võimukandjaid, inimlikke nõrkusi, pahesid. KREEKA TRAGÖÖDIA Kurbmäng, näidend, mis on traagilise lõpuga ja põhines konfliktil. Taheti välja tuua moraalset iva. KREEKA TEATER Hobuserauakujuline ehitis mäenõlval. 1. Theatron 2. Orkestra 3. Skenee Teatri jaoks ei otsinud roomlased sobivat küngast nagu kreeklased, vaid ehitasid lauskmaale. Rooma teatris ei kasutatud koori, orkestra jäi vabaks ja sellest kujunes parter mugavate istekohtadega vaatepaik ülikutele ROOMA TEATER Kreeka tragöödiate asemel eelistasid roomlased kergeid komöödiaid, mille jälgimine ei nõudnud mõttepingutust. Lihtrahva hulgas olid populaarsed ka rändnäitlejate etendused, akrobaatide, mustkunstnike, zonglööride ja köietantsijate esinemised. Enam kui teater ja sport tõmbas roomlasi gladiaatorite verine võitlus amfiteatris ja hobuste võiduajamised tsirkuses. ROOMA TEATER Rajajaks kreeklane Livius Andronicus( endine orjast kooliõpetaja)
kellegi omad. Näiteks The Admiral's Men admirali mehed, Oxford's boys Oxfordi poisid ja Queen Elizabeth's Men kuninganna Elizabethi mehed. Kuid samas olid Londoni linnas kiirelt arenenud avalikud teatrid, kus said sama etendust vaadata nii vaesed lihtkodanikud kui rikkam rahvas. Ehituselt olid selle aja Inglismaa teatrid ümmargused. Keskel asus katuseta plats vaesematele inimestele, samal ajal kui ääred, kus asusid istekohtadega rõdud said olla rikkamad inimesed. Seisukoht lava ees maksis üks penn, istekoht rõdul üks silling. Üks silling oli võrdne 12 penniga. Vaesemal rahval polnud sellist raha võimalik meelelahutusele kulutada. Esinejad olid laval, millel toimus etenduse tegevus. Kuna rõdud asusid ka esinejate kõrval ja seljataga ning tegelaste miimikat polnud võimalik kõigile näidata, siis oli suur osa sõnateatril, kasutati ülepaisutatud sõnu, häält ja ilustamist
meetrised. Nende poole liikus suur ja võimas veekeeris, mis kõike suure jõuga endasse tõmbas. Noored hoidsid kõvasti majaka käsipuust kinni, nende jalad olid õhus. Käte jõud hakkas otsa saama, keeris liikus kiirest majaka suunas. Kõik lasid käsipuust lahti, nad lendasid ja lendasid vee ääreni kuni järsku kadusid pimedusse. Kõik viis sõpra leidsid ennast imelikust ruumist, mis oli igast küljest piiratud istekohtadega, kus istusid veidrad, kohati jubedate nägudega olendid. Nende kõrvu lukustas kohutav uksekrigin. Saali astusid imelikes kostüümides mehed, kes vedasid arvatavasti laipa. Äkitselt hakkas rääkima keegi, kellel oli kõva ja jäme hääl. Ta tõusid oma kohalt ning lausus: ''Asume kohe asja kallale, meil pole eriti palju aega. Me saadame teid kohta, kus surma ei karda, kus ellu jäävad ainult tugevamad, kus ohud näivad väiksemad kui nad tegelikult on
Populaarseimaks said stoikud igal inimesel on maailma saatusest mööratud roll, roomlased rõhutasid seal, et inimene peab täitma endal lasuvaid ülesandeid (kohused riigi ja isamaa ees). Roomlaste teater sulandus itaalia naljamängust ja kreeka tetrikunstist, kuid jäi siiski gladiaatorite võitlustele ja hobukaarikute võidusõitudele alla. Teatri põhieesmärk oli rahvast naerutada, maailmavaatelisi ja kõlbelisi probleeme ei käsitletud. Olid vabaõhutetrid, puidust lava ja istekohtadega (esimesed kivitetrid vabariigi lõpul). Puudus koor. Näitlejad kandsid maske, ning zestikuleerisid dialooge ja aariaid esitades. Kuulsaim näitekirjanik oli Plautus, kes mugandas hellenistliku kreeka komöödiaid. Sealsetes süzeedes kajastusid igapäevaelu koomilised juhtumid. Vabariigi lõpul labasekoeliseks naljaks muutunud teater ei rahuldanud enam nõudlikumat publikut, mis tingid näidendite kirjutamise vaid lugemiseks.
Teater ei saavutanud Roomas sellist populaarsust ja taset nagu Kreekas. Kaua aega ei olnud Roomas ühtegi teatrihoonet. Etendusi korraldati foorumil, näidendid tõlgiti kreeka keelest ja kohandati Rooma oludele. Teatri jaoks ei otsinud roomlased sobivat küngast nagu kreeklased, vaid ehitasid eraldi hooned.Teatri ehitus meenutas kreeka teatrit, kuid oli ka palju erinevusi. Rooma teatris ei kasutatud koori, orkestra jäi vabaks ja sellest kujunes parter - mugavate istekohtadega vaatepaik ülikutele. Erinevalt kreeka teatrist pruugiti eesriiet, kuid ei kasutatud maske. Seega said vaatajad hästi jälgida näitlejate näoilmet. Kreeka tragöödiate asemel eelistasid roomlased kergeid komöödiaid, mille jälgimine ei nõudnud mõttepingutust. Lihtrahva hulgas olid populaarsed ka rändnäitlejate etendused, akrobaatide, mustkunstnike, zonglööride ja köietantsijate esinemised. Näitlejateks olid kreeklased, orjad või vabakslastud
asulad tänini kindlustatud elupaikade ümber, mida nimetatakse La Rocca. Omalaadseist tuntuim on Ateena akropol, mida ajalooliste seoste ning mitme kuulsa ehitise (eelkõige Parthenoni) tõttu tuntakse lihtsalt kui Akropoli. Kreeka mannermaalt levisid akropolid kiiresti Kreeka kolooniatesse. Amfiteater – gladiaatorite mõõgavõitlusteks ehitatud avalik vaatemängukoht, mis oli ümbritsetud pealtvaatajate istekohtadega. Amfiteatrid jagunevad laias laastus kaheks: Kreeka amfiteater ja Rooma amfiteater. Kreeka amfiteater on enamasti mäeseljakule ehitatud poolkaar, Rooma amfiteatris ja vaatajad umber terve areeni ja teatri ehitamisel on looduslike eelduste kõrval kasutatud ka insenerimõistust. Veel on kolmas liik amfiteatreid – Kreeka- Rooma amfiteatrid, mille üheks parimaks säilinud näiteks on Antalyast umbes 40 km kaugusel
annaabi.ee 
