naised, kes kannavad burkat. Usun, et ma pole ainus, kellele kohe need mingit määral muhamedi usuga seonduvad tegurid pähe tulevad. Kõige paremini on inimestel arvatavasti meeles 2001. aasta terrorirünnak New Yorgis, mis nõudis tohutult inimelusid ja külvas väljatalumatut hirmu, aga ka vihavaenu muslimite suhtes. On paratamatu, et kui ühe kogukonna üksikud isikud teevad ühiskonnas midagi vastuvõetamatut, heidab see halba valgusessse kõik sinna kogukonda kuuluvad inimesed. Arvan, et islamistide teod ei meeldi ka paljudele moslemitele. Maailmas on palju erinevaid religioone ja nagu me kõik, rikastavad ka muslimid ühiskonda oma olemasoluga. Tõsi on see, et vahel võivad üksikud neist korda saata jubedusi. Lisaks moslemitele on olemas näiteks ka budistid ja katoliiklased. Kindlasti on nendegi seas kurjategijaid. Vahest õpetab islamistide tegevusest mõjutatud maailm meid andestama ja leppima olukorraga, kus meil on erinevad maailmavaated ning sihid. Tihti räägitakse
Kalifaadid Helen Kristi Loo Tuule Kivihall 10c Kaliifid · Pärast Muhameedi surma, 632 aastal, juhtisid araablaseid prohveti asemikud kaliifid. · Esimene kaliif, Abu Bakr, võttis ülesandeks ühendada kõik araablased ühe usu alla, tekkis mõiste jihad. · Teine kaliif, Umar, tõi uue tähenduse kaliifile (mitte ainult islamistide poliitiline liider vaid ka vaimne juht). · Uthman, kolmas kaliif, jätkas eelkäijate traditsioone. Lasi kirja panna koraani ning laiendas riigi piire Bütsantsi ja Sassanite impeeriumi arvelt. · Kohe peale Uthmani surma deklareeris Ali ennast neljandaks kaliifiks, teda toetasid shiiitid. Shiiite vastandasid haridziidid, kes suutsid tappa Ali. · Umayyadi dünastiaga lõppes õnnelik kaliifide ajastu. Damaskuse kalifaat · Pärast Süüria ja Egiptuse vallutamist sai
Barry Rubin kirjeldab Süüria islamismi nii: „Islamismi mõttes on Süüria tähelepanuväärselt anomaalne piirkond. Süürias on ametlikult sekulaarne riigikord, mida juhivad mittemuslimid, kuid hoolimata sellest on Süüriast saanud üks peamisi islamismi toetajaid araabiakeelses maailmas.” Tänapäeval pole ainult Süüria, vaid ka arvestav osa Lähis-Idast suuresti nagu püssirohutünn. Paljudes piirkondades käib kodusõda, toimuvad rahutused, mässud, islamistide tegevus aktiveerub ja radikaliseerub. Mitmes piirkonnas toimub inimõiguste rikkumine või kohati isegi genotsiid. Sudaan, Mali, Egiptus, Liibüa jne – kõik need ja veel paljud Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika riigid on väga keerulises ning ohtlikus situatsioonis. Eriti raskes olukorras on siiski hetkel Süüria, kus kodusõda kestab juba rohkem kui kaks aastat. Araabia kevad pole toonud mingit demokraatiat ega liberalismi. Vastupidi – see on tekitanud
sõnavabaduse piirid? Hirm on paarikümne aastaga sisestatud nii, et keegi ei julgeks nüüd enam «Saatanlike värsside» taolist raamatut avaldada. Seega hakkab sõnavabadust piirav usuvabadus segama ka kirjanduslikku ja kunstilist väljendust. Nüüdseks on eurooplased muutunud juba nii tundlikuks, et raamatud jäävadki avaldamata, teatrietendused esitamata ja näitused avamata, kui keegi ainuüksi vihjab, et need võiksid kellegi usulisi tundeid solvata. Islamistide nõudmised, et nende tõlgendust pühadusest austataks kogu maailmas, on saanud hiljem selgelt poliitilise iseloomu. Viimastel aastatel on islamiriikide ühendus OIC nõudnud ÜRO inimõiguste nõukogu kaudu «religiooni teotamise» keelustamist kogu maailmas. Sealjuures on «teotamise» eest püütud kaitsta just üht religiooni. Sõnavabaduse vastu võitlemine inimõiguste nimel on iseenesest vastuoluline, samuti on huvitav küsimus, kas ühel religioonil või õpetusel ikka
Damaskuse teras Legendi järgi aitas just damaskuse teras, tugevam ja teravam kui mis tahes tänapäevane teraseliik, keskaja islamistide armeel edukalt Euroopa ristisõdijate vastu võidelda. Damaskuse teras oli teraseliik (1,2...1,8% süsinikku sisaldav sitke, kõva ja elastne metall), mida kasutati Lähis-Idas mõõkade jt külmrelvade valmistamisel. See oli loodud wootz-terasest, mis oli välja töötatud Indias juba 300 aastat eKr. Metall oli selgelt äratuntav erilise tuhmsinise lainja pinna tõttu, mida iidse Pärsia poeedid on võrrelnud sipelgate rajaga ning voolava vee jälgedega.
oli, et president Truman võttis seisukoha dikteerida sõja lõppu ning selle teostamisega saavutas USA liidripositsiooni maailmapoliitikas. Saame vaid arutleda, kas see on hea või halb. Nähes siiski USA demokraatlikku ja eetilisi riigihoiakuid (ka tänapäeval sekkuvad nad agressiivselt paailmaparendamisse), siis võib vaid hoida hoiakut, et teised stsenaariumid oleks halvemad olnud. Nõukogude Liidu liidri positsioon või islamistide ülemvõim kogu maailmas, arvan, et võib olla hullemaid variante, kui reaalsuses sündinud stsenaarium peale II maailmasõda. https://kose.ope.ee/tera/405-lahiajalugu-ii/22556 http://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/43831/Erki_Veikar_bak2014.pdf https://en.wikipedia.org/wiki/Attack_on_Pearl_Harbor https://worldbeyondwar.org/et/ootab-hiroshima/ https://et.signumprousa.net/post/1814248/
aastal vallanud hirmu, haavatavuse, isegi sokeerituse tunne. Ikka ja jälle korrati selle luuletuse ühte fraasi, et septembrisündmused sümboliseerisid selle ,,madala autu kümnendi" kõikide lootuste lõppu. See fraas võtab hästi kokku Ameerika sõjalise, diplomaatilise ja luurealase tegevuse 1990ndatel. Järgmiste aastate jooksul kuulutati eesmärgiks hävitada need, kes korraldasid 11. septembri rünnakus. Juba 2001. aasta lõpuks olid USA juhitud väed kukutanud islamistide reziimi Afganistanis, mis oli olnud varjupaigaks tuhandetele al-Qaeda terroristidele, eesotsas nende kurikuulsa juhi Osama bin Ladeniga. Pärast seda veenvat võitu seisid Ameerika Ühendriigid dilemma ees, kui kaugele minna selles ,,sõjas terrorismi vastu" (ingl. k ,,war on terror") ning mainiti ka teisi võimalikke sihtmärke nii Lähis-Idas kui Kagu-Aasiase. Kui suureks see konflikt paisub, on raske ennustada. Kindlalt võib aga öelda seda, et 2001. aasta
kes alles sel aastal USA sõdurite poolt tapeti. Selles essees tuleb ka arutluse alla Osama bin Ladeni uskumused, vaated ja taotlus, mida ta oma tegudega saavutada üritas, mis tegelikult teda ja tema al-Qaedad tegudeks ajendas. Sellest kõigest arusaamise lihtsustamiseks on vaja teada, mis on islami fundamentalism- äärmuslik usuharu tänu millele need koletud aktsioonid on toimunud. Al-Qaeda on ülemaailmne sõjakas Islamistide grupp, mille lõi 1988. aastal maailma esiterrorist Osama bin Laden. Rühmitus toimib võrgustikuna, mis koosneb nii multinatsionaalsest kodakondsuseta armeest kui ka radikaalsest sunniidi moslemite liikumisest globaalse dzihaadi nimel. Al-Qaedale iseloomulik tehnika on enesetapurünnakud ning üheagsed pommitamised erinevate sihtmärkide pihta. Need tegevused on omapärased liikumise liikmetele, kes on andnud tõotuse olla lojaalsed Osama bin Ladenile või arvukamale
tavalised moslemid pidid ootama alles viimsepevani, kui nad vivad le katsumuste silla ja viimsekohtu minna paradiisi vi sattuda prgusse. Abu Bakri ja jrgnevate kalliifide valitsemine ei erinenud millegi poolest Muhamedi valitsemisest, neil oli vaja lisaks usu kuulutamisele, uute alade ja alamate vrbamisele ka riigikassat tita. 2.2 Umar Enne oma surma nimetas Abu Bakr oma uueks jrglaseks Umari. Umar ti kohe uue miste kaliifi thendusele. Kaliif ei ole mitte ainult islamistide poliitiline liider, vaid ka vaimne juht. Uus kaliif hakkas kohe energiliselt riigi piire laiendama. 635. a langes Damaskus, liideti Sria. Jeruusalemm, mis oli siiani olnud kristlaste ja juutide pha keskus, langes 637. aastal. Et kiirendada islami levikut, vabastas Umar muhamedlasi mnedest maksudest, mida ta see-eest kiivalt nudis teiste uskude pooldajatelt. Kristlased ja juudid said osalisi maksuvabastusi, kuid teised mitte mingisuguseid
annaabi.ee 
