varieerumist valitud territooriumil; tsitaatkaardid esitavad konkreetse vormi vastavalt esinemisele; sümbolkaardid esitavad keelenähtusi üldistatuna sümbolite abil. Saareste murdeatlased. Litereerimise eesmärgiks on märkida täpselt üles sõnafoneetika, foneetiline transkriptsioon koosneb märkidest ja sümbolitest, millega osutatakse häälikute pikkust, kõrgust, helilisust, helitust, moodustamise kohti. Isoglossid eristavad 2 piirkonda, mis kasutavad ühes sõnas erinevat keelelist vormi, neid eristatakse 2 viisil: 1) tõmmatakse joon nende kohtade vahele, kust läheb piir, 2) ühendatakse joontega kohad, kus kasutatakse üht või teist variantI. Kohtadesse, kus paljud isoglossid paiknevad tõmmatakse murdepiir. Siirdealad on murdepiiridel tekkivad alad, mida on raske ühendada ühe või teise murdega. On kas segamurrak, kus
Inimesed elasid võrdlemisi paikselt. ,,Autentsuse" otsimine: keelenäiteid taheti võimalikult ,,autentselt" keelejuhilt (vanem isik, võimalikult vähese haridusega, võimalikult paikne, vanemad sündinud samas kohas jne). Isogloss joon murdekaardil, eraldab erineva keelekasutusega alasid. Isoglossi aluseks võivad olla erinevad tunnused (sõnad, vormid, häälikud ja nende kombinatsioonid jms). Kui mitmed isoglossid kulgevad sarnaselt (samas kohas, nii et tekib isoglosside kimp), tegemist on murdepiiriga. Klassikaline dialektoloogia ja strukturalism kõnelesid täiesti eri keelt. 1950-ndate lõpus: generatiivne keeleteadus kui strukturalistliku mõttesuuna jätk (Noam Chomsky). 1950-ndate algus: keelekontaktide ja kakskeelsuse sünkroonse uurimine (Uriel Weinreich). 1960-ndad: linnadialektoloogia (linnamurrete uurimine) (William Labov)
puudub tegelik argikeel, räägitakse monoloogis, dialoogi pole. Diakriitikud nendega osutatakse häälikute pikkust ja kõrgust, helilisust ja helitust, häälikute moodustuskohti. Keskne: tähtede kohale pannakse märgid, mis osutavad häälikute pikkust. Keelekaardid ja-atlased D väljundiks on murdeatlased, mis näitavad eri vormide varieerumist valitud territooriumil. Kogutud materjal esitatakse keelekaartidena(tsitaat- ja sümbolkaardid) isoglossid- see on D keskne mõiste, mis eristab kahte piirkonda, mis kasutavad ühes sõnas erinevat keelelist vormi, muudes sõnades samu vorme. Isoglosse saab esitada kahel viisil: kas joon tõmmatakse sinna, kust läheb piir või ühendatakse piiril kohad, kus kasutatakse ühte või teist. Iga isogloss näitab kaardil ühte keelelist joont. Isoglossid moodustavad kimpe, kus mitme keelejoone piir läheb umbkaudu samast kohast. Kohtadesse, kus paljud I asetsevad koos, tõmmatakse
· â on ülipikk vokaal · saDà sDà sâDà Muud nähtused: · lause algust eraldi ei märgita · lause lõpus on tavalised kirjavahemärgid · dünaamiline pearõhk - üks punkt, kaasrõhk - kaks punkti rõhutatud hääliku järel tu·lemi:se · üheks sõnaks kokkuhääldamine: allkaar · pausid: pikem kahe kriipsuga ||, lühem ühe kriipsuga | · Pärisnimed joonitakse alla Isoglossid (D keskne mõiste): · I eristab kahte piirkonda, mis kasutavad ühes sõnas erinevat keelelist vormi, muudes sõnades samu vorme · I esitatakse kahel viisil · 1.joon tõmmatakse nende kohtade vahele, kust piir läheb · 2.ühendatakse piiril joontega kohad, kus kasutatakse ühte või teist (ka heterogloss) · I ei pea olema pidev joon, selles võib olla katkestusi jms · Iga I näitab ühte keelelist joont
täpselt ühte ja et osa variaableid annab teravama piiri, osa aga sujuvama piiri. Variaablite ühendamisel peaks olema võimalik leida sotsiaalmurrete piire, kohti, kus eri variaablid enam kokku langevad. Neid piire pole siiski tõmmatud. Miks? - klassi mõiste on osutunud üsna uduseks. Ta on palju udusem kui territoriaalne paiknemine; - on uuritud väga väheseid variaableid; - variaableid on uuritud eri kohtades. Teisisõnu: saame öelda, et kohas X on sotsiaalsed variaablid sellised, nende isoglossid sellised ja piirid kihtide vahel sellised. Kuid teises kohas võib olla teisiti. Ilmselt ei saa neid üle kanda, sest ühes kohas on ühed variaablid, teises teised ja piirid on kah erinevad. Samuti on ühes kogukonnas olulised ühed piirajad ja teises teised; - sotsiolingvistikas pole tegelikult püütud teha sellist uurimist, nagu dialektoloogias, st uurida mingit sotsiolekti väga põhjalikult, uurida kõiki variaableid ja sõnastada selle põhjal
• Kõik noorgrammatikud ei näinud enam keelt bioloogilise fenomenina. Keele muutumine võis nende arvates tuleneda keeleühiskonna liikmete kõneharjumuste muutumisest. • Ainuke keele teaduslik uurimine oli NG arvates ajalooline. • Lingvistika olulisteks osadeks muutusid foneetika ja dialektoloogia. • Dialektoloogia poolt hakkas tulema ka kriitikat NG teooriale: murded on pidavas muutumises ja eri tunnuste alusel moodustuvad erinevad isoglossid. Sama hägusad on ka ajalised piirid. • 1866 keelas Prantsuse Akadeemia oma liikmetel keele kui sellise päritoluga tegelda. • Tänapäeval eristatakse ajaloolise keeleteaduse sees tavaliselt ajaloolist fonoloogiat, morfoloogiat, süntaksit, etümoloogiat, mõnikord on ajaloolise keeleteaduse osaks dialektoloogia. Oluline on ajaloolise keeleteaduse seos (koha)nimeuurimisega. • Diakroonilise ja sünkroonilise keeleuurimise kõrval räägitakse tänapäeval nt seoses
sõnaühendeid (üle jõe), astmevaheldus (lagi, lae), suur käänete arv, sõnamoodustus- ja tuletussüsteem (umbrohutõrje), lauseehitus vaba, loodushääli ja helisid väljendav rikkalik sõnavara. Eesti keel on omapärane keel, mis suudab kanda omapärast kultuuri. Murdegeograafia- keskne mõiste on isogloss: st ühe keelelise joone esinemise piir. Ühel pool piiri vastav keeleline joon esineb ja teisel pool mitte või esineb ühel pool piiri joon ühel kujul ja teisel pool teisel kujul. Isoglossid paiknevad kaardil alati veidi erinevates kohtades, seega on keeleala erinevate isoglossidega keerukas võrgustik. Samas leidub kohti kus nad jooksevad lähestikku või koos, sinna on võimalik tõmmata murdepiir. Murdegeograafia tõi eestisse 1920 a Andrus Saareste. Murdegeo põhimeetodiks on keelenähtuste territoriaalse leviku täpne kaardistamine. Keeleanalüüs on häälduse ja grammatika analüüs. Kaarte on kahte tüüp tsitaatkaardid ja sümbolkaardid.
annaabi.ee 
