ludwig von Patkuli adjutandiks. 1786 viidi ta porutsiku auastmes üle Soome jäägrikorpuse 1. pataljoni. 1788. aasta jaanuaris määrati ta Anhalt-Bernburgi printsi, kindralporutsik Victor Amadeusi (17441790) adjutandiks kapteni auastmes. Sama aasta detsembris sai Barclay de Tolly 2. järgu majori auastme ning viidi üle Izjumi polku. 1790. aastal ülendati ta 1. järgu majoriks ning viidi üle Tobolski jalaväepolku. Michael Andreas Barclay de Tolly paistis vapruse ja andekusega silma Vene-Türgi sõjas ning Vene-Rootsi sõjas. 1791. aastal määrati Michael Andreas Barclay de Tolly pataljoniülemaks vastmoodustatud Peterburgi grenaderipolku. 1794. autasustati teda Georgi ordeni 4. järguga vapruse eest lahingutegevuses Vilno all
Tegelikku sõjaväeteenistust alustas Michael Andreas 1776. aastal Pihkva karabinjeeripolgus juba vahimeistri auastmes ning ülendati 1778 kornetiks. 1783. aastal nimetati ta Liivimaa diviisi ülema kindralmajor Reinhold Ludwig von Patkuli adjutandiks. 1786. viidi ta üle soome jäägrikorpuse 1. pataljoni. 1788. aasta jaanuaris määrati ta AnhaltBernburgi printsi, Victor Amadeusi adjutandiks kapteni auastmes. Sama aasta detsembris sai Barclay de Tolly 2. järgu majori auastmen ning viidi üle Izjumi polku. 1790. aastal ülendati ta 1. järgu majoriks ning viidi üle Tobolski jalaväepolku. Michael Andreas Barclay de Tolly paistis vapruse ja andekusega silma Vene- Türgi sõjas ning Vene- Rootsi sõjas Ta võttis osa Napoleoni- vastasest Neljanda koalitsiooni sõjast, osaledes muuhulgas Pultuski ja Eylau lahingus. Pultuski lahingus ülesnäidatud vapruse eest autasustati teda Georgi 3. järguga. Eylau lahingus sai ta kuulihaava paremasse kätte küünarnukist kõrgemal, millega
hiljem mõnede aastakäikude meeste sundmobilisatsioon. Meestele pakuti valikut Saksa rindeväeosade ja tööteenistuse vahel rindevööndis või Saksamaal. Mobilisatsiooni tööteenistusse teostas Saksa tööamet, sest tööle võis panna ka okupeeritud maade elanikke. Loodavat Eesti leegioni lubati rakendada Eesti piiride kaitseks. Kuid leegionäridest moodustatud pataljon ,,Narva" saadeti 1943. aasta suvel rasketesse tõrjelahingutesse Izjumi linna lähedal. Pataljon paistis positiivselt silma oma võitlusvõime ja -tahte poolest, kandes ka ränki kaotusi. 1944. aasta alguses purustasid Nõukogude väed Leningradi piiranud Saksa armeegrupi ,,Nord". Eesti oli peaaegu kaitseta, siia taganenud Saksa väeosasid jahtiv Punaarmee tungis juba veebruari alul mitmes kohas üle Narva jõe. Et Eesti ja Läti kaitsmiseks jõude nappis, kuulutati okupatsiooniorgani Eesti Omavalitsuse välja üldmobilisatsioon.
esimene. Ka jalavägi ei suutnud midagi saavutada. Sakslastele tundus uskumatu, et eestlased pole taganenud. Nende tegevust saadeti kontrollima isegi kontrollkomisjon. Lahinguväljal hukkus üle 9000 punaarmeelase ja hävitati 113 tanki. Eestlaste poolel oli langenuid ~60 ja kergemalt haavatuid oli 326. Lahingu teisel päeval langes käsivõitluses 1. kompanii ülem kapten Jaan Raudsoo ja kolmandal päeval pataljoni ülem major Eberhardt. 35 võitlejat said Izjumi lahingu eest II klassi Raudristi, neli aga I klassi Raudristi. Küll aga ei olnud aega meestel oma teenitud kuulsust kaua nautida. Juba peagi saadeti nad jälle teele. Hadnitsa ümbruses Harkovi lähistel toimus mitu kokkupõrget venelastega. Punaarmee käsutuses oli ~1000 soomustatud üksust. Sellegi poolest suutsid eestlased pealetungid peatada ja oma positsioonid säilitada. Peale Hadnitsa lahinguid oli pataljonis alles 157 meest
8. Mail 1942 asus tegevusse kindral von Mansteini XI armee, kes taaskäivitas Krimmi sõjakäigu. Sõjakäiku saatis märkimisväärne edu: Kerts langes 15. Mail ja Sevastopoli kindlus kuu pärast piiramist. Vangi võeti enam kui 250 000 inimest. Samal ajal olid venelased surve leevendamiseks alustanud 12. mail silmapaistvat rünnakut mõlemal pool Harkovi. Esmase edu järel läks aga sakslaste B armeerühm vastupanu osutama ning juba 26. mail piirati NSVL väed Izjumi all sisse. Sealt lisandus veel 240 000 vangi, 2026 suurtükki ning 1249 tanki (David 2006: 187,188). Nii lükkus sõjaretk Stalingradi edasi ja puhkes alles 28. juunil. Möödus vaid nädal ja IV tankiarmee ja II armee eelüksuses jõudsid Voronezi alla, VI armee jätkas liikumist lõuna suunas (David 2006: 188) 30. juunil asus armeegrupp B liikumist Doni suunas. Armeegrupi ülesandeks oli vastane ümber piirata. Venelased nägid aga Hitleri taktikalise plaani läbi ning
annaabi.ee 
